Sinine mägi. Eva Koff

kuju oled. Viimase peal asjad, pane edasi,” ütleb Piret.

      Nad lähevad kööki. Akna taga on tumehall, hämarduv oktoobrilõputaevas, Annelinna luitunud betoon, kell on umbes neli, või juba viis. Liis vaatab aknast välja ja näeb roostetanud metallist ronimispuude vahel Sveni käsi, tema sõrmi, mis lõhnavad punase Marlboro järele ja hoiavad metallist skalpellikarpi, mille õde on just steriliseerinud. Tee on vist nüüd juba kangeks tõmmanud. Liis valab teed, igaühele erinevasse tassi: Janile suurde punase CCCP kirjaga kruusi, Piretile kollasesse Vanemuise teatri kruusi, Põdrale katkise servaga tumepruuni savikruusi ja endale vanaema Elfi portselanserviisi viimasesse õrna lilletassi. Ema rääkis kunagi Liisile, et vanaema Elfi oli talle rääkinud, et sellest tassist olla joonud vanaema Elfi ema, pärast sõda, kui kõik teised tassid olid katki läinud ja uue portselani jaoks polnud raha, sest ajad olid rasked, ja alles oli veel vaid see üksainus lilletass, vanavanaema Elise Marie kohvi- ja teetass, millest ei tohtinud juua mitte keegi peale Elise Marie enda. Jan võtab külmkapist viinapudeli, Põder toob rõdult kaks pooleliitrist piimapudelit jõhvikamahlaga ja Jan doseerib eksperdi kindlal käel igaühele erinevas vahekorras kokteili: ühele pool ja pool, teisele kolmveerand ja veerand, kolmandale vastupidi. Liis ei taha viina, ta tõstab teetassi huultele, vaatab aknast välja: sügise jõuetust valgusest saab just praegu tihke pimedus. Kusagil kaugel, teisel pool maailma on päike, varahommik. Läbi õhtu loori näeb Liis Annelinna-taguse tühermaa kohal Sveni silmi, tema sileda nahaga käsi. Jälle tema käed, alati tema käed, jälle see lõhn, kerge mõrkjas välismaa suitsude lõhn, mida tüdruk tunneb, kui mees trollipeatuses sõrmeseljaga kiirelt ja õrnalt ta õhtusest uduvihmast niisket põske silitab, enne kui tüdruk trolli astub, ja Liis rüüpab suure sõõmu kuuma teed, nii suure, et põletab keele ja suulae põhjalikult ära.

      „Kuradi sitt ilm.”

      Jan vaatab kardinateta aknast välja ja rüüpab suure lonksu kokteili. Kooruva värviga aknalaual on kaks tühja piimapudelit paari kuivanud viljakõrrega.

      „Sittade sittade sitt. On ju, tibu.”

      „Äkki kardinad oleks variant?” Piret naeratab soojalt nagu suvi. Ta võtab lonksu jooki, milles on kolmveerandi jagu jõhvikamahla. „Ilgelt hea, Põder, su mahlake.”

      „Ema tehtud, meie raba jõhvikad. Ma lapsena elasin rabas. Ma muud ei söönudki kui jõhvikaid. Aga sul on seal ju viina ka sees.”

      „Pole tunda. Mõnus maitse on,” vastab Piret, tõmbab sõrmed läbi Jani punakaskollaste lokkide ja kohendab ta prille.

      „Öelge sepad, mis asja me istume siin sitases kliimas? Ma läheks praegu, ma ei tea, surfama kuradi mingisse ookeaniranda või mäe peale hüppeid tegema või sõidaks Cadillaciga mingis faking preerias, või ma ei tea. Aga nahhui ma kuhugi lähen. Kuradi kolkaromantik vastu tahtmist.”

      „Sa oled õnnelik mees, Jan,” ütleb Põder.

      „Mida juttu. Naine oled või?” Jan valab klaasi uuesti viina täis, lisab sortsu jõhvikamahla. „Värviks. Muidu on ainult üks hall põhjamaine pask.”

      „Jumala õiget juttu ajad, Põder,” naeratab Piret. „Me oleme ju õnnelikud, Jan? Oleme ju?”

      „Õnnelikud, kurat! Ma armastan sind!”

      „See ongi õnnelik olemine, kui sa kedagi armastad,” ütleb Liis.

      „Muide, kus sul endal see kutt on viimasel ajal? See pollar, kes sul oli. Läks kusagile mujale krõpsu tegema või?”

      „Janek on ta nimi,” ütleb Põder.

      „Tead, mine puu taha, Jan!” Liis tahaks öelda midagi rohkemat, mõjuvamat, suu on juba paokil, aga häält ei tule, ta puurib pilgu läbi Jani õhetavate põskedega pea, hingab sügavalt sisse, paneb vanaema Elfi lillelise portselantassi lauale ja läheb köögist välja.

      „Mida, õrn koht või? Okei-okei, vabandust! Liis!” Jan võtab otse pudelist suure lonksu viina ja hammustab leiba peale.

      „Neil on see asi läbi, nagu ma aru sain,” ütleb Põder.

      „See oligi ju mingi üpris nüri polt. Käis mendikoolis. Käis ju?”

      „Jan, sa ei ole normaalne!” Piret tõuseb püsti ja läheb Liisile järele.

      „Armastus on nii ehk naa keemiline reaktsioon. Instinkt. Tung.”

      „See, mis sinu ja Pireti vahel on, on ka keemiline reaktsioon või?”

      „Muidugi. Piret on viimase peal naine. Temas on ikka vägevalt seda keemiat, millega reageerida.” Jani hääl on peaaegu võidurõõmus, ta on näost kergelt punane, võtab viinapudelist mitu kiiret lonksu.

      „Aga sa mõtle teistmoodi. Mõtle, et armastus teeb vabaks. Kui sa päriselt kedagi või midagi armastad, siis sa oled vaba. Siis sa oledki see, kes sa päriselt oled. Siis sa pole enam elu ja maailma ori. Aga kui sa oled keemiline aine, mis reageerib mingi teise ainega, siis sa oled vangis. Keemiline element, mis sõltub teisest ainest ja teise aine omadustest. Ma viimasel ajal olen ikka mõelnud, et armastus on ju ime.”

      „Kuule mees, sa oled segi pöörand. Sa paned üle. Või õigemini mööda. Mõnda olulist filosoofiakoolkonda oskad nimetada? Sütevakas muide, ja Sütevaka on maailma parim kool, nagu me teame, eks ju, Sütevakas meil oli maailma filosoofia ajalugu ja üldse kogu ajalugu sumeritest tänapäevani. Ja muide, ma võtan see semester ühte väga asjalikku filosoofiakursust, semiootikat, Lotmani kuradi kultuuriteooriat. Ilgelt raske, aga tasub ära, saad kuradi… maailma analüüsida. Asjad paika. Ja armastus on filosoofia põhiteemasid, siukses asjas ei ole mõtet lahmida, eks. Sa pead kõigepealt määratlema vabaduse, enne kui sa tuled hüppama, et armastus teeb vabaks. A mis sa, mees, õpid? Restaureerimist. Käsitööline oled. Hakka raamatuid lugema!”

      „Ma restaureerin maale. Ja hingesid. Liis ütleb mõnikord, et ma mõjun ta hingele nagu palsam.”

      „Hingelised sõbrannad sul. Aga sa mees ära väga arsti mängi tead, naised teevad sulle üks-null ära siukse headuse eest. Võta viina parem.”

      „Piret on ilus naine. Loodusnähtus, eriti juuksed. Naised on muide kõvasti võimsama energiaga kui mehed.”

      „Tahad teda ka restaureerida või? Peksa pihku parem.”

      „Jan, sa oled täis.”

      „Võtame koksi, ärme jamame, oleme normaalsed mehed.” Jan kallab oma klaasi ääreni täis, pudel saab peaaegu tühjaks. Põder valab endale jõhvikamahla, joob, hammustab leiba kõrvale.

      „Sa oled imelik mees, Põder. Sul naist ei ole või?”

      „Mul on muusa.”

      „Mida jutt! Ma vaatasin, et sa oled normaalne mees, kui Liis su siia sisse rääkis. Aga sa oled ju naine.”

      „Muusad on meestel.”

      „Kes su muusa on siis? Liis või?”

      „Liis on mu sõber, ja noh, ütleme, juhumuusa.”

      „Kes see põhimuusa siis on?”

      „Liina on ta nimi.”

      „Mis kuradi muusanimi see Liina veel on? Mul on tädi nimi Liina.”

      „Nimi pole tähtis. Liina on Liina. Muusa.”

      „Keppi teete ikka temaga või ainult muusatategi?”

      „Liina on abielus.”

      „Mida värki, mingi vana naine või? Põder, sa oled segi pöörand.”

      „Ma armastan Liinat. Ja ma olen selles armastuses vaba.”

      „Mis vabadus on selles, kui sa ei saa oma naisega, keda sa armastad, keppi teha?”

      „Jan, kõige sügavam inimsuhe on see, kus armastus teise inimese vastu on suurem kui vajadus tema järele. Ma armastan teda üleni, nii, nagu ta on. Ja kuna ta on abielus, siis ma armastangi teda nii, et ta on abielus. Ma armastan teda rohkem, kui ma teda vajan.”

      „Oota, aga kepp? Saad ikka aru, millest ma räägin?