Sinine mägi. Eva Koff

sina ja mina, et müür Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna vahel variseb ja Õismäe ja Lasnamäe tormavad teineteisele sülle nagu kaks saart, mis ookeanis ootamatult kokku põrkavad, neist saab korraga üks suur lokkav saar, üks maavärinapiirkond, üks vulkaan, mis isegi aastatuhandete möödudes ei kustu, ei muutu iial kulunud, äranäritud tippudega vanaks väsinud mäestikuks, mis vajub tasapisi üha sügavamale maapõue ja mille jälgi märkavad vaid mõned üksikud asjatundjad, keegi ei mõtle sellele, sest seda lihtsalt ei juhtu, mitte kunagi, mitte enne kui kaua-kaua aja pärast, siis, kui kogu maailm saab otsa, päike kustub, aga enne veel, kui kogu maailm saab otsa ja päike kustub, on mäed noored, vulkaanid elavad, rõõmsad plahvatused raputavad me südameid, ja meie ees on üha uusi ja uusi munast kooruvaid noori aastaid, kuid, nädalaid, tunde, minuteid ja sekundeid tormi ja valgust, põuda ja vaikust, vabastavaid vihmu ja tuhast tärkavaid rohelisi võrseid, elu.

      Liis astub trolli, see on viimane troll, ta istub üksi akna all ja tema üks käsi külmetab. Läbi trolli kahekordse aknaklaasi vahele tekkinud tihke udu ei näe ta, kuidas Janek Võidu väljaku trollipeatuses seisab, teda oma pilguga otsib, tema kaela ja juuste lõhna tunneb, nagu seisaksid nad ikka veel selles suures hämaras esikus, tema ja Liis, ootamatult vastamisi, täielikus hämmingus neid mõlemaid samaaegselt tabanud selgusest. Liis surub kindata käe sügavale taskusse, troll võtab vingudes paigalt ja sõidab üle rohelises valguses läikiva suure ristmiku, udu trolliakna klaaside vahel on paks ja läbitungimatu, tüdruk ei näe, kuidas Kaarli puiestee tenniseväljakud ja merekooli ühiselamu trolliakende tagant mööda libisevad, aga ta kuuleb, et tagareas on kaks vene noormeest, ja saab teada, kui palju viina sai reede ja laupäeva ööde jooksul kokku joodud, noormehed loevad kokku pudeleid ja gramme, arvutavad, nagu oleks tegemist tähtsate tehetega, mille lõpptulemusega ei tohi eksida. Liisi ees kohendab oma karakullkraed tumerohelises villases mantlis vana naine, ülesseotud kõrvadega läkiläki peas, ta istub liikumatult ja vaatab ainiti trolliaknast välja, mida ta näeb läbi selle tiheda veeauru, kust ta tuleb sel novembriööl, vana inimene, üksinda, ilma pojata, tütreta, saatjata, aastaid tagasi surnud meheta, nii hilja, viimase trolliga, kus ta käis, mõtleb Liis, ja kust tuleb ta ise ses kleepuvas lumes, ihuüksinda, kaitseta, kindluseta, südames uus, äsja tühermaale kerkinud tundmatu linn.

      Märts 1990

      „Sa ei tee seda ust lahti.”

      „Tule eest!”

      „Las taob.”

      „Tee riiv lahti!”

      „Ei tee.”

      „PALUN LÕPETA ÄRA!”

      „Kes peaks praegu ära lõpetama, mina või see mees?”

      „Ta on su isa.”

      „See on minu tuba, see riiv, seesama kuradi riiv on mu enda pisikeste näppudega siia ukse külge kruvitud! Arva ära, mitmes riiv see on. Neljas. Sest see värdjas kruvib nad mul maha ja viskab prügišahti!”

      „Ta on haige.”

      „Mul on külaline.”

      „Ma räägin temaga, ta saab aru…”

      „Ta ei tule siia sisse, ma ütlesin.”

      „Ma ei suuda seda tagumist välja kannatada!.. Janek!”

      „Ei, väga lahe on, põmm ja põmm! Lahe mees.”

      „Sa ei ole normaalne.”

      „Sina oled mul külas.”

      „Ma tahan vetsu. Ma ei taha siin olla!”

      „Sina oled… kõik teised mingu perse. Tule siia, Liis.”

      „Ta on su isa, Janek, tal on süda haige, saad sa sellest aru, saad sa üldse aru, mis tähendab, kui sul on süda praktiliselt töötamise lõpetanud, sa ei saa mitte midagi teha, mida teised inimesed saavad, kas sa suudad ette kujutada, mis tunne see on, kui sa oled elust välja lõigatud!”

      „Suva.”

      „Janek, sul ei ole suva.”

      „Sa ei tunne seda meest.”

      „Ta on invaliid, sa ei saa ahistada invaliidi!”

      „Ma kuradi muud ei teegi, kui allun tema ahistamistele siin, ja kui sina oled siin, siis ma ei kavatse mitte ühtegi kuradi liigutust selle mehe heaks teha, saad sa aru, ma ei saa tema sitase isiku heaks enam mitte midagi teha! Pärast seda, mis paska ta on siin kolm viimast aastat emale ja meile kokku keeranud!”

      „Ta on haige.”

      „Kas mina ei ole haige, ah? Kas mu väike õde ei ole haige? Kas ema ei ole haige, ah? Ütle ausalt, Liis, kas me tundume sulle terved inimesed?”

      Liis vajub kušetile istuma. Janek ei tule ukse juurest ära, seisab edasi, toetab selja uksele, surub keha kõvasti vastu ust, nagu oleks uks see, kes tuleks maha rahustada. Tüdruk ei ütle midagi, ta istub voodil, pilk Janeki kirjutuslaua kohal seinal, kuhu on kõverate nööpnõeltega kinnitatud suur mustvalge Depeche Mode’i plakat, seal on Dave Gahan, kes seisab teiste bändimeeste ees ja vaatab Liisile julgelt silma, ja Liis loeb kokku suure musta sõna, mis jookseb üle Dave’i nahkpükste, Violator, veel kord, Violator, kas see sõna tähendab midagi, öelge, Violator, ma olen väsinud, Violator, ma olen täna öösel neli tundi maganud, Violator, tühi, võõras, kõmisev sõna, Violator, Liis vajub voodile külili, keha on raske, ta magamata pea kukub Janeki ruudulise püüriga padjale, kui pea oleks kerge, ei kukuks padjale, loeks Liis läbi ka sõnad plakati kõrvale tapeedile kleebitud kirjaplokilehel, Janeki väikese püstise käekirjaga sõbra kaustikust ümber kirjutatud laulusõnad, ta loeks need läbi ja saaks aru, mõistaks jälle, et kõik on ju tegelikult nii lihtne, nii lihtne ja võimas, ja ei pea laskma ennast vägistada, ja kõik ongi tegelikult armastus, midagi muud ei olegi, ainult armastus, kui sa ainult ei ole ise väiklane, isegi kui inimeste sõnad on enamasti rasked ja segased ja teevad haiget, armastus on ikkagi kõik, ainus asi, mis on olemas, tema südames ja Janeki südames ja words like violence, break the silence, come crashing in, into my little world, painful to me, pierce right through me, can’t you understand, oh my little girl, all I ever wanted, all I ever needed, is here in my arms, words are very unnecessary, they can only do harm, ja lõpuks vaataks Liis laulu pealkirja ja mõtleks, kui ilus on selle laulu nimi, Enjoy The Silence, aga Liisi raske pea on Janeki padjal ja padjapüüril on Janeki lõhn, enjoy the silence, viski ja vaik ja nõges ja mesi ja samet ja suits ja sammal ja õun ja muda ja liiv ja järv ja asfalt, millele sajab uue kevade esimene vihm, enjoy the silence, Liis paneb silmad kinni ja hingab, tõmbab poisi kaelalt ja näolt kahe nädalaga püüri imbunud lõhna sügavale endasse, surub ühe kõrva kõvasti pehmesse patja, rusikalöögid uksel tunduvad vaiksemad, Janek tuleb tüdruku juurde, võtab villase soki jalast, paneb selle kahekorra kokku, heidab Liisi selja taha pikali, surub rinna, kubeme ja jalad kõvasti tüdruku vastu, väiksem lusikas jääb suurema õnarusse, ja poiss vajutab kareda maavalge soki õrnalt tüdruku pehme kõrva vastu, surub näo tüdruku kuklaõnarusse, tema juustesse, Liisi juuste lõhn on ainus, mis on, ainus, mis tegelikult on, enjoy the silence, midagi muud ei ole kui need juuksed, nende pehmus ja peaaegu hulluks ajav lõhn, kanarbik ja männid ja meri ja raba ja kibuvitsad Tsitre rannas ja nurmenukud kevadel vanatädi kopli ääres ja ukse taga prõmmiv isa jääb kaugemale, enjoy the silence, tasapisi jäävad löögid vaiksemaks, harvemaks, Janek ei kuule enam, kuidas isa taob, ja isa ei taogi enam, isa keerab ratastooli ümber ja läheb ära, veeretab ennast kööki, külmkapi uks käib, õllepudel avaneb kihinal, ratastool veereb elutuppa, mees lööb ukse tagantkätt kinni, põrutab elutoauksele viimase rusikalöögi ja joob, joob pikalt, kulinal, joob tühjaks peaaegu terve pudeli, ja tõmbab siis hinge, püüab hingamise korda saada, südametöö peab jälle rütmi minema, süda on, nagu on, vihastada ei tohi, ütles arst, rahu, rahu, seltsimees kombinaadi direktor, viha tuleb kontrolli alla saada, ja seltsimees kombinaadi direktor hingab, hingab raskelt sisse ja raskelt välja, pudel saab tühjaks, aga ikka ei ole viha kusagile kadunud, ikka on viha kunagise direktorihärra sees, ikka ta keeb nagu ettearvamatu laava vulkaani kraatris, kurat, raisk, vihastada ei tohi, kas mäletad, mis sulle öeldi, su süda ei pea vastu, pärast üht õnnelikku ja teist õnnetut infarkti