Montmartre'i jalamil. Britta Röstlund

p>

      Montmartre'i jalamil

      PARIISIS, AADRESSIL BOULEVARD des Batignolles 73, asub väike toidupood. Inglise keelt rääkivad turistid nimetavad sedasorti poode Araabia poodideks. Boulevard des Batignollesi toidupoe omanikule see küll ei meeldi, aga ega ta seda välja ei ütle. Bulvaril ju väga palju turiste ei ole. Suurem osa Pariisi külastajaid kolavad Champs-Élysées’l, Eiffeli torni, Louvre’i ja Triumfikaare kandis.

      Need, kes soovivad avastada „tõelist” Pariisi, lähevad näiteks Château Rouge’i ja arvavad, et nad on vaprad ja elukogenud, kui liiguvad metroosissepääsu turvalises läheduses. Tõde on aga see, et mingit tõelist Pariisi pole olemas. See linn on skisofreeniline. Kui tahad avastada Pariisi, saab seda kõige paremini teha mõnelt tänavapingilt. Sealt võib jälgida, kuidas mitu miljonit inimest püüavad leida oma kohta elus.

      Üks neist, kes avastab Pariisi iga päev, on Mancebo, istudes taburetil oma toidupoe ukse ees aadressil Boulevard des Batignolles 73.

      Pariisi toidupoekesed on erilised selle poolest, et nende omanik on enamasti pärit mõnest Prantsusmaa endisest Põhja-Aafrika kolooniast, et hinnad on seal tavalisest kõrgemad, et nad on vastutulelikult kaua lahti ja et neis on hea värske puuvilja valik. Turistile pakub eksootikat osta niisugusest poest oma piknikukraam või pudel veini, mida hotellituppa smugeldada. Pariislase silmis on niisugune pood aga linnapildi osa ja tihti päästerõngas. Toidupood sisendab turvatunnet. Seal töötavad tavaliselt ühe perekonna liikmed ja ostjad hindavad selle intiimsust muidu anonüümses suurlinnas.

      Mancebo ei mõtle küll selle peale, et ta istub iga päev oma taburetil ja avastab Pariisi. Ta registreerib ebateadlikult kõike, mis tänaval toimub. Toidulõhn paneb ta oma vaatlused katkestama. Esimest korda juhtub see lõuna paiku. Siis saab nimelt süüa, mille on valmistanud Mancebo naine Fatima poekese kohal teisel korrusel. Aga enne, kui portselanikõlin on Mancebo teadvusesse jõudnud, siseneb lärmakalt poodi tema nõbu Tariq. Tariq ei tööta siit kaugel, tegelikult on tal otse üle bulvari oma kingsepatöökoda. Kingsepatöökoda, mille ta iga päev lubab kinni panna ja maha müüa, et sõita Saudi Araabiasse ja avada seal langevarjurite kool.

      Tariq ei tea langevarjudest küll palju, aga viis aastat tagasi oli tema ärisse tulnud keegi mees, kes laskis panna kingadele kontsaplekid. Niikaua, kui liim kuivas, jõudis mees Tariqile rääkida, kuidas ta oli jätnud arvutinõustajaameti Pariisis ja avanud Jordaanias benji-hüppekooli. Ja juhtus veel nii, et samal päeval tuli töökotta keegi noormees, kes rääkis, et ta oli koos naisega kolinud Dubaisse. Selle asemel et vireleda tavalist tööd tehes Pariisis, elavad nad nüüd Dubais nagu kuningad. Nii oligi Tariqile tulnud mõte avada Saudi Araabias langevarjurite kool. „Saudid on õhulendude järele puhta hullud,” korrutab Tariq.

      Ta on veendunud, et turbani ja juveelidega ehitud inimesed enne õndsaks ei saa, kui hakkavad langevarjuhüppeid õppima. Kuni nafta voolab, niikaua nad maksavad, selles on Tariq kindel. Ta on raamatukogust laenutanud isegi raamatuid Saudi Araabia kohta. Fatima arvas küll, et oleks parem, kui ta kõigepealt ise õpiks langevarjuga hüppama.

      Tariq ei avasta Pariisi nagu Mancebo, tema istub kingsepatöökojas, enamasti suitsetab oma kontoris. Mancebo tohib päevas tõmmata ainult ühe sigareti, kuigi tahaks rohkem. Fatima lubab oma mehel suitsetada ainult pärast õhtusööki. „Mis toidupood see oleks, kui siin suitsu järele haiseks,” ütleb ta ikka.

      Ka ütleb ta end olevat allergiline sigaretisuitsu vastu ja sellepärast ei tohi Mancebo kodus suitsetada. Tegelikult ei karda Mancebo oma naist, vähemalt mitte siis, kui elu veereb tavalist rada. Seitse päeva nädalas, kui Mancebo töötab, on Fatima kodus. Mida ta seal päriselt teeb, Mancebo õieti ei teagi, ega julge ka küsida. Aga süüa teeb ta kindlasti, sest söök on alati laual.

      Tariq ja Mancebo nii elavad kui ka töötavad lähestikku. Tariq ja tema naine Adèle elavad otse poe peal ning Mancebo, Fatima ja nende poeg Amir omakorda nende peal. Aga peaks olema vastupidi, väidab Mancebo otsustavalt. Oleks loomulikum, kui tema elaks Tariqi korteris, sest siis oleks tal iga päev minna ainult üks korrus allapoole ja pood lahti teha ja õhtul üks korrus üles, kui ta poe kinni on pannud. Aga Fatima nii ei arva. „See on sul ainuke võimalus ennast liigutada,” ütleb ta.

      Mõni aasta tagasi, kui Mancebol oli rohkem energiat, mõtles ta välja kõik argumendid võimalikuks korterivahetuseks. Esimene ja kõige kaalukam oli see, et ta on palju vanem kui Tariq ja juba mõne aasta pärast on trepist käimine talle suur nuhtlus. Teiseks tõuseb Mancebo hommikuti varem kui teised ja võib nad trepist käies äratada. Ja kolmandaks teeb Fatima süüa alati teisel korrusel, sest seal on parem pliit.

      Päevselge – vähemalt Mancebole –, et just tema korter peaks asuma teisel korrusel. Ta oli oma argumendid põhjalikult ette valmistanud ja need siis maitsvat grillkana süües teistele ette kandnud. Oma suureks imestuseks ei leidnud ta mingit heakskiitu, isegi mitte oma naiselt, ja see paneb teda siiani imestama. Vastupidi, naine oli tema kulul nalja heitnud ja küsinud, kas Mancebo on ehk hakanud ka kvartalirahvalt allkirju koguma. Tariq oli naernud nagu alati, Adèle muidugi vaikis ja Amir oli Mancebo väiteid vaevalt üldse kuulanud. Praegu ei ole Mancebol enam ei aega ega jõudu korterivahetuse asja üles võtta.

      Kui keegi küsib, mis tööd Mancebo teeb, vastab ta, et töötab teeninduse alal. Ja kui keegi soovib täpsemat selgitust, ütleb ta, et on toidupoe omanik. See kõik on tõsi. Kui keegi küsib, kus see toidupood asub, vastab ta, et see asub Montmartre’i jalamil. Selle üle võib vaielda.

      Mancebole meeldib mõte, et ta elab ja töötab valge suhkrupeaga Sacré-Cœuri kiriku läheduses. Tema vastus paneb paljud inimesed uskuma, et Mancebo ja tema tillukese poe võib leida väikeselt väljakult nimega Place du Parvis du Sacré-Cœur või siis kiilutuna mõnele Montmartre’i põiktänavale, aga nii see pole. Montmartre’i kirikut on Boulevard de Batignollesilt küll näha, kuid vaid kauguses, üleval mäe tipus.

      Fatima arvab, et mees on lapsik, kui ta ütleb oma poe asuvat Montmartre’i jalamil, ja turtsatab iga kord. Vahel sikutab Fatima meest kõrvast. Siis väidab Mancebo, et niikuinii keegi ei tea, kui pikk Montmartre’i jalam on. Ja see vastab tõele.

      Mancebo igapäevaelu juhivad lõhnad ja mitmesugused märgid linnast ja linnaelanikelt, nii et käekella tal vaja ei lähe. Küll aga äratuskella, mis heliseb igal hommikul pärast viit. Veerand tundi hiljem istub ta valgesse kaubikusse ja sõidab Pariisist lõuna pool asuvasse Rungisi, et osta värsket aed- ja puuvilja. Veidi pärast kella kaheksat on ta Pariisis tagasi ja mõni minut hiljem astub ta läbi François’ juurest Le Soleil’st ja võtab kiiresti ühe kohvi, mis on ühtlasi tema hommikusöök.

      Nõbude püsibaar Le Soleil moodustab kvartalis Mancebo toidupoe ja Tariqi kingsepatöökojaga kolmnurga. „Kuldne kolmnurk”, nagu baaripidaja tavatseb öelda, vihjates sellega kuulsale kuldsele kolmnurgale, mille moodustavad linna kolm ajaloolist kohvikut Café de Flore, Les Deux Magots ja Brasserie Lipp. „Bermuda kolmnurk,” annab Tariq siis alati vastu. Ei François ega Mancebo näe siin tegelikult mingisugust sarnasust.

      Kell üheksa tõmbab Mancebo poevõre üles ja pood hingab sisse hommikuõhku. Siis teeb Mancebo tööd, kuni tunneb toidulõhna. Võre alla ja lõunat sööma. Kui ta on söömise lõpetanud, ja see oleneb sellest, mis söök oli ja kui huvitav oli vestlusteema laua ääres, läheb ta jälle trepist alla ja tõmbab teist korda sel päeval võre üles. Pärastlõunal langeb võre päeva jooksul teist korda – siis on aeg, et juua Tariqiga Le Soleil’s üks pastis, Ja seejärel jälle tööle, kuni poodi tulvab raske söögilõhn, see juhtub umbes kell üheksa. Ja võre tõmmatakse selleks päevaks lõplikult alla.

      Veel üks päev on möödas. Mancebo on oma taburetilt jälle Pariisi vaadelnud. Nüüd loeb ta nagu tavaliselt üle kassa, köidab rahatähed kummipaelaga punti ja paneb kilekotti. Raha läheb panka. Rikkaliku oapajaroa lõhn leiab tee alla poodi läbi ukseprao, mis on nagu paokil huuled.

      Toidulõhn on kõigi nende aastate jooksul imbunud teisel korrusel asuvast köögist välja esikusse, läbi ukseprao, trepist alla, et immitseda siis läbi ukse trepikoja koridori, mis toob otseteed poodi. Maja hingeõhk teatab Mancebole, millal on aeg müügilett väljast sisse veeretada, mis omakorda annab märku Tariqile teisel pool tänavat, et tänaseks on aeg kingsepatöökoda kinni panna. Toidulõhn annab aimu ka sellest, mida õhtusöögiks pakutakse.

      Kui Mancebo hommikul oma poe avab, on seal alati eelmise päeva õhk veel alles, aga seda vaid mõneks minutiks, või niikaua, kui Mancebol võtab aega puu- ja köögiviljaleti