Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

tulime tagasi ja näeme: sa oled rumal, väike, rätiga räpakott. Meil olid seal vene külas ehtsad, miniseelikutega tüdrukud! Nad tantsivad laua peal ja joovad! Ja suudlevad. Aga sina oled rumal laps.”

      Ma solvusin väga. Tahtsin nutma hakata, aga ei hakanud. Erik nägi seda ja andis mulle võmmu. Mina kiskusin teda juustest. Pärast seda ütles ta, et poisid ja tüdrukud ei pea kaklema, vaid tegelema millegi muuga, aga mina saan sellest aru alles paari aasta pärast. Siis fantaseeris ta veel üht-teist.

      Miks ta mind õpetab? Ma olen 12aastane!

      Saška on 11, aga Erik sai hiljuti 15! Ja Saška, kes vandus mulle armastust ja palvetas minuga koos rahu eest meie linnakeses, kiitis nüüd vanemale vennale takka.

      Me seisime veejärjekorras kaua. Kui sinna tuli üks 14aastane neiu, hakkasid minu sõbrad talle naeratama. Hakkasid puistama komplimente, eputama ja külge lööma. Aga mina võtsin vett, läksin koju ja olin väga solvunud.

Polja

      20.05

      Käisin koolis. Mulle meeldib Imran. Ta on minu klassivend. Tal on rohelised silmad. Kuigi Erik ja Saška meeldivad mulle ka. Ma ei tea, Päevik, kas sa suudad mind mõista: ma ei saa isegi endast aru.

      25.05

      Käisin koolis. Meil oli koondus – kõik rivistati klasside kaupa üles. See oli sellepärast, et 11. klassil on eksamid. Räägitakse, et nüüd tuleb tunnistusele hundiga pitsat. Selline pitsat on ainult Tšetšeenias. Mujal seda ei tunnustata. Meid filmiti kaameratega, näidatakse vist televiisoris.

      Aga mina katsin kõrvad kätega kinni, ja mitte ainult mina, vaid kõik tüdrukud. Poisid pildusid rivistusel otse jalge ette lõhkepakette ja paugukaid, aga keegi ei teinud neile märkust.

      Saška ei sõbrusta minuga. Eile, kui me saabusime emaga tädi Alja poole külla, küsis ta:

      „Kas mängid meiega pimesikku?”

      Ma vastasin:

      „Olgu.”

      Aga siis tuli Bašir ning kutsus Eriku ja Saška õue palli mängima, koera. Saška muutus ülevoolavalt rõõmsaks ja huilgas:

      „Hurraa! Hurraa! Mina olen koer, tšurr, mängus, mina olen koer!”

      Seda sellepärast, et see, kes on koer, võtab teistelt palli ära.

      Siis tuli minu kasuisa ja ema läks koju, meie esimesele korrusele. Mina jäin.

      Ütlen Saškale:

      „Kas tohib, ma mängin ka teiega koera?”

      Saška vastas:

      „Asi pole tohtimises, vaid sul hakkab igav,” ja kükitab, paneb ketse jalga.

      Aga Erik räägib:

      „Polja, sa tulid ju Saškale külla? Kuhu ta läheb?”

      (Seda küsimust kartsin ma kõige rohkem.)

      „Ma …” tahtsin ma vastata, aga siis segas vahele tädi Alja:

      „Polja tuli meie poole!”

      Aga Erik ei taltunud:

      „Polja tuli minu noorema venna Saška juurde! Aga tema läheb ära! Miks?”

      „Mis siis ikka, las läheb,” vastasin mina.

      (Aga Saška paneb riidesse, nagu midagi poleks olnud.)

      „Nii ei sobi, sina tulid tema juurde, aga tema läheb ära!” Erik oli vist otsustanud minuga arved õiendada.

      „Ja siis? Mis siis sellest?” vastasin mina (mul ei tulnud midagi muud pähe).

      Aga Saška ütles veel kõva häälega oma emale, et ma tahtsin nendega koera mängida! Aga mul hakkab seal igav. Oleksin häbi pärast peaaegu surnud.

      Erik ja Saška läksid rahumeeli õue.

Polja

      31.05

      Meid lasti koolist ammugi vabaks.

      Aljonka ja tädi Valja püüavad ikkagi kuidagimoodi ära sõita. Ma ennustasin kaartidega. Ma tahan ka nendega ära sõita.

      Täna koputas Saška meie uksele. Ma tegin lahti. Ta ütles:

      „Polja, tule meile külla. Palun!”

      „Ei tea,” vastasin ma viimaseid päevi meenutades.

      „Ma tulen sulle poole tunni pärast järele!”

      Ja läks ära. Vaatan: jookseb poole tunni pärast Erikuga poiste juurde hoovi – koera mängima. Ahah! On ikka tõbras!

P

      02.06

      Vihma sajab. See nutab koos minuga.

      Kui läheb õnneks, sõidavad Aljonka ja tädi Valja täna Tšetšeeniast igaveseks ära. Nad lubasid kirja saata. Tädi Valja ja Aljonka annavad kirja teistele inimestele, aga nood annavad meile edasi, et neid üles ei leitaks ega tapetaks. Asju ei antudki neile tagasi, aga lubati võtta dokumendid.

      Kogu korter, kõik asjad kuuluvad nüüd ühele tšetšeeni perele, kes aitab neil ära sõita. Aga mis peamine – tädi Valja ja Aljonka on elus.Minu viimased sõnad olid: „Me lähme veel 1. septembril koos kooli, Aljonka! Nägemiseni!” Kinkisin Aljonkale hüvastijätuks kaelaketi. See oli minu ainus hinnaline ese. Veel leppisime temaga kokku, et ei lõika juukseid, kuni taas kohtume.

      Loodan peagi oma sõbratari kallistada.

      Aita mind, jumal!

Polja

      03.06

      Saška ei räägi, Aljonka sõitis ära, kirju pole.

      Vaatasin eile tädi Aljaga komöödiat. Elekter tuli korraks. Tavaliselt pole majas sõja algusest saadik elektrit, vett ega gaasi.

      Lugesin raamatut hiromantiast, lappasin vanavanavanaema märkmikku, kus oli kirjutatud käejoontest, ja panin kokku saatuse kaardi.

      Riskist väljub võiduga. Loobub võimust kunsti pärast. Tundlik hing. Luuletaja.

      Kalduvus kõhuorjusele, tundelisusele ja kavalusele. Elus tuleb ette ohtusid, mässe ja sõdu. Õnnetu armastus ja õnnelik, rahulik abielu.

      Ei ole musikaalne, aga on sõnaosav.

      On lõbusus ja lihtsus. Egoism ja uhkus rikuvad vahel kõik, mida on saavutanud.

      Päästavad filosoofia ja huumor.

      Tegelen juba peaaegu aasta joogaga. Kaks tundi päevas. Teen Hatha harjutusi ja mediteerin lootose asendis. Olen õppinud sulgema silmi ja nägema valgust. Mitte millelegi mõtlema. Eriti aitab see pärast tülisid ja solvumisi. See päästab.

      Loen palju Buddhast.

Polja

      06.06

      Kauplen terve päeva Keskturul. Müün mahla. Onud ajavad mulle ligi. Täitsa nahaalseks muutunud, värdjad!

      Ainus rõõm: nägin turul Erikut. Küsisin, kuidas läheb. Ka tema käib kaupa müümas, aitab ema, et saaks toiduaineid osta.

      Palka ei maksta kellelegi. Mu kasuisa müüb pruugitud varuosi katkistele teleritele. Parandab televiisoreid. Ema müüb pirukaid, mina mahla. Aga süüa on ikkagi vähe.

      Teenisin täna 19 000. Selle eest saab osta ainult leiba, võid ja karbi sairat. Ema teenis 32 000.

      Ma lugesin raamatut, kui ema ütles asja eest teist taga, et mul sünnivad varakult lapsed. Kust ta seda võtab? Tuleb välja selgitada.

Polja

      11.06

      Ma olen kadunud inimene! Keegi ei sõbrusta minuga, keegi ei armasta mind. Mul on väga, väga halb. Ma ei tea, kas Aljonka on elus. Kuhu nad viidi? Kirja pole. Müütan hommikust hilise ööni turul mahla ja nätsu. Saška ei räägi, jookseb minema. Sõbrustab Mansuri, Baširiga.

Polja

      19.06

      Kodus.