Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

kapid lahti! Otsi. Vene sõjaväelased andsid Groznõi ära – nüüd tapetakse meid kõiki. Kõiki.”

      Aga mina kuulan teda ja mul käed värisevad. Miks mu ema tapeti? Mis minu ema siia puutub? Kui kõrini mul sellest neetud sõjast on!Me tegime kõik kapid lahti – otsisime. Tädi Valja ütles, et ema raiuti tükkideks ja peideti kappi. Pärast võttis tädi Valja mu enda poole. Ütles, et ei saada lastekodusse. Hakkame Aljonkaga elama nagu õed! Sõidame Venemaale!

      Ema tuli koju. Ta oli turul käinud. Unustas lihtsalt võtmed ukse ette. Kuidas me küll ehmatasime! Mina nutsin. Mul on kurgus miski tuimaks muutunud ja ma ei saa hingata.

      Ema ütles, et ta kannab pearätti ja tal on pikk kaukaasia nina – keegi ei hakka teda tapma. Aga tädi Marjam manitses teda ikkagi ettevaatlikum olema.

      Tädi Valja tahab ära sõita, aga korterit ei osteta.Polja

      16.11

      Tapeti armeenia vanurid. Poodi üles. Keegi tegi seda korteri pärast. Tapeti üks vene perekond – isa, ema ja kolm last – Autotrusti peatuses. Isegi imik kätkis pussitati surnuks. Mina mõtlesin: kuidas nii saab? Vist on väga halvad inimesed siia tulnud ja tapavad kõiki.

      Miks me ära sõita ei saa? Ema räägib: pole kuhugi sõita – lähedasi sugulasi pole, mujal pole kusagil elada, siin ei osteta korterit, pole kuhugi minna. Mida siis teha?

      Koolis mõnitatakse ja narritatakse iga päev.

      Ema kaupleb turul, et süüa osta. Ta on närviliseks muutunud.

Polja

      26.12

      Eriku ja Saška perekond sõitis Tšetšeeniast ära. Ootamatult. Nad sõitsid oma sugulaste juurde Venemaale. Ehk võtavad nood vastu. Ei viska välja?

      Kuidas nad küll mu maha jätsid? Üksipäini. Issand, ma juba igatsen! Minu kallid naabrid. Teiega koos istusin ilma elektri ja veeta, külmas majas. Aga kui palju rõõmu mul teist oli. Kui soe! Tulge Groznõisse tagasi!

      31.12

      Ruslan, minu kasuisa, sõitis maale. Meie emaga sõidame tädi Leila poole. Ta elab ühiselamus. Kutsus meid uut aastat vastu võtma.

      Me oleme sõbrad. Minu tädi Leila on ingušitar. Nad töötasid emaga koos.

      Kõikjal tulistatakse püssidest ja visatakse paugukaid. Issand, kuidas ma vihkan neid plahvatusi! Paugukad! See on vastik. See on kuri!!!

      Püüan koolis õpetajaga koos klassi minna. Ja lähen õpetaja järel välja. Kleit rebiti katki. Vihikuid ja portfelli loobivad klassikaaslased kolmanda korruse aknast alla. Narritavad. Sõpru pole. Aljonka käib teises klassis. Õpib harva. Kardab samuti.

      Üritan lugeda rohkem raamatuid joogast ja budismist.

P

      1997

      08.01

      Müün turul. Üksi. Pirukaid ja teed. Ema on haige. Lamab, ei tõuse voodist. Majas on külm. Ei köeta. Emal on reuma. Ma üritan raha teenida, süüa tuua.

      Aastavahetus möödus hästi. Sõin vinegretti ja kotlette! Tulistati palju. Tädi Leila laulis lõõtsa saatel. Tulid tema sugulased ja naabrid. Kõik jõid teed pirukatega. Pärast tõi keegi pudeli šampust. Kallati pokaalidesse laiali ja kõik täiskasvanud said piisakese põhja peale.

      Mina hakkasin ka paluma. Kirjutasin paberitükile: „Et poleks sõda!” Siis panin selle põlema ja viskasin tassi, kuhu mulle kallati terve lusikatäis šampust! Jõin ära. Nii väga on vaja, et see täide läheks! Aga paberitükk ei põlenud ära. Kleepus põhja külge. Tuli lahti urgitseda.

Polja

      14.02

      Saabus kasuisa Ruslan. Ta tülitses emaga. Neid lepitas tema sõber Šervani, mulla.

      Sõpru pole. Olen üksi. Igav.

      Joonistasin merineitsi muinasjutu lõpuni.

      18.02

      Täna tülitsesime Aljonkaga. Räägin, miks: läksime koos kooli. Tavaliselt tuleme koos ka tagasi. Seekord said minul tunnid läbi, aga temal oli veel neli tundi.

      Ma käisin vetsus, läksin klassi tagasi, aga mu kott oli kadunud. Keegi oli ära peitnud. Aga mul on seal koduvõtmed! Zulja-nimelisel tüdrukul oli ka kott kadunud. Teda ei sallita, narritakse. Ta on paksuke. Me tormasime temaga kahekesi kotte otsima. Meile öeldi, et meie kotid viis kaasa Linda.

      Jooksin Aljonka klassi, palusin tal minuga koos otsida. Ta keeldus. Leidsin oma koti koolist kolme kvartali kauguselt lumest. Linda oli selle sinna visanud. Jumal tänatud, võtmed olid alles!

      Tulin Aljonkale järele. Ta hüppas mulle ninna, sest tal olid tunnid läbi saanud:

      „Polina, kus sa olid?! Mina otsisin sind siit! Kadusid nagu vits vette! Mida sa vahid, lollpea?! Kus sa hulkusid, räägi? Mina tulen sinu juurde heaga, aga sina teed oma seatempe!”

      Kuigi ma seisin paigal, hüppasin ma mõtteis pahameelest õhku, aga pärast vastasin:

      „Harimatu maakas! Mis vitsast sa räägid? (Seda tegin ma muidugi nimelt.) Ja kus sa siin vett näed??!”

      Ja rääkisin talle kõik ära, arvasin, et ta saab aru. Aga Aljonka hüüdis pahaselt:

      „Tänamatu! Ma ei taha midagi kuulda!”

      Ma vastasin selle peale:

      „Käi kuradile, sinna, kust tulid.” Ja keerasin põiktänavasse.

      Sellega sai meie sõprus läbi. Kahju.

Polina

      19.02

      Meie bioloogiaõpetaja on Hodža Nazirovitš või lihtsalt Nasreddin. Nasreddin ei kannata venelasi. Ta ei talu neid sõja pärast. Tšetšeenia kultuuri tunnis, mida ta samuti annab, räägib ta alati:

      „Lapsed! Ärge suhelge kunagi venelastega! Nad söövad siga – see on räpane liha. Venelastele meeldivad koerad, aga need on pahad olendid. Venelased pole tšetšeenidele kunagi asu andnud. Venelased olid kaabakad ja jäävad nendeks!”

      Jne. Jäta või tundi minemata. Istun vaikides ja mõtlen: „Kas mina haarasin automaadi ja tapsin tšetšeene? Mina olen ju alati kõiki inimesi aidanud. Meid kõiki pommitati ju ühteviisi!”

      Täna ajas ta mind ootamatult tunnist minema. Mitte millegi eest. Selle eest, et ma olen venelane. Aga ma pole temast ju millegi poolest halvem?

      Tõsi, ma ei raisanud aega asjata: lasin kooli juures mäest alla.

      Ja ikkagi on parem armastada koeri ja olla venelane, kui olla selline nagu meie õpetaja. Kas pole?

Polina

      24.02

      Ma ei läinud kooli. Olen haige. Koristasin kogu korteri ära, lugesin „Meremeest sadulas” Jack Londonist.

      Tahan sulle rääkida unenäost, mida nägi mu ema. Sellel pole pealkirja, aga ma võin välja mõelda. Näiteks „Maailma lõpp”.

      Minu surnud vanaema Galina ilmus unes ja ütles:

      „Maa saab hukka!”

      „Aga mis siis inimestest saab?” küsis ema.

      „Maa saab hukka tulest. Jäävad ainult mustad kivid.”

      „Aga inimesed?”

      „Nad asustatakse ümber.”

      „Kas sinna, kuhu kõik lähevad,” küsis ema, „tuleb asjad ka kaasa võtta? Inimesed võtavad!”

      „Ei,” vastas vanaema. „Midagi pole vaja kaasa võtta – kõik antakse.”

      Ja nagu selle unenäo jätkuks nägin ka mina und. Ma panin sellele nimeks „Hirmus seiklus”.

      Nähtamatu hääl kuulutas:

      „1999. aastal tuleb tugev maavärin. Mägedest kukuvad kivid, aga osa maismaast