Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

lahti rebida ja olla vaba.

      Eile käisid Džambulat ja Adar, vanaisa Šamili lapsed. Nad on 20–25aastased. Kasuisa ei olnud kodus. Nad istusid ja ajasid emaga juttu.

      Mulle ei meeldinud nende jutud. Minu meelest on nad muutunud, hakanud narkootikume tarvitama. Ema laskis nad sisse, sest nad on vanaisa Šamili pojad! Muidu poleks lasknud. Aga isata käituvad nad teisiti. Nahaalselt.

      Džambulatil oli automaat. Ta otsustas näidata, kuidas automaadist tulistada. Aga kui ma võtsin automaadi kätte, sain aru, et vihkan relvi. Ma vihkan relvi sellepärast, et need tapavad inimesi ja loomi. Sellepärast, et kuulid tabavad puid.

      Džambulat läks täitsa ülbeks ja otsustas mind emmata, kui näitas, kuidas päästikule vajutada. Ma tõukasin ta eemale ja ütlesin, et räägin kõik vanaisa Šamilile ära. Džambulat ehmus väga. Läks vennaga kiiresti minema.

P

      21.07

      Tervitus! Ma pole sulle kaua kirjutanud, Päevik.

      Hakatuseks panen kirja plaani:

      1. Tüli Saškaga

      2. Islam

      3. Retk

      4. Magnetofon

      5. Patoška

      6. Töö/turg

      7. Erik

      Ma pole Saškat näinud kaheksa päeva. Ma pole teda näinud peaaegu kogu selle aja, aga praegu räägin viimasest nädalast. Äkki ilmus ta välja. Koos oma ema, tädi Alja ja vend Erikuga. Neil hakkas õhtul igav ja nad kõmpisid meie poole teed jooma. Tal jätkus jultumust öelda mulle, et ta hakkab käima Patoškaga! Avaari neiuga kolmandalt korruselt. Ta on minust aasta noorem.

      Nüüd sai mulle üht-teist selgeks. Tema juurde ta viimasel ajal jooksebki! Kutsub teda tennist ja koera mängima! Mind pole ühtegi korda kutsunud.

      Aga ta eksis väga, kui arvas, et suudab mulle haiget teha. Ütlesin talle, et sõbrustan Patoškaga ja et isegi ema hüüab mind nüüd Patoškaks nagu tedagi. Ta võib tõmmata kõigi nelja tuule poole ega pea end õigustama! Saška ajas silmad suureks ja oleks peaaegu püksid täis teinud. Siis tõusis püsti ja ütles:

      „Hüvasti igaveseks!”

      Ja läks ära. Ongi kõik.

      Islam on üks poiss põiktänavast. Kui ma mööda lähen, jääb ta seisma ja seisab – vaatab, püüab juttu teha.

      Retke otsustas korraldada tädi Alja. Ta kinnitab nagu mu emagi, et tuleb rahu.

      Tuleb mõelda sellele, et sõda on läbi saanud. Nüüd on kõik nagu ennegi.

      Ta otsustas viia mind nädalaks kuurortlinna Naltšikisse, kui õnnestub. Ma ei mäletagi, millal ma puhkasin. Muudkui kauplen turul.

      Ostsin magnetofoni. Ise! Televiisor põles ammugi läbi ja läks katki. Erik ja tädi Marjami poeg Akbar aitasid mul magnetofoni valida.

      Patoška on kolmanda korruse plika. Ta armastab taga rääkida ja on ahnepäits. Me oleme sõbrannad, aga mitte väga lähedased. Ma ei tea, mida Saška temas leidis. Kuigi nad väärivad teineteist. Nii kahju mul ka ei ole, ma ei reeda end millegagi. Peamine on säilitada uhkus.

      Ma müün turul masinast mahla. Varem käisin ma ja kauplesin igasugu tühja-tähjaga. Käisin kõikides kaubaridades. Jooksin jalad verele. Nüüd istun toolil ja müün iga päev hommikust õhtuni aparaadist mahla.

      Mida öelda Eriku kohta? Kõik on niigi selge. Ma armastan teda.

P

      29.07

      Erik, Saška ja tädi Alja käisid meie pool. Tädi Alja, ema ja Saška läksid kööki, aga meie Erikuga istusime diivanil. Elektrit pole. Küünlad. Poolhämarus. Erik tahtis mind suudelda. Kui oleks veel pisut aega olnud! Aga siis astusid ema ja tädi Alja sisse ja kus kukkusid karjuma:

      „Borš on valmis! Kööki, lapsed!”

      Kahjurid!

      04.08

      Tead, ma olen otsustanud kõik korralikult kirja panna. Aga mida see annab? Ma pole ju peaaegu üldse kirja pannud seda tõde, mis toimub ümberringi. Seda ei tohi kirjutada. Kui keegi su leiab, siis hakkab ta mind kindlasti šantažeerima või naerma või tapab ära. Tuleb kirja panna ainult väike osa sellest, mis toimub.

      Varem ma juba kirjutasin päevikusse kogu tõe, aga siis sain aru, kui ohtlik see on. Tõde tuleb šifreerida. Mul on südamel väga raske, sest ma ei saa sulle ühest asjast rääkida.

      Saškat, Erikut ja tädi Aljat pole. Nad ei käi meil – peidavad end vanaema pool eramajas.

      Aljonkat pole, ja ehk ei näe ma teda enam kunagi.

      Parem vaikin.

      02.09

      Tervitus! Tulin just haiglast. Mul oli pimesooleoperatsioon. Kõik juhtus kaksteist päeva tagasi. Mul hakkas halb ja ma piinlesin. Ema viis mu haiglasse, aga arstid keeldusid mind läbi vaatamast. Ütlesid, et kõht lihtsalt valutab. Ma ei saanud käia. Käisin köökus.

      Mees, kellel on kuus last, tšetšeen keskmisest trepikojast, nägi seda. Ta pani minu ja ema oma Volgasse. Viis meid 9. haiglasse. Kui ta tõi mu kohale kui oma tütre, siis vaadati mind läbi. Arst ütles:

      „Otsekohe operatsioonisaali!”

      Ma ei tahtnud. Mõtlesin, et läheb üle.

      Mulle anti lina, et ma end sellesse mässiksin. Siis asetati lauale ja pandi tilguti alla. Ma hakkasin magama jääma. Nägin, et arstid tahavad minu pealt lina ära võtta. Hüüdsin: