Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

Hava, tädi Marjam, tädi Fatima … ja teised.

      Meile kõigile on oluline pääseda teisele poole kuristikku. Suur osa inimestest lendab kuristikku, aga mina, ema, Aljonka ja tädi Valja pääsesime mingi imega üle.

      Aga nähtamatu Keegi räägib jällegi unes:

      „Pärast pole planeedil Maa vett ja inimesed surevad!”

      Hirmus, eks ole?

      Ma olen haavatud, vantsin kuhugi, komistan ja näen liival suurt tulnukate laeva. See on tulnud justkui päästma kasvõi kedagi meist. Ma tõusen sellel laeval kosmosesse koos nende inimestega, kellel õnnestus pääseda. Ja näen sealt, kuidas meie planeet rebeneb tükkideks nagu lahingugranaat. Maad pole enam!

      Pole midagi peale pisikeste komeedikildude. Tajun päriselt plahvatuse lööklainet. Tulnukate laev paisatakse maailmaruumi.

      Aga Nostradamuse järgi, räägitakse, tuleb tuumasõda.

Poldi

      26.02

      Käisin koolis. Meid pandi istuma eri pinkidesse. Mina istusin õpetaja poolt vaadates teise pinki.

      Poiss, kes mind juba ammugi oma juttudega tüütab, hakkas ka täna pihta. Tema nimi on Maga. Ta on minust aasta vanem. Ta on 12.

      „Polina, kellesse sina usud?” küsis Maga sapiselt. „Ütle meile!”

      „Headesse inimestesse,” vastasin mina. „Sellistesse nagu sina, küll mitte. Mis siis?”

      „Vasta, kas näiteks Allahisse või Jeesus Kristusesse?” jätkas ta minu laual lösutades.

      „Kas see huvitab sind nii väga?” küsisin ma, tajudes kogu selles vestluses järjekordset alttõmbamist. „Olgu, ma vastan: usun jumalasse, aga tema nimel ei ole minu jaoks vahet.”

      „Kas sa loed piiblit ja koraani?” küsis Maga juba armulikumalt.

      „Nii seda kui ka teist.”

      „Tubli! Lähed paradiisi!” hakkas ta naerma. Aga pärast lisas: „Kui nii, kas sa siis võtad mind ka kaasa?”

      „Vaatame!” hakkasin ka mina naerma. „Kardan, et sul hakkab seal igav.”

      Siis ütles ta äkki:

      „Kas ma tohin sind koju saata?”

      „Kas tasub asjata vaeva näha?” See oli kõik, mis mulle pähe tuli.

      „Olgu peale. Nagu tahad!”

      Ja läks ära. Olin kirjeldamatult rõõmus – see läks juba väga tüütuks. Nagu kotitäis kive.

      Kui Maga oli ära läinud, jooksid minu juurde plikad. Üks neist kuulub meie klassi koorekihti. Tema nimi on Linda. Meie klassis on kamp rikkaid tšetšeenitare – eliit. Selle pealik on Lurje-Lõvi. Linda on üks tema teenijatest.

      „Polina, sa kas kuulad meie sõna või me tapame su ära!” ütles Linda minu poole kummardudes. Tema kõrval seisid veel Lurje-Lõvi viis teenijat.

      „Aga mina ei sure!” kuulutasin ma rõõmsalt, vestlus Magaga tegi mul ikka veel tuju lõbusaks.

      „Keri kuradile!” hüüdsid plikad.

      „Või nii?!” ütlesin mina ja lisasin: „Ilma teieta mitte mingil juhul. Kuidas ma lähen teie tuttavate juurde ilma teieta?”

      Nad mõtlesid kaua, mida vastata. Midagi ei tulnud pähe. Vihastasid ja läksid minema. Aga mina istusin ja kõkutasin naerda, kuni algas bioloogiatund.

      27.02

      Lähen kooli. Minu meelest pole koolis midagi head. Aga kuula siiski mu lugu. Astusin täna hommikul klassi. Linda ajas mind mu kohalt minema ja käskis kõikidel, kes kampa ei kuulu, istuda nende äranägemist mööda. Minu peale oli ta veel eilse pärast vihane. Lindaga ei hakanud keegi tegemist tegema. Ta on jube vigiseja ja ülbik. Üks Lurje-Lõvi ustavamaid kaaslasi.

      Ülejäänud klass, kes ei kuulu sellesse plikade kampa, on peast põrunud ja täidavad nende käske. Poisid hoiavad omaette, aga kuulavad samuti Lurje-Lõvi ja kardavad. See on uus kool ja siin on erinevalt kolmest eelmisest oma reeglid.

      Niisiis, Linda andis käsu ja kõik istusidki nii. Mina ütlesin, et istun ikkagi teise pinki, kui mitte akna alla, siis vähemalt ukse poole, ja istusingi. Ta tormas vandudes mulle kallale. Talle kiitis takka riiukukk Hasik:

      „Sina, vene värdjas, lähed sinna, kuhu meie, tšetšeenid, sul minna käsime!” kuulutas ta mulle.

      Saatsin nad kukele. Sellega lõppes meie hommikune vestlus ja algasid tunnid.

      Õpetajad ei sekku kokkupõrgetesse mitte kuidagi ja teevad üleüldse nägu, et see neisse ei puutu. On ainult üks õpetaja, Sultan Magomedovitš, kes siis, kui mind tänaval kividega loobitakse, ei ütle küll lastele midagi, vaid astub lihtsalt minu kõrval ja varjab mind oma kehaga.

      Aljonkaga ei ole me ära leppinud. Ma tulin pärast kooli tema poole, aga ta mossitas ja puhises nagu vedur.

      04.03

      Mind pandi koolis jälle teise kohta istuma. Seekord ühte pinki Magaga. Talle kohe meeldib kiusu ajada. Kui midagi on, siis peksan teda raamatutega; tõsi, ta ei jää mulle võlgu. Säh sulle pirukat!

      Tagasi koju läksin Zairaga. See tüdruk teeb muudkui koerusi. Räägib xxxxx, noh, sa said aru, ma loodan. Ei hakka kirja panema, muidu ema äkki leiab ja loeb läbi.

Poldi

      08.03

      Tervitus!

      Meie juures käis külas tädi Marjam. Jõime teed ja sõime torti. Ma kurtsin, et ema teeb mulle liiga, aga tädi Marjam ütles, et tema sugulasel oli kaks ema. Mina küsisin:

      „Kuidas nii?”

      „Vaat nii,” vastas tädi Marjam. „Moslemist mehel oli kaks naist ja palju lapsi. Et lapsed ei jonniks, öeldi neile, et neil on üks isa ja kaks ema. Ja kumbki naine ei öelnud kunagi, kes on tema laps ja kes ei ole. Naised mängisid, vannitasid ja toitsid lapsi ühiselt. Ja üks tütar mõtles kogu aeg, et tema ema on lahkem, aga teine ema pole „päris”, sest üks hoidis teda, aga teine andis muudkui lakse. Aga vanemad ei reetnud saladust.

      Oma pulmapäeval läks neiu isa juurde ja ütles, et oma südames on ta alati teadnud, et ta ema on see, kes on alati lähedal olnud ja teda hoidnud ja kaitsnud, aga mitte see, kes pahandas ja õpetusi jagas.

      Ja ta küsis: kes on tema ema päriselt? Isa vastas:

      „See, kes sinuga kogu aeg pahandas – ta tahtis, et sa oleksid veelgi parem”.”

      Leppisime Aljonkaga ära! Hakkasime rääkima ja kõik!

      Aga emaga on pidevalt tülid ja kõik üsna totrad. Näiteks see. On pime. Elektrit pole. Istume köögis. Meie kass Miška näugub akna all. Ta käib õhuaknast jalutamas ja tuleb jälle tagasi. Ema räägib:

      „Mine tuppa ja kutsu kass sisse!”

      „Seal on pime,” vastan mina küünalt võttes. „Ta pole ju veel aknale hüpanud! Tuleb oodata.”

      „Mine! Mine! Muidu hakkad saama!” karjub ema ähvardavalt.

      Elus pole midagi head: kogu silmnägu on punne täis – häbi on peeglisse vaadata.

      Lugesin uuesti raamatuid teismelistest. Võtsin ette „Angélique’i” köited. Vägev naine! Kuidas ma tahaksin olla korsaar või kohtuda Joffrey de Peyraciga või saada kuninga armukeseks.

      Nägemiseni! Ilusaid unesid. Kaitsku meid jumal!

Polja,Poldi,Paulina.

      Paulina – nii hüütakse mind kodus. Ruslan, ema mees, räägib, et araabia keeles tähendab see paabulindu.

      10.03

      Lugesin koraani. Milline imeline suura valetajatest!

Laimaja

      Jumala, kõige Armulisema, Halastavama