Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

näinud!

      Naabrivana Juri Mihhailovitš ehmus, kui mind nägi – arvas, et ma olen raskelt haavatud. Aga kõik mu asjad olid võõra verega koos.

      Ma ei suutnud kohe kirjutada. Ma lihtsalt lamasin ja vaatasin lakke.

      Siis teatas Vene valitsus 48 tunnist. Ja kõik. Ongi kõik. Meil on ots peal.

      Järgmisel päeval pärast seda, kui mürsud lõhkesid ja meie hoovis oli palju rahulikke elanikke surma saanud, koputasid võitlejad maja uksele. Eramajas, kus me elame. Ema läks avama. Nad ei tulnud sisse. Ütlesid lihtsalt:

      „Me teame, et teil on laps (mina olen laps!) ja vanurid. Me tõime piima.”

      Panid kaks plastpudelit piimaga maha ja läksid ära. Neil oli veel kast piima – nad viisid piima kõikjale, kus oli lapsi ja vanainimesi.

      Saime Aljonka ja tädi Valja kätte. Nad on vanaisa Paša ja onu Saša pool. Onu Saša taheti maha lasta. Ta pidas päevikut nagu minagi. Ropendas sõjaväelaste kohta. Võitlejad leidsid päeviku, lugesid enda kohta ja tahtsid ta maha lasta. Aga tema ütles neile:

      „Lugege Vene sõjaväelaste kohta!”

      Ja keeras lehte. Nood lugesid ja hakkasid naerma – seal oli selliseid vandesõnu. Onu Saša lasti vabaks. Aga päevikut ta tagasi ei saanud. Võtsid endale. Mälestuseks!

      Tädi Valja andis meile vareenikuid kartuliga. Polja

      23.08

      Räägitakse, et mõned Vene sõdurid läksid võitlejate poolele üle. Ja sõdivad Tšetšeenia eest. Millal lõpetavad lennukid meie pommitamise? Millal?! Millal lõpeb see, et meile antakse 48 tundi ja siis hakatakse tapma?

      Mõtlesin ja kirjutasin Venemaale luuletuse:

      Oleks kasvu mul enam,

      oleks samm pikem veel.

      Väli, Venemaa väli!

      Pole vaenlased me.

      Ilm kirikukelladest

      õnnistust täis.

      Keegi on rahul,

      keegi surmarada käib.

      Lilled pole siin kehvemad!

      Taevas on sinisem!

      Miks pole me sõbrad?

      Maa on igale inimesele!

      Seda valu, seda mälu

      ei luba ma piinata,

      seda küllust ja risu

      ei lase ma tallata!

      Oleks rammu mul kätes,

      oleks laiem mu turi.

      Haud kivide vahel,

      kui hea sõber suri.

      Laande ma sammun

      tema automaat pihus.

      Saab metsavend minust.

      Unustan sinu!

      28.08

      Meie pool elab tüdruk, Kristina. Ta on kõvasti haavata saanud. Tankid tulistasid mürske. Talle tehti operatsioon. Teist last ei suudetud päästa. Me tunneme Kristina ema, tädi Oksanat. Ta müüb turul kartulit. Kristina elab praegu meie pool. Ta on 7aastane. Nende korter sai otsetabamuse. Nende maja on Taškala peatuses.

      Parandasime oma ukse ära.

      Naaber Adam on haiglas. Mürsk rebis tal jala otsast. Ehmekesel on killud kõhus, tädi Tamaral põlves. Teised naabrid said ka haavata – kes pähe, kes jalgadesse. Räägitakse, et tulistati Vene väeosast. Ülejäänud, kes ellu ei jäänud, maeti maha.

Polja

      02.09

      Tahan õppida. Kas meil algab kool?

      Ema sai teada, et tema tuttav oli augustis hukkunud. Ta oli oma majapidamine. Tema nimi oli Alaudi. Ta hoidis mind, kui ma olin väike. Ema muutus kurvaks.

      Keegi on trepi all elanud kassipojad ära tapnud. Nad lasti kassi silme all ükshaaval maha. Ma nägin nende laipu. Tädi Fatima ja ema matsid kassipojad maha.

      11.09

      Minu sõprade Saška ja Eriku isa tapeti. Nende isa oli aser, ema venelanna. Ta sai surma majas. Siis kui tulistasid nii venelased kui ka võitlejad.

      Erik on 14aastane, aga Saška on 10. Erik jooksis haiglasse ja snaiper tulistas teda. Aga ta jõudis kohale. Tema isa suri ikkagi. Nüüd on neil ainult ema ja vanaema.

      Saška kardab tulistamist. Kui tulistatakse, lamab ta koridoris ja katab pea kätega.

Polja

      01.10

      Lapsed vihkavad mind koolis. Nad pildusid mind ja Aljonkat kividega, kui me koju läksime. Ma isegi ei tunne neid. Nad said lihtsalt teada, et meil on vene perekonnanimed, ja karjuvad „vene sead!” See on uus kool – minu kuues klass.

      Üks kümnenda klassi poiss astus minu juurde ja lõi mind kõigi nähes. Me seisime saalis – minu klass ja õpetajad. Kukkusin löögist põrandale. Minu valge pluus sai üleni mustaks. Ta ütles: „Sa oled vene lipakas!” ja läks ära.

      Kõik keerasid selja. Keegi ei aidanud mul püsti tõusta. Isegi õpetaja ei öelnud talle midagi.

      Ma ei teadnud, kuidas olla. Mul hakkas nii häbi! Ma ei oska end üldse kaitsta. Venelane olla on halb. Varem ei olnud nii.

Polja

      09.10

      Ma sain kirjandi eest kiita. See loeti klassis ette. Ma kirjutasin purjekast. Purjekas seilab ookeanis. Maa peal on sõjad, aga purjekal on rahu. Ja seal on kõik need, kes ei taha sõdida. Mulle pandi viis plussi sisu ja kolm miinus õigekirja eest. Teen kirjutades palju vigu.

      Veel käis üks teine õpetaja. Kõikidelt lastelt küsiti: kes on nende peres võitleja? Lubati autasu ja kuurorti. Lapsed rääkisid ja see kõik pandi paberilehele kirja. Pärast jagati kingitusi. Mulle ei antud midagi.

      Läksin kehalise kasvatuse tunnis välja, aga minu klassi lapsed võtsid kätest kinni ja hakkasid röökima:

      „Me ei mängi sinuga! Sul on vene nimi! Käi minema! Kao ära! Venelane!”

      Õpetaja oli vait. Aga minu sees oli tühjus. Miks nad minuga nii teevad? Ma läksin ära. Istusin üksi puude vahel pingil. Hiljuti leiti sealt ühe jopega mehe laip. Koer oli teda söönud. Ta lamas siin mitu päeva.

Polja

      14.10

      Täna avaldati mulle esimest korda armastust.

      Ma lugesin Blokki, oma lemmikut „Deemonit”.

      Käi, alandlikult käi mu kannul,

      Mu tahte alla heida end.

      Mäetppu helkjail taevarannul

      Sind kannab ohutult mu lend …

      (K. Kanguri tõlge)

      Siis koputas Saška uksele. Tädi Alja poeg. Koputas ja ütles:

      „Ma armastan sind, Polja!”

      Ta on minust aasta noorem.

Polja

      16.10

      Ma muidugi ei öelnud. Aga mulle meeldib rohkem tema vanem vend Erik. Ta on väga julge. Ta jooksis isa päästma. Aga Saška on väike.

      Kui ema minu peale karjub ja pahandab, koputab Saška meie uksele, nagu kutsuks mind prügi välja viima. Meil on majade taga tohutu prügimägi, mis meenutab Everesti hiirte mõõtkavas. Keegi ei vii prügi juba aastaid autoga ära. Me võtame ämbrid ja lähme sinna. Nii päästab Saška mind ema ja tema võmmude eest.

      28.10

      Olen tädi Valja ja Aljonka pool. Nad elavad vanaisa Paša juures eramajade rajoonis.

      Tulin koolist