Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

papiga kinni katta.

      Ema nägi ja hakkas röökima:

      „Lollakas! Lollakas! Tule sealt ära!”

      Ma ei teadnud, mida teha, aga viskasin papi alla. Natuke panin mööda. Ema tormas minu juurde, haaras käest. Karjub:

      „Arvad, et koer pappi pealt ära ei rebi?! Ära puutu ja ära vaata!”

      Tagasi me seda teed ei tulnud. Anna andeks, Tankist.

Polja

      15.04

      Käime emaga Berjozka turul. Müüme vanaisa õngi. Vanaisal oli palju õngi. Ta oli kalamees! Püüdis Volgal kala. Onud ostavad. Hakkavad kala püüdma. Meie ostame riisi, makaroni.

      Vahel tulistatakse. Hiljuti käis selline plahvatus!!! Sõdurid lasti peatuses autoga õhku. Aga teised sõdurid hakkasid tulistama. Ja kõik jooksid. Kukkusid. Viskasid kauba maha. Meie jooksime ühe tädi majja ja istusime kuuris. Pärast läksime koju. Tulistati veel kaua. Mina ja ema lamasime murul ja mina muudkui mõtlesin, kas tuleb miin või ei tule. Aga ei tulnud.

      Jõudsime koju, aga seal olid Aljonka, Vaska, tädi Valja ja tädi Dusja. Nad kuulsid plahvatusi, istusid koridoris. Palvetasid meie eest, et me surma ei saaks. Aitäh!

      23.04

      Lihavõtted!!!

      Ma olen haige. Tädi Valja kostitas mind kotlettidega ja nüüd valutab mul kõht. Laman.

      Tädi Dusja ja tädi Valja tegid küpsiseid. Tuli naaber onu Valera. Tõi ühe õuna. Aga Vaska tõi kingituseks kompveki!

      26.04

      Õnnestus süüa. Ema käis kesklinnas. Seal jagati autodelt tasuta leiba. Mingid head inimesed, mitte sõjaväelased. Kõik seisid kakskolm korda järjekorras. Ja võtsid kolm-neli pätsi. Ema võttis meile ja meie trepikoja vanakestele. Nad ei saa käia. Neil valutavad jalad.

      Meie Aljonkaga mängisime nukkudega. Otsustasime, et hakkame õdedeks ega lähe kunagi lahku.

      15.06

      Ma käin koolis. Varem oli see lasteaed, aga nüüd on kool. See on punastest tellistest.

      Minu 55. kool purustati. Alles jäid söestunud sarikad. Paljud inimesed said surma keldris. Pomm kukkus alla. Ja minu teine, 32. kool, pommitati ka puruks. Seal põlesid dokumendid ära. Aga minu paberid leiti üles. Õpetaja oli need koju peitnud.

      Lapsed teevad koolis liiga. Narrivad. Üks poiss küsis:

      „Kas sa oled venelane?”

      Mina ütlesin:

      „Jah.”

      Ta andis mulle kõrvakiilu. Ma ei tunne seda poissi. Ta ei ole minu klassist.

      Lapsed hüüavad mind ja teisi mittetšetšeene „kärvanud Jeltsin”, „Jeesuseke”, „gjaski hak (vene siga)”. Mida me oleme halba teinud?

      Need lapsed tulid Venemaalt – sõja ajal neid siin ei olnud, aga meie olime. Nüüd räägivad:

      „Siin on kõik meie oma. Meie maa. Kõik venelased tuleb ära tappa!”

      Klassi ma üksi ei lähe. Mind pekstakse. Rebitakse riideid, tiritakse juustest. Ma ootan õpetajat. Astun klassi ainult koos temaga. Senimaani seisan ukse taga. Olen peidus. Või panen vetsus ukse lukku. Minu vihikud on katki rebitud. Seda tegi Anži. Võttis ja rebis puruks. Aslan ja Milana hoidsid mind kinni, aga Rasul peksis jalaga kõhtu. Mina olen meie klassis ainuke, keda venelaseks peetakse.

      17.06

      Mul läks meelest kirjutada, et talvel suri Aljonka vanaema. Vanaema Rimma oli range. Aljonkat ta armastas. Ta maeti kodu lähedale niidule. Vanaema Rimma külmetas sõja ajal. Nälgis. Ta oli halvatud.

      Aljonkal suri isa ka ära. Varem. Ta aitas inimestel tulekahju kustutada ja lämbus. Julge oli. Nüüd on Aljonka ja tema ema, tädi Valja, kahekesi. Need on meie sõbrad!

      18.06

      Vaat, mis ma välja mõtlesin: kallan ämbrisse vett, lahjendan paki Yupi mahlaga. Pärast kallan klaasidesse, panen jääd sisse ja käin müümas. Ma müün Keskturul. Mul on valge rätt ja valge põll. Aga kleit on roheline, pikk. Ema aitab kohvikus, müüb pirukaid. Selle eest antakse talle pirukaid koju ja natuke raha. Ema töötab tšetšeenide juures. Neil on hüüdnimed Edik ja Arlet. Tegelikult on mehel ja naisel teised nimed. Nad võtsid enda juurde elama ühe vene tüdruku joodikute perekonnast.

      Aga mahla müün ma ise. Raha annan emale. Teenin vähe. Saab ainult leiba osta ja natuke kartulit, aga ma püüan.

      Täna käisin reavahes, kus müüakse patareisid, kellasid, kassette ja šokolaadi ning kohtasin tundmatut naist. Ta ostis minult klaasi mahla ja hakkas nutma. Siis küsis:

      „Mis su nimi on?”

      „Polja.”

      „Minu tütre nimi oli Fatima.”

      Ja nutab.

      „Kui vana sa oled?” küsib ta.

      „Kümme,” vastan ma.

      „Tema oli ka kümnene,” ütles naine. „Ta on sinu moodi nagu kaks tilka vett. Ta sai talvel maal surma. Mürsuga. Üksainuke tütar mul oligi!”

      Siis sööstis naine laua juurde ja ostis suure karbi šokolaadi. Andis mulle ja läks ära.

      21.06

      Mulle meeldib geograafiaõpetaja. Ta elab Berjozka peatuses, kus on turg. Kõhnuke tšetšeenitar. Vahel lähme koos koju.

      Mulle ei meeldi matemaatika. Mulle meeldib kirjandus.

      Aga üks õpetaja räägib koolis kogu aeg:

      „Hakkame venelasi tapma! Kõik venelased on sead!”

      Pärast tema tundi annavad lapsed mulle peksa. Keegi ei sõbrusta minuga. Karjuvad, narrivad.

      Ühte esimese klassi poissi pilluti kividega. Poiss on venelane. Vene lapsi on vähe.

      Veel tapeti meie rajoonis memm ja pussitati üks pere surnuks. Teistele anti peksa. Oh, mis toimub!

      Kaitsku meid jumal!

Polja

      01.07

      Loen raamatuid. Olen hakanud vähe mängima. Varem ehitasime kividest ja lilledest linnu. Praegu mängime lihtsalt üht lugu. Lugu sellest, kuidas midagi juhtus. Pärast ununes see meelest ja see juhtus uuesti. Ema ostis nuku.

      Sõime turul pirukaid. Ema ütles, et me ei hakka Groznõist ära sõitma.

      „Kes tahab, see sõitku! Aga meie ei lähe kuskile. Siin on meie kodu!” ütles ema.

      11.07

      Hea, et koolitunnid on välja mõeldud – ei pea aastat vahele jätma.

      Ma käin viiendas klassis. Paha lugu, et inglise keelt enam ei ole.

      Tulistatakse vähe. Kas sõda on läbi saanud? Kas nüüd tuleb rahu ja me jääme ellu?

      Klassis kakeldakse. Mina ei oska kakelda ega tahagi osata. Väga solvav on, kui lüüakse selle eest, et sul on vene nimi.

      Mulle meeldib raamatuid lugeda. Teistele ei meeldi. Olen hakanud lugusid rääkima. Nad kuulavad. Pärast enam ei kakle.

      Ööseks loen ma palve pühale Neitsi Maarjale, et ta mind kaitseks. Ja kaitseinglile.

      15.07

      Esimesel korrusel on ainult kaks korterit: meie ja tädi Marjami oma. Teisi kortereid ei ole, sest kõrval on juurviljapood. Seal ajab äri tädi Amina. Müüb suhkrut.

      Tädi Marjam armastab mind. Ta on ingušš. Tal on palju vendi ja õdesid. Kui Inguššiale kallale tungiti, pääsesid nad vaevu. Tädi Marjami vana ema läks koos teistega kuristiku serval üle teeraja. Aga üleval lendas lennuk ja heitis pomme. Surma sai palju inimesi, lapsi.

      Tädi Marjamil on kaks poega: Jusuf ja Akbar. Mõlemad on minust