Mis hundi suus, see hundi oma. Стивен Кинг

olla üks neist.

      Freddy Dow tuli kabinetist, mõlemal õlal pungil spordikott. Curtis tuli tema järel, pea maas ja käed tühjad. Ühtäkki pani ta sammu juurde, liikus kaarega Freddyst mööda ja sööstis kööki. Tagahoovi avanev uks käis pauguga vastu majaseina, kui tuul selle enda hoolde võttis. Siis kostis öökimise helisid.

      „Tal on nagu süda paha või,” ütles Freddy. Tal oli annet silmanähtava konstateerimisel.

      „Endal kõik korras?” küsis Morris.

      „Jep.” Freddy läks tagasi vaatamat esiuksest välja, seisatas korraks ja võttis kätte terrassipingile toetuva sõrgkangi. Nad olid valmistunud sissemurdmiseks, aga esiuks oli olnud lukustamata. Köögiuks samuti. Näis, et Rothstein oli usaldanud täielikult Gardalli seifi. Kui rääkida viletsast kujutlusvõimest.

      Morris läks kabinetti, vaatas Rothsteini korras lauda ja kaetud kirjutusmasinat. Vaatas pilte seintel. Seal rippusid kirjaniku mõlemad eksabikaasad, näod naerul, noored ja ilusad viiekümnendate stiilis rõivastes ja soengutega. Oli omamoodi huvitav, et Rothstein hoidis mahajäetud naisi kohas, kus need said teda v1aadata kirjutamas, ent Morrisel polnud aega selle peale mõelda ega uurida kirjutuslaua sahtlite sisu, mida talle oleks meeldinud vägagi teha. Aga kas oli sellist uurimist üldse vaja? Lõppude lõpuks olid tal nüüd märkmikud. Tal oli kirjaniku mõtete sisu. Kõik, mis too oli kirjutanud sestsaati, kui oli kaheksateist aastat tagasi avaldamise lõpetanud.

      Freddy oli võtnud esimeses järjekorras sularahaümbrikud (loomulikult, raha oli see, millest Freddy ja Curtis aru said), ent seifiriiulitel oli ikka veel palju märkmikke. Need olid Moleskine’id3 , sellised, nagu oli kasutanud Hemingway, sellised, millest Morris oli unistanud noortevanglas, kus ta oli unistanud kirjanikuks saamisest. Aga Riverview noortevanglas anti nädalas ainult viis lehte viletsast materjalist Blue Horse’i paberit, millest vaevalt et piisas „Suure ameerika romaani” alustamiseks. Juurde palumine ei aidanud. Ühe korra oli Morris pakkunud Elkinsile, varustusametnikule, et võtab talt kümmekonna lisalehe eest suhu, ent Elkins oli talle rusikaga näkku löönud. Veidi naljakaski, kui võtta arvesse kogu seda tahtevastast seksi, millele teda oli sunnitud üheksakuulise karistuse jooksul, harilikult põlvili ja rohkem kui korra nii, et ta enda räpased aluspüksid olid talle suhu topitud.

      Ta ei pidanud oma ema ainsaks süüdlaseks nende vägistamiste eest, ent ta vääris oma osa sellest süüst. Anita Bellamy, kuulus ajalooprofessor, kelle raamat Henry Clay Frickist oli nimetatud Pulitzeri auhinna kandidaadiks. Nii kuulus, et naine arvas end teadvat moodsast ameerika kirjandusest kõike. Just vaidlus Goldi triloogia üle oli Morrise ühel õhtul maruvihasena ja eesmärgiga end täis juua kodust välja ajanud. Mida ta ka tegi, ehkki oli alaealine ja nägi alaealine välja.

      Alkohol ei saanud Morrisega hästi läbi. Ta tegi purjus peaga asju, mida ei suutnud hiljem meenutada, ja need polnud kunagi head asjad. Tol ööl olid nendeks asjadeks sissemurdmine, vandalism ja kaklus piirkonna turvamehega, kes üritas teda kinni hoida, kuni politsei kohale tuleb.

      See juhtus peaaegu kuus aastat tagasi, ent mälu oli endiselt värske. See kõik oli olnud nii rumal. Auto ärandamine, lõbusõit läbi linna ja siis masina mahajätmine (võib-olla pärast armatuurlaua täis kusemist) oli üks asi. Mitte tark, aga väikese vedamise korral võisid sellest ikkagi pääseda. Aga sissemurdmine Sugar Heightsis? Topeltrumal. Ta polnud sellest majast mitte midagi tahtnud (vähemalt mitte midagi, mida ta oleks hiljem mäletanud). Ja siis, kui ta tõesti tahtis midagi? Siis, kui ta pakkus oma suud mõne sitase Blue Horse’i paberilehe eest? Rusikaga näkku. Nii et ta oli naernud, sest seda oleks teinud Jimmy Gold (vähemalt enne seda, kui Jimmy Gold kasvas suureks ja müüs end maha millegi eest, mida ta nimetas Kuldseks Dollariks), ja mis sai edasi? Taas rusikaga näkku, isegi kõvemini. Ninaluu murdumise tuhm prõksatus oli teda nutma ajanud.

      Jimmy poleks kunagi nutnud.

      Morris vahtis ikka veel ahne pilguga Moleskine’i märkmikke, kui Freddy Dow naasis veel kahe spordikotiga. Tal oli käes ka kulunud sangadega nahkkott. „See oli sahvris. Koos miljoni oa- ja tuunikalakonserviga. Saa siis aru, ah? Kummaline tüüp. Võib-olla ootas ta akropolüpsist. Lähme Morrie, liiguta ennast. Keegi võis seda pauku kuulda.”

      „Siin pole ühtegi naabrit. Lähim maja on kahe miili kaugusel. Ole rahulik.”

      „Vanglad on täis tüüpe, kes olid rahulikud. Me peame siit jalga laskma.”

      Morris hakkas märkmikukuhjasid kokku korjama, kuid ei suutnud panna vastu kiusatusele ühte sisse vaadata, lihtsalt et kindel olla. Rothstein oli olnud kummaline tüüp ja polnud täiesti võimatu, et ta oli kuhjanud oma seifi tühje märkmeplokke, arvates, et võib nendesse kunagi midagi kirjutada.

      Aga ei.

      Vähemalt see oli täis Rothsteini väikest korralikku käekirja, kõik lehed, ülevalt alla ja servast servani, äärele jäi ainult juuksekarva jagu vaba ruumi.

      …polnud kindel, miks see tema jaoks oluline oli ja miks ta ei suutnud uinuda, kui selle hilise kaubarongi tühi vagun teda läbi unustatud maapiirkonna Kansas City ja sellest kaugemale jääva uinuva maa poole viis, Ameerika täis kõht puhkamas oma tavapärase teki all, ent Jimmy mõtted pöördusid ikka ja jälle tagasi…

      Freddy patsutas teda õlale, ja mitte õrnalt. „Tõmba oma nina sellest asjast välja ja pane kraam kokku. Üks meil juba oksendab sisikonda välja ja on üsna kasutu.”

      Morris kukutas märkmiku ühte kotti ja haaras sõnagi lausumata järgmise peotäie, mõtted peas võimalustest säramas. Ta unustas kogu selle löga elutoas teki all, unustas Curtis Rogersi, kes oksendas oma sisikonda rooside või tsinniate või petuuniate või ükskõik mille peale, mis maja taga kasvas. Jimmy Gold! Sõidab kaubavagunis läände! Rothstein siis ikkagi polnud veel temaga lõpetanud!

      „Need on täis,” ütles ta Freddyle. „Vii need välja. Ma panen ülejäänud reisikotti.”

      „Sa nimetad seda kotti niimoodi?”

      „Ma arvan küll.” Ta teadis seda. „Mine nüüd. Siin on peaaegu kõik.”

      Freddy sättis spordikottide rihmad üle õla, ent jäi veel hetkeks paigale. „Oled sa nende asjade suhtes kindel? Sest Rothstein ütles…”

      „Ta oli asjade koguja, kes püüdis oma kraami päästa. Ta oleks öelnud ükskõik mida. Mine, mine.”

      Freddy läks. Morris laadis viimase Moleskine’ide partii reisikotti ja tuli, selg ees, kapist välja. Curtis seisis Rothsteini laua juures. Ta oli näomaski maha võtnud, nad kõik olid. Ta nägu oli lubivalge ja tema silmade ümber olid šokist tekkinud tumedad ringid.

      „Sa ei pidanud teda tapma. See polnud nii mõeldud. Seda ei olnud plaanis. Miks sa seda tegid?”

      Sest ta pani mind end lollina tundma. Sest ta needis mu ema ja seda võin vaid mina teha. Sest ta nimetas mind poisikeseks. Sest teda tuli karistada selle eest, et ta muutis Jimmy Goldi üheks nendest. Peamiselt sellepärast, et ühelgi taolise andega inimesel ei ole õigust seda maailma eest varjata. Ainult et Curtis ei saaks sellest aru.

      „Sest see muudab märkmikud väärtuslikumaks, kui me need maha müüme.” Mis ei juhtu enne, kui ta on neist iga viimasegi sõna läbi lugenud, aga Curtis ei saaks aru vajadusest seda teha ega pidanud seda teadma. Freddy samuti mitte. Morris püüdis jätta kannatlikku ja mõistlikku muljet. „Nüüd on meil kogu John Rothsteini looming, mida on eales võimalik hankida. See muudab avaldamata kraami veelgi väärtuslikumaks. Sa ju saad sellest aru, eks ole?”

      Curtis kratsis ühte kahvatut põske. „Noh… vist küll… jah.”

      „Ja ta ei saa iialgi väita, et need on võltsingud, kui need välja ilmuvad. Mida ta oleks teinud, lihtsalt selleks, et meile käru keerata. Ma olen lugenud tema kohta palju, Curtis, peaaegu kõike, ja ta oli üks pahatahtlik sitapea.”

      „Noh…”

      Morris hoidis end tagasi ega öelnud See on sinusuguse madala mõistusega inimese jaoks äärmiselt sügav teema. Selle asemel ulatas ta reisikoti. „Võta. Ja hoia kindad

3

Moleskine – Itaalia disainmärkmikud, enamasti ümaranurksed, naturaalvalgest paberist ja servakummiga. – Toim