Mis hundi suus, see hundi oma. Стивен Кинг

kui oli hädapärast vaja.

      Curtis vaatas selja taha, silmad räpaste juuste džunglitihniku taga pärani ja õudusest tulvil. Ta tõstis jõuetult käe, püüdes näidata, et teine peatuks, siis aga Morris teda rohkem ei näinud, sest kapott varjas vaatevälja. Ta sihtis hoolikalt ja liikus edasi. Auto esiots jõnksatas üle äärekivi. Männipuukujuline õhuvärskendi tahavaatepeegli küljes kõikus ja hüples üles-alla.

      Siis ei olnud midagi… ega midagi… ja siis jõnksatas auto uuesti. Kostis summutatud plumps, väikese kõrvitsa lõhkemise heli mikrolaineahjus.

      Morris keeras rooli vasakule ja tunda oli veel üht jõnksatust, kui Biscayne tagasi parkimisplatsile laskus. Ta heitis pilgu peeglisse ja nägi, et Curtise pea on kadunud.

      No ei. Mitte päris nii. See oli seal, aga asfaldile laiali määritud, laiaks litsutud. Selles sodis ei läinud küll mingit annet kaduma, mõtles Morrie.

      Ta sõitis väljapääsu poole ja, kui oli kindel, et maantee on tühi, pani kiirust juurde. Tal oli vaja peatuda ja uurida auto esiotsa, eriti rehvi, mis oli sõitnud üle Curtise pea, aga ta tahtis kõigepealt kakskümmend miili kaugemale jõuda. Vähemalt kakskümmend.

      „Ma näen oma tulevikus autopesu,” ütles ta. See tundus talle naljakas (ekstraordinaarselt naljakas − sõna, millest ei Freddy ega Curtis oleks aru saanud) ja ta naeris valjusti ning pikalt. Ta sõitis täpselt lubatud kiiruse piires. Ta vaatas, kuidas miilid odomeetril vahetusid, ja isegi üheksakümnega sõites tundus iga vahetus viis minutit aega võtvat. Ta oli kindel, et rehv oli jätnud platsi väljasõiduteele verise jälje, aga veri oli nüüdseks kummilt maha sõidetud. Juba ammu. Ent ikkagi oli taas aeg keerata teisejärgulistele teedele, võib-olla isegi kolmandajärgulistele. Tark tegu oleks peatuda ja visata kõik märkmikud – raha samuti – metsa. Aga seda ta ei tee. Seda ei tee ta mitte kunagi.

      Võimalused on viiskümmend-viiskümmend. Võib-olla paremad. Lõppude lõpuks ei näinud autot keegi. Ei New Hampshire’is ega puhkeplatsil.

      Ta jõudis mahajäetud restorani juurde, peatus selle kõrval platsil ja uuris Biscayne’i esimest ning tagumist paremat rehvi. Talle näis, et kõik näeb kokkuvõttes üsna kena välja, aga esistangel oli pisut verd. Ta rebis maast natuke umbrohtu ja pühkis selle ära. Ta istus taas autosse ja sõitis lääne poole. Ta oli valmis teetõketeks, aga neid ei olnud.

      Teisel pool Pennsylvania piiri, Gowandas, leidis ta ühe mündiautomaadiga autopesula. Harjad harjasid, veejoad loputasid ja auto tuli välja puhtana kui prillikivi – nii alt kui ülevalt.

      Morris sõitis lääne poole, suundus väikese räpase linnaresidentsi poole, mille nimi oli Suure Järvistu Pärl. Ta pidi mõnda aega vaikselt sitsima ja tahtis kohtuda ühe vana sõbraga. Samuti oli kodu see koht, kuhu saabudes peavad nad su vastu võtma – tõde, mida kuulutas Robert Frost –, ja see vastas eriti tõele siis, kui polnud kedagi, kes oleks kadunud poja tagasituleku pärast vinguma hakanud. Kuna vana hea isa oli juba aastaid tagasi seitsme tuule poole haihtunud ja vana hea ema veetis sügissemestri Princetonis külalislektorina röövelparunitest rääkides, oli maja Sycamore Streetil tühi. Polnud küll eriti soliidne maja nii kuulsa ja tähtsa õpetaja kohta – rääkimata sellest, et tegu oli kunagi Pulitzeri kandidaadiks nimetatud kirjanikuga –, ent selles tuli süüdistada vaid vana head isa. Pealegi polnud Morrisel olnud kunagi midagi seal elamise vastu. See oli emale vastumeelt olnud, mitte talle. Morris kuulas uudiseid, aga seal ei räägitud midagi romaanikirjaniku mõrvast, kes oli tolle Time’i kaaneloo järgi „hüüdnud vaiksete viiekümnendate aastate lastele, et nood üles ärkaksid ja ise häält teeksid”. Vaikus eetris oli hea uudis, aga mitte ootamatu – Morrise noortevangla allika sõnul käis Rothsteini majateenija ainult korra nädalas. Peale selle oli veel üks remondimees, aga tema käis ainult siis, kui kutsuti. Morris ja tema surnud partnerid olid valinud vastava aja, mis tähendas, et oli reaalne loota, et surnukeha leitakse alles kuue päeva pärast.

      Sellel pärastlõunal möödus ta Ohio maakohas küünist, kus kaubeldi vanavaraga, ja tegi tagasipöörde. Pärast mõningast ringivaatamist ostis ta kahekümne dollari eest kasutatud kastkohvri. See oli vana, ent tundus tugev. Morris pidas seda poolmuidu saaduks.

      2010

      Pete Saubersi vanemad vaidlesid nüüd palju. Tina nimetas neid makkideks-sakkideks. Pete arvas, et sellel on mingi mõte sees, sest just sedamoodi nende vaidlus kõlas, kui nad jälle peale hakkasid: mak-mak-mak, sak-sak-sak. Mõnikord tahtis Pete minna trepimademele ja karjuda neile alla, et nad järele jätaksid, lihtsalt jätaksid järele. Te hirmutate lapsi, tahtis ta röökida. Majas on lapsed, lapsed, kas te, kaks lollpead, olete selle unustanud?

      Pete oli kodus, sest hea õppeedukusega õpilastel, kellel oli pärast lõunasööki ainult pikapäevarühm ja iseseisev töö, oli lubatud varakult koju minna. Tema toa uks oli lahti ja ta kuulis, kuidas isa kohe, kui ema auto maja ette keeras, kiiresti karkudel üle köögipõranda koperdas. Pete oli üsna kindel, et tänane pidu algab sellest, kui isa ütleb: „Issand, sa jõudsid nii vara koju.” Ema ütleb selle peale, et Tomile ei näi kuidagi meelde jäävat, et kolmapäevad on tal nüüd lühemad. Isa vastab, et ta pole endiselt harjunud elama linna selles osas, öeldes seda toonil, nagu oleks neid sunnitud ümber kolima kõige sügavamasse ja pimedamasse getosse, mitte aga lihtsalt Northfieldi Tree Streetsi rajooni. Kui sissejuhatus on niiviisi tehtud, saavad nad asuda korraliku makkimise ja sakkimise juurde.

      Pete ise ei olnud North Side’ist vaimustuses, aga see polnud kohutav, ja isegi kolmeteistkümneaastasena näis ta majanduslikku reaalsust isast paremini mõistvat. Võib-olla seetõttu, et ta ei neelanud neli korda päevas OxyContini tablette nagu isa.

      Nad olid siin seetõttu, et Grace Johnsoni keskkool, kus ta ema oli töötanud õpetajana, oli suletud osana linnavolikogu kulude kärpimise programmist. Paljud GJ õpetajad olid nüüd töötud. Vähemalt Linda oli koha leidnud – kombinatsioonina raamatukoguhoidjast ja õppesaali järelevaatajast Northfieldi algkoolis. Ta sai kolmapäeviti vara koju, sest raamatukogu suleti siis keskpäeval. Nii oli see kõikide kooliraamatukogudega. See oli üks järjekordne kulude kärpimise programm. Pete’i isa kirus seda ja juhtis tähelepanu, et volikogu liikmed polnud vähendanud enda palkasid, nimetas neid Teepartei silmakirjateenrite kambaks.

      Pete neid asju ei teadnud. Ta teadis vaid, et viimasel ajal kirub Tom Saubers kõiki ja kõike.

      Ford Focus, nüüd nende pere ainuke auto, keeras maja ette ja ema libistas end välja, tassides oma vana kulunud portfelli. Ta kõndis ümber jäätunud loigu, mis moodustus alati varjulisse kohta majaesise terrassi vihmaveetoru all. Oli olnud Tina kord seda soolatada, aga ta oli unustanud, nagu harilikult. Ema astus aeglaselt trepist üles, õlad longus. Pete’ile ei meeldinud tema taoline kehahoid, otsekui oleks tal seljas kott telliskividega. Samal ajal kopsisid isa kargud kaksiktaktis elutuppa.

      Avati esiuks. Pete ootas. Lootis midagi meeldivat nagu Tšau, kallis, kuidas hommik läks?

      Lootis.

      Ta ei tahtnud tingimata sakki-makki pealt kuulata, aga maja oli väike ja praktiliselt oli võimatu seda mitte kuulda… kui ta just välja ei läinud, ei võtnud ette strateegilist taganemist, mida ta sel talvel oli üha sagedamini teinud. Ja mõnikord ta tundis, et vanema lapsena on tal vastutus kuulata. Hr Jacobyle meeldis ajalootundides öelda, et teadmised on jõud, ja Pete oletas, et just seetõttu tundis ta vajadust jälgida vanemate kasvavat sõnasõda. Sest iga sakk-makk venitas abielu kudet õhemaks ja ühel päeval pidi see hooga rebenema. Parem juba valmis olla.

      Ainult milleks valmis olla? Lahutuseks? See näis olevat kõige tõenäolisem tulemus. Mõnes mõttes võiks asjad paremaks minna, kui nad tõepoolest lahutaksid – Pete tunnetas seda üha tugevamalt, ehkki ta polnud seda veel nii teadlikult sõnastanud –, aga mida täpselt lahutus tähendaks (veel üks hr Jacoby lemmikfraas) reaalse maailma tingimustes? Kes jääks ja kes lahkuks? Kui läheb isa, siis kuidas ta ilma autota hakkama saab, kui ta vaevu käia suudab? Pealegi, kuidas üks või teine neist saaks lubada lahkumist? Nad olid juba praegu pankrotis.

      Vähemalt polnud Tina täna siin, et kuulata vanemate emotsionaalset nägemustevahetust. Ta oli ikka veel koolis ja tõenäoliselt