Mis hundi suus, see hundi oma. Стивен Кинг

ju tead, et Ellen kaotas töö?”

      „Issand, ei. Ma ei teadnud seda.” Teeseldes, et ei märka hirmutunnet Toddi näol. Ega sillerdavat märga tema silmades. Võimalik, et napsist või külmast. Võimalik, et mitte.

      „Talle öeldi, et nad kutsuvad ta tagasi, kui asjad paremuse poole pöörduvad, aga seda sama öeldi ka mulle, ja mina olen nüüd pool aastat ilma tööta olnud. Ma tegin oma kindlustuse rahaks. Nüüd on see otsas. Ja tead, kui palju meil pangas raha järgi on? Viissada dollarit. Kas sa tead, kui kauaks viiestsajast dollarist jätkub, kui päts leib maksab Kroger’sis üks dollar?”

      „Mitte kauaks.”

      „Raudkull, et ei jätku. Ma pean siit midagi saama. Pean.”

      „Sa saad. Me mõlemad saame.”

      Todd tõstis pea ja vaatas turske mehe poole, kes näis nüüd magamiskoti kõrval valvel seisvat, et keegi kogemata naisele ja lapsele peale ei astuks. „Kas nad on sinu arvates abielus?”

      Tom polnud sellele mõelnud. Nüüd mõtles. „Tõenäoliselt.”

      „Siis peavad nad mõlemad töötud olema. Muidu oleks üks lapsega koju jäänud.”

      „Võib-olla,” vastas Tom, „mõtlevad nad, et koos lapsega kohale ilmumine parandab nende šansse.”

      Toddi nägu selgines. „Kaastunde argument! Pole paha mõte!” Ta sirutas käe pudeliga. „Lonksu tahad?”

      Ta võttis väikese lonksu, mõeldes: kui mina seda ei joo, joob Todd.

      Tom ärkas viski toel tekkinud unetukast ülevoolava hõike peale: „Teistel planeetidel on avastatud elu!” Sellele vaimukusele järgnes naer ja käteplaksutamine.

      Ta vaatas ringi ja nägi koiduvalgust. Nõrka ja udust, aga ikkagi koiduvalgust. Hoone ukserivi taga lükkas hallides tunkedes mees – töökohta omav mees, õnnelik tüüp – harjaga ämbrit üle vestibüüli.

      „Mis toimub?” küsis Todd.

      „Ei midagi,” vastas Tom. „Kõigest koristaja.”

      Todd vaatas Marlborough Streeti poole. „Issand, neid tuleb ikka juurde.”

      „Jah,” ütles Tom. Mõeldes: Ja kui ma oleksin kuulanud Lindat, oleksime me selle järjekorra lõpus, poolel teel Clevelandi. See oli hea mõte, üks väike kättemaks oli alati tore, aga ta soovis, et oleks öelnud „ei” Toddi napsupakkumistele. Tema suus oli kassikaka maitse. Mitte et ta oleks seda kunagi päriselt söönud, aga…

      Mõne siksaki jagu kaugemalt – magamiskoti lähedalt – küsis keegi: „Kas see on Benz? See näeb välja nagu Benz.” Tom nägi Marlborough Streetilt maha pöörava tee otsas pikka kogu, kollased udutuled säramas. See ei liikunud, vaid lihtsalt seisis seal.

      „Mida ta enda arust teeb?” küsis Todd.

      Vahetult tagapool sõitva auto juht pidi sama mõtlema, sest ta vajutas signaali – see oli pikk ja ärritunud undamine, mis pani rahvahulga nihelema ja norsatama ja ringi vaatama. Hetke jooksul seisis kollaste udutuledega auto paigal. Siis sööstis see edasi. Mitte vasakule, nüüd peaaegu pungil ja üleajavale parkimisplatsile, vaid otse postide ja lintide labürindis ootavate inimeste peale.

      „Hei!” karjus keegi.

      Rahvamass õõtsus lainena tahapoole. Tom tõugati Toddi vastu, too kukkus tagumikule. Tom püüdis tasakaalu hoida ja sai peaaegu hakkama, ent siis lükkas tema ees seisev mees – röökides, ei, kiljudes – oma taguotsa Tomi kubemesse ja ühe vehkleva käe talle rindu. Tom kukkus oma semu otsa, kuulis, kuidas Belli pudel kusagil nende vahel purunes ja tundis järelejäänud viski vänget lõhna, kui see mööda sillutist voolama hakkas.

      Tore, nüüd ma haisen nagu kõrtsituba laupäeva öösel.

      Ta sai end raskustega õigel ajal püsti aetud, et näha, kuidas see auto – jah, see oli Mercedes, suur sedaan, sama hall kui see udune hommik – kündis rahvahulga sisse, lennutades inimesi oma kaarekujuliselt trajektoorilt. Iluvõrelt tilkus verd. Üks naine libises rulludes üle kapoti, käed laiali ja kingad jalge otsast ära lennanud. Ta virutas lahtiste kätega vastu klaasi, üritas haarata ühest kojamehest, ei saanud hakkama ja kukkus külje poole maha. Kollased lindid kirjaga LÄBIKÄIK KEELATUD katkesid. Üks post põrkas kolinaga vastu suure sedaani külge, ent see ei pannud autot vähimalgi määral sõitu aeglustama. Tom nägi, kuidas esimesed rattad sõitsid üle magamiskoti ja turske mehe, kes oli kükitanud kaitsvalt koti kohale, üks käsi tõrjuvalt tõstetud.

      Nüüd tuli auto otse tema poole.

      „Todd!” karjus ta. „Todd, tõuse püsti!”

      Ta püüdis haarata Toddil kätest, sai ühest kinni ja tõmbas. Keegi lendas talle otsa ja ta kukkus uuesti põlvili. Ta kuulis metsiku auto mootorimürinat, mis töötas täistuuridel. Nüüd väga lähedal. Ta üritas roomata ja üks jalahoop tabas teda meelekohta. Ta nägi tähti.

      „Tom?” Todd oli nüüd temast tagapool. Kuidas oli see juhtunud? „Tom, mida kuradit?”

      Üks keha maandus Tomi peale ja siis oli tema peal midagi muud, mingi võimas raskus, mis surus teda vastu maad ja ähvardas ta süldiks teha. Tema puusad naksatasid. See kõlas nagu kuivade kalkunikontide prõksatus. Siis oli raskus läinud. Selle asemel voogas valu koos omaenese raskusega.

      Tom üritas pead kergitada ja suutis seda sillutiselt tõsta täpselt nii kauaks, et näha tagatulesid udu sisse kadumas. Ta nägi katkise viskipudeli helklevaid kilde. Ta nägi selili lamavat Toddi, kelle peast voolas verd, mis moodustas asfaldil loigu. Karmiinpunased rehvijäljed suundusid udusesse poolvalgusesse.

      Ta mõtles: Lindal oli õigus. Ma oleksin pidanud koju jääma.

      Ta mõtles: Ma suren ja võib-olla see ongi kõige parem. Sest erinevalt Todd Paine’ist ei jõudnud mina oma kindlustust rahaks teha.

      Ta mõtles: ehkki tõenäoliselt ma oleksin seda teinud, õigel ajal.

      Seejärel pimedus.

      Kui Tom Saubers nelikümmend kaheksa tundi hiljem haiglas teadvusele tuli, istus Linda tema kõrval. Naine hoidis ta käest kinni. Ta küsis Linda käest, kas ta jääb ellu. Naine naeratas, pigistas ta kätt ja ütles, et kindla peale, tobuke.

      „Kas ma olen halvatud? Ütle ausalt.”

      „Ei, kullake, aga sul on palju luumurde.”

      „Aga Todd?”

      Linda keeras pea kõrvale, näris huuli. „Ta on koomas, aga arvatakse, et ta tuleb lõpuks sellest välja. Nad on tuvastanud tema ajulained või midagi sellist.”

      „Üks auto tuli. Ma ei jõudnud eest ära hüpata.”

      „Ma tean. Sa polnud ainuke. See oli keegi hullumeelne. Teda pole kätte saadud, vähemalt seni.”

      Tomil oleks olnud Mercedez-Benzi juhist ehk rohkemgi ükskõik. Oli tore olla mitte halvatud, aga…

      „Kui vilets mu seis on? Ära keeruta… ütle ausalt.”

      Linda vaatas talle otsa, ent pööras varsti pilgu ära. Vaadates taas saa-terveks-kaarte öökapil, ta ütles: „Sa… noh. Läheb aega, enne kui sa jälle kõndida saad.”

      „Kui kaua?”

      Naine tõstis ta räigelt kriimustatud käe ja suudles seda. „Nad ei tea.”

      Tom Saubers sulges silmad ja hakkas nutma. Linda kuulas seda veidi aega ja kui ta seda enam välja ei kannatanud, kallutas end ettepoole ja hakkas vajutama morfiumipumba nuppu. Ta tegi seda seni, kuni masin enam juurde ei andnud. Selleks ajaks oli mees uinunud.

      1978

      Morris haaras magamistoa kapi ülemiselt riiulilt voodikatte ja asetas selle Rothsteini peale, kes lösutas nüüd tugitoolis, pea ülemine osa läinud. Ajud, mis olid välja mõelnud Jimmy Goldi, Jimmy õe Emma ja Jimmy eneseküllased, pooleldi alkohoolikust vanemad – nii Morrise enda vanemate moodi –, kuivasid