Mis hundi suus, see hundi oma. Стивен Кинг

et punases maskis mees selle leiab, ent ikkagi vajus tal süda saapasäärde. Oli rumal hoida sularaha kodus, selleks polnud muud põhjust kui tema vastumeelsus krediitkaartide, tšekkide, aktsiate ja ülekannete tegemise meetodite vastu, kõigi nende kiusatust tekitavate ahelate vastu, mis sidusid inimesi Ameerika võimsa ning lõputult hävitava laena-ja-kuluta-masina külge. Aga sularaha võib olla tema päästja. Raha saab asendada. Rohkem kui sada viitekümmet märkmikku ei saa.

      „Nüüd kood,” ütles hr Sinine. Ta nipsutas kinnastes sõrmi. „Anna heaga.”

      Rothstein oli nii vihane, et oli peaaegu valmis keelduma. Yolande seisukoha järgi oli viha olnud tema eluaegne loomulik seisund („Tõenäoliselt isegi juba hällis, kurat võtaks,” oli ta öelnud), aga Rothstein oli ka liiga väsinud ja hirmunud. Kui ta hakkab tõrkuma, peksavad nad selle talt välja. Ta võib isegi järgmise infarkti saada ja see teeb talle peaaegu kindlasti otsa peale.

      „Kui ma ütlen teile seifi koodi, kas võtate siis selle raha ja lähete ära?”

      „Härra Rothstein,” ütles hr Kollane nii lahkelt, et see tundus siiras (ja seetõttu groteskne), „te ei ole olukorras, kus saaksite kaubelda. Freddy, mine too kotid.”

      Rothstein tundis jäise õhu pahvakut, kui hr Sinine, tuntud ka Freddy nime all, köögiuksest välja läks. Hr Kollase näol oli aga jälle naeratus. Rothstein peaaegu jälestas seda naeratust. Neid punaseid huuli.

      „No kuule, geenius, ütle nüüd ära. Varem alustatud, varem saab asi lõpule.”

      Rothstein ohkas ja ütles kabinetikapis asuva Gardalli kombinatsiooni: „Kolm vasakule kaks pööret, kolmkümmend üks paremale kaks pööret, kaheksateist vasakule üks pööre, üheksakümmend üheksa paremale üks pööre, siis tagasi nulli.”

      Punased huuled maski taga tõmbusid laiemaks ja hambad paljastusid. „Ma oleksin võinud seda isegi arvata. See on su sünnikuupäev.”

      Kui Kollane hõikas kombinatsiooni kabinetis tegutsevale mehele, jõudis Rothstein teatavate ebameeldivate järeldusteni. Hr Sinine ja hr Punane olid tulnud raha järele ja hr Kollane võis saada samuti oma osa, aga ta ei uskunud, et raha oli teda geeniuseks nimetava mehe ainuke eesmärk. Otsekui selle kinnituseks ilmus hr Sinine taas tuppa, saatjaks veel üks sahmakas külma õhku. Tal oli kaasas neli tühja spordikotti, kaks üle kummagi õla.

      „Kuulge,” ütles Rothstein hr Kollasele, püüdes kinni mehe pilgu ja hoides seda. „Jätke. Selles seifis pole peale raha midagi väärtuslikku. Seal on ainult hunnik suvalisi märkmeid ja kritseldusi, aga minule on need tähtsad.”

      Hr Punane karjus kabinetist: „Sa püha perse, Morrie! Me saime jackpot’i! Siin on terve tonn sularaha! Kõik ikka veel pangaümbrikes! Mitukümmend tükki!”

      Vähemalt kuuskümmend, oleks Rothstein võinud öelda, võib-olla isegi kaheksakümmend. Igaühes nelisada dollarit. Arnold Abelilt, minu raamatupidajalt New Yorgis. Jeannie teeb kulutšekid sulaks, toob rahaümbrikud tagasi ja mina panen need seifi. Ainult et mul on vähe kulusid, sest Arnold maksab suuremad arved New Yorgist. Ma annan vahel Jeanniele jootraha ja jõulude ajal postiljonile ka, aga muidu kulutan ma raha väga vähe. See on olnud niimoodi juba aastaid, ja miks? Arnold ei küsi kunagi, milleks mul raha vaja on. Võib-olla ta arvab, et mul käib siin lõbutüdruk või paar. Võib-olla ta arvab, et ma mängin Rockinghamis hobuste võiduajamistel.

      Aga see ongi naljakas, oleks ta võinud hr Kollasele (tuntud ka Morrie nime all) öelda. Ma pole kunagi küsinud seda iseendalt. Nagu ma pole küsinud ka seda, miks ma neid märkmikke üksteise järel täis kritseldan. Mõned asjad lihtsalt on.

      Ta oleks võinud kõike seda öelda, ent vaikis. Mitte sellepärast, et hr Kollane poleks aru saanud, vaid sellepärast, et see kõiketeadev punahuuleline naeratus ütles, et ta just nimelt võib aru saada.

      Ega hooliks.

      „Mis seal veel on?” hõikas hr Kollane. Tema pilk püsis endiselt Rothsteini näol. „Karbid? Käsikirjakarbid? Sellises mõõdus, nagu ma sulle ütlesin?”

      „Mitte karbid, märkmikud,” raporteeris hr Punane. „Terve see kuradi seif on neid täis.”

      Hr Kollane naeratas, vaadates endiselt Rothsteinile silma. „Käsitsi kirjutatud? Niimoodi sa seda teedki, geenius?”

      „Palun,” ütles Rothstein. „Ärge neid võtke. See materjal pole mõeldud tutvumiseks. Miski sellest pole veel valmis.”

      „Ja ma arvan, et ei saagi kunagi valmis. Sa oled ju lihtsalt üks suur koguja.” Lõbus sädelus – mis tundus Rothsteinile iirlase silmade sädelusena – oli nüüd kadunud. „Ja kuule, asi pole ju selles, et sul oleks vaja veel midagi avaldada, eks ole? Sa saad autoritasusid „Põgeneja” eest. Ja „Põgeneja satub seiklusesse” eest. Ja „Põgeneja aeglustab sammu” eest. Kuulsa Jimmy Goldi triloogia eest. Pidevad kordustrükid. Õpetatakse ülikoolides üle kogu meie suure riigi. Tänu kirjandusõpetajate kambale, kes arvavad, et sina ja Saul Bellow riputasite kuu taevasse, on sul raamatuid ostvate üliõpilaste kohustuslik publik. Sa oled väga rahul, õige? Miks riskida millegi avaldamisega, mis võiks su kindlasse laitmatusse reputatsiooni mõra lüüa? Sa võid siia peitu pugeda ja teeselda kogu ülejäänud elu, et maailma ei eksisteeri.” Hr Kollane raputas pead. „Sa annad kontrollifriiklusele täiesti uue tähenduse, mu sõber.”

      Hr Sinine seisis endiselt uksel. „Mida ma tegema peaksin, Morrie?”

      „Mine Curtise juurde. Pakkige kõik sisse. Kui kõik märkmikud kottidesse ei mahu, vaadake ringi. Isegi temasugusel kabinetirotil peab olema vähemalt üks kohver. Ja ärge raisake aega raha lugemisele. Ma tahan siit nii ruttu kui võimalik jalga lasta.”

      „Hästi.” Hr Sinine – Freddy – läks välja.

      „Ärge tehke seda,” ütles Rothstein ja kohkus värina peale oma hääles. Mõnikord ta unustas ära, kui vana ta on, ent mitte täna õhtul.

      See, kelle nimi oli Morrie, kallutas end tema poole, rohekashallid silmad vaatamas läbi augu kollases maskis. „Ma tahan midagi teada. Kui sa oled aus, siis võib-olla jätame märkmikud siia. Kas sa oled minuga aus, geenius?”

      „Ma püüan,” ütles Rothstein. „Ja teate, ma pole end kunagi niimoodi nimetanud. Ajakiri Time nimetas mind geeniuseks.”

      „Aga ma olen kindel, et sa ei kirjutanud kunagi protestikirja.”

      Rothstein vaikis. Sitapea, mõtles ta. Ninatark sitapea. Sa ei jäta ju midagi siia, eks ole? Pole vahet, mida ma ütlen.

      „Siit tuleb nüüd minu küsimus – mille pagana pärast ei saanud sa Jimmy Goldi rahule jätta? Miks pidid sa ta nägupidi pori sisse suruma, nagu sa seda tegid?”

      Küsimus oli alguses nii ootamatu, et Rothsteinil polnud õrna aimugi, millest Morrie räägib, ehkki Jimmy Gold oli tema kõige kuulsam tegelaskuju, see, kelle pärast teda mäletama jäädaksegi (eeldades, et teda üldse millegipärast mäletama jäädakse). Seesama Time’i kaanelugu, mis oli tituleerinud Rothsteini geeniuseks, oli nimetanud Jimmy Goldi „Ameerika meeleheiteikooniks küllusemaal”. Üsna paras kamarajura, aga sellega müüdi raamatuid.

      „Kui te arvate, et ma oleksin pidanud lõpetama pärast „Põgenejat”, siis te pole ainuke.” Aga peaaegu, oleks ta võinud lisada. „Põgeneja satub seiklusesse” oli kinnistanud tema mainet tähtsa ameerika kirjanikuna ja „Põgeneja aeglustab sammu” oli olnud tema karjääri kroon: hullumeelselt kiitev kriitika, kuuskümmend kaks nädalat New York Timesi müügiedetabelis. Üleriigiline raamatuauhind samuti – mitte et ta oleks seda isiklikult vastu võtma läinud. Sõjajärgse Ameerika „Ilias”, nagu seda oli ühes arvustuses nimetatud, pidades silmas kogu triloogiat, mitte ainult viimast raamatut.

      „Ma ei ütle, et sa oleksid pidanud „Põgenejaga” lõpetama,” ütles Morrie. „„Põgeneja satub seiklusesse” oli sama hea, võib-olla paremgi. Need olid ausad. Pean silmas viimast. Vat see oli üks sitapidu. Reklaamindus? Ma tahan öelda – reklaamindus?”

      Siis tegi hr Kollane midagi, mille peale Rothsteini kõri pinguldus ja