Maestra. Л. С. Хилтон

vaid ilu, mis neis leidus. Need olid – tsiviliseeritud. Ja olla tsiviliseeritud tähendab olla kursis õigete asjadega. Kuidas ka ei püütaks teeselda, nagu ei omaks see mingit tähtsust, on see siiski tõsi. Niisugune eitus on sama rumal kui arvata, et ilu ei oma tähtsust. Ning selleks, et ümbritseda end õigete asjadega, tuleb esmalt jõuda inimeste sekka, kellele need asjad kuuluvad. Kuna ühtlasi on tähtis olla põhjalik, tuleb alati kasuks, kui tead, mis vahe on sünnipärasel ja omistatud markiitiitlil.

      Kui ma oksjonimajja jõudsin, näis alguses, et sellest kõigest on üpris palju kasu olnud: olin oma teravad nurgad maha lihvinud. Sain hästi läbi meie osakonna sekretäri Frankie’ga ja seda hoolimata hääletoonist, millega ta kamandas inimesi nagu memsahib oma toolikandjaid üle avarate väljade, teiste seas ka oma sõpru, keda ta tõesõnu kutsus nimedega Pongo ja Piiks. Frankie sulandus keskkonda viisil, milleni mina kunagi päris täpselt ei küündinud, kuid samal ajal näisid temas tekitavat mõningast kohmetust tasapisi oksjonimajja imbuma hakanud jultunud uue raha vood. Aristokraatlikust uinakust virgunud kunstimaailm leidis end äkitselt miljardäride liivakastist, kus Frankie-sugused tüdrukud olid järk-järgult välja suremas. Kord pihtis ta mulle üsna nukralt, et eelistaks elada maal, kuid ema arvates on tal linnas töötades rohkem võimalusi „kellegagi kohtuda“. Ehkki Frankie oli ajakirja Grazia andunud lugeja, ei paistnud ta seal pakutavaid stiilimuutuse nippe kunagi rakendavat – ta kandis irooniavabalt sametiga kaetud peavõru ja tema tagumik nägi välja nagu üks hiiglaslik tviidist seen. Kord, kui põikasime salaja Peter Jonesi kaubamajja, pidin ta peenetundeliselt ühest tõeliselt katastroofilisest türkiissinisest taftist ballikleidist eemale juhtima. Uskusin, et ta ema ei pea reljeefkirjas pulmakutsete tellimise pärast veel niipea muretsema, kuid sellest hoolimata imetlesin ma Frankie enesekindlust, tema võrratut põlgust dieetide vastu ja ta igikestvat optimismi, et ühel päeval kohtab ta „seda õiget“. Lootsin, et see tõepoolest nii läheb – kujutasin teda elavalt ette mõnes George’i ajastu pastoraadihoones oma jumaldavale ja rõõsale perele puupliidi ees kalavormi kätte jagamas.

      Vahel sõime temaga koos lõunat ning kui minul ei saanud iial küll tema ratsaklubi-lapsepõlvest, paistis tema samal ajal nautivat lugusid minu (rangelt tsenseeritud) noorpõlveseiklustest. Frankie oli kahtlemata üks, mis mulle mu töö juures meeldis. Ja teine oli Dave, kes töötas laos transporttöölisena. Peale Frankie oli Dave oksjonimajas põhimõtteliselt ainus inimene, kellele ma tundusin ka päriselt meeldivat. Ta oli ühe jala Lahesõja ajal Bagdadi jätnud ning paranemisperioodil oli tal tekkinud huvi kunstidokumentaalide vastu. Dave’il oli fantastiline loomupärane kunstitaju ja käbe mõistus; tema kirg oli 18. sajand. Kord rääkis ta mulle, et pärast Pärsia lahe ääres nähtut oli võimalus viibida suurepäraste maalide lähedal mõnikord ainus, mis tal edasi elada aitas. See armastus paistis välja ka sellest, kui hellalt ta neid kohtles. Ma pidasin tema siirast huvist ja teadmistest lugu ning võib kindel olla, et Dave’i käest õppisin ma maalide kohta rohkem kui ükskõik millise oma ülemuse käest.

      Loomulikult me ka flirtisime – minu jaoks oli see lähim vaste kolleegide veeautomaadiäärsele lõõbile –, kuid peale selle meeldis Dave mulle ka seepärast, et ta oli turvaline. Kui mõni üksik seksuaalse alatooniga nali välja arvata, oli tema huvi minu vastu pigem vanamoodne või isalik. Ta saatis mulle koguni õnnitluskaardi, kui mind edutati. Aga ma teadsin, et ta on õnnelikult abielus – oma naise kohta kasutas ta alati tiitlit „minu proua“ – ja päris otse öeldes mõjus mulle lõõgastavalt niisuguse mehe lähedus, kes mind panna ei tahtnud. Peale rokokookunsti tundis Dave rõõmu ka jõledatest odavatest „tõestisündinud kuritegusid“ kirjeldavatest raamatutest. Üks populaarseid läbivaid teemasid oli neis raamatutes abikaasadevaheline kannibalism, rahulolematud naised serveerisid sageli oma abikaasasid pasteedina, mille kõrvale kuulus mõnusalt jahutatud Chardonnay, ning Dave, kelle kokkupuuted relvadega olid olnud tõhusad, kuid hõlmanud peamiselt püsse, tundis rõõmu nende tapariistade shakespeare’likust leidlikkusest. Hämmastav, mida on võimalik hea tahtmise korral lokitangide ja taskunoa abil korda saata. Me veetsime lao tolmusemas otsas palju rõõmsaid kahe-suitsu-pause, analüüsides jõhkrate mõrvade viimaseid trende, ja vahel mõtlesin ma endamisi, kuidas tema huvid kokku sobivad – kas nood ilustatud jumalad ja jumalannad, kes Dave’i armastatud lõuenditel mänglesid ja heljusid, trööstisid teda pärast kogetud vägivalda või andis nende sageli erootilist laadi ilu hoopis tunnistust sellest, et antiikmaailm oli just täpselt sama brutaalne ja julm kui kõik see, mida ta oli näinud kõrbes? Kui minule avaldasid muljet Dave’i omal käel omandatud ekspertteadmised, näitas tema omakorda üles vahel lausa piinlikkusttekitavalt suurt austust minu kui spetsialisti vastu.

      Ühel hommikul pärast järjekordset Jamesiga veedetud õhtut, varajase juulikuu reedel, oli mul enne kontoriuste avanemist mõni minut aega ja ma sukeldusin lattu, et Dave üles otsida. Õhtu Gstaadis oli olnud pikk ja mu võrkkestad kirvendasid suitsust ja magamatusest. Dave sai kohe aru, kui nägi, et kannan kell üheksa hommikul päikeseprille.

      „Raske öö, kullake?“

      Ta kraamis välja kruusi suhkruga teed, kaks ibuprofeenitabletti ja Galaxy batooni. Kassiahastuse vastu pole paremat rohtu kui vilets šokolaad. Dave jäi heatahtlikult kindlaks soovunelmale, et nagu paljud teised oksjonimajas töötavad tüdrukud, elan ka mina säravat seltsielu laaberdavate Chelsea kõrgestisündinute seas. Ma ei valgustanud teda tegelikkuse suhtes. Kui tundsin end juba piisavalt inimesena, et prillid eemaldada, võtsin portfellist märkmiku ja mõõdulindi ning asusin mõõtma väikest komplekti Napoli maastikke, mis olid mõeldud peatse “Suure ringreisi”-teemalise2 oksjoni jaoks.

      „Uskumatu,“ tähendas Dave, „panna see pilt välja 200-naelase reserviga ja Romney nime all. Seda saab vaevu isegi jäljenduseks nimetada.“

      „Uskumatu,“ nõustusin mõminal, pastakas hammaste vahel. Üks esimestest asjadest, mida oksjonimajas õppisin, oli see, et reservhind tähendab miinimumhinda, mida müüja taiese eest nõuab. Viipasin peaga ta tagatasku suunas. „Uus raamat, Dave?“

      „Jaa, laenan sulle, kui tahad. Rabav.“

      „Tuleta mulle meelde, millal Romney Itaalias käis?“

      „1773 kuni 1775. Rooma ja Veneetsia, peamiselt. Niisiis, tüübi naine lasi ta Cuisinarti köögikombainis peeneks. Ohios.“

      „Kindla peale, Dave.“

      „Kindla peale on see seal Romney.“

      Mu telefon piiksatas, teatades osakonnajuhilt Rupertilt saabunud sõnumist. Kohemaid pärast märkmete ülesviimist pidin minema välja üht hindamist läbi viima.

      Rupert premeeris end parajasti oma laua ääres einega, mis oli tõenäoliselt tema kolmas hommikusöök sel päeval – hot dog, millest oli juba lödisenud sinepit ühele ta raskele topeltmansetile. Mõtlesin kurvastusega, et pean hiljem jälle keemilisse puhastusse minema. Mis häda mul küll nende paksude meestega oli? Ta andis mulle St John’s Woodi linnajaos paikneva aadressi ja kliendi andmed ning käskis mul liigutama hakata, kuid kui olin kabineti ukseni jõudnud, hõikas ta mind uuesti.

      „Ee, Judith?“ Üks paljudest asjadest, mida ma Ruperti juures ei sallinud, oli see mäng, et mu eesnimi on „Ee“.

      „Jah, Rupert?“

      „Nende Whistlerite kohta…“

      „Ma lugesin eile nende kohta, nagu käskisid.“

      „Ee, jah, aga pea palun meeles, et kolonel Morris on väga tähtis klient. Ta eeldab sajaprotsendilist professionaalsust.“

      „Aga muidugi, Rupert.“

      Mõtlesin, et vahest ei vihkagi ma Rupertit nii väga. Usaldas ta ju mulle väga tõsiseltvõetava hindamise. Varem oli mind saadetud tegema vaid üksikuid töid, väikesi asju, paaril korral koguni väljaspool Londonit, kuid nüüd avanes mul esimene võimalus vestelda mõne „tähtsa“ kliendiga. Võtsin seda hea endena, et ülemus on hakanud mind rohkem usaldama. Kui hindasin tööde väärtust õigesti – täpselt, kuid kliendile meelepäraselt –, oli mul võimalus teha oksjonimaja jaoks soodne tehing ja tööd meile müüki tuua. Whistler oli oluline kunstnik, ta tõmbas ligi tõsiseid kollektsionääre ja võis tähendada oksjonimaja

2

Suur ringreis ehk Grand Tour oli 17. kuni 19. sajandil Suurbritannia ja Põhja-Euroopa kõrgklassi haritud noormeeste seas levinud üleeuroopaline retk, mis võis kesta mitu aastat ja mille eesmärk oli tutvuda antiik- ja renessansskultuuri pärandi ning Mandri-Euroopa aristokraatlike kommetega. Suurt ringreisi peeti hariduse üheks osaks. (Tlk)