Maestra. Л. С. Хилтон

üksluiseks kätte minna.“

      „Anna see õige oma sõbrannadele ja telli omale midagi, mida sa soovid.“

      Mulle meeldis, et ta nii ütles. Füüsiliselt oli ta eemaletõukav, tõsi, kuid tal polnud vaja, et ma teeskleksin, ja see näitas mingis mõttes vaprust. Tellisin endale ühe Hennessy ja lonksasin seda pikkamööda, kuni ta rääkis mulle pisut oma ametist, mis oli loomulikult seotud rahaga, ning pärast seda vinnas ta end jalule ja taarus välja, jättes lauale viissada naela täiesti uutes viiekümnestes.

      Järgmisel õhtul tuli ta uuesti ja toimis täpselt samuti. Leanne saatis mulle kolmapäeva hommikul sõnumi, et mees oli käinud ka teisipäeval Laureni järele küsimas, ning neljapäeval ilmus ta taas, kõigest mõni minut pärast klubi avamist. Päris mitmel tüdrukul olid oma „püsikliendid“, kuid mitte ükski neist polnud nii helde, mis tõstis mind teiste seas uude staatusesse. Minu kergeks üllatuseks ei ilmutanud teised kadedust. Aga lõppude lõpuks on ju äri lihtsalt äri.

      4. peatükk

      Pärast klubis tööleasumist hakkasin oma oksjonimaja-elu igapäevaseid alandusi eriti teravalt tajuma. Gstaadis jäi mulle vähemalt illusioon, et kaardid on minu pihus. Püüdsin endale väita, et mind lõbustab tõik, et minu korralikus ehk „tõelises“ elus, mida Ollyst ja tüdrukutest lahutab vaid paar Londoni tänavat, puudub mul igasugune väärtus ja võim. Klubis tundsin end väärtuslikuna iga kord, kui tõstsin jala üle põlve; oma päris ametis, milles olin lootnud karjääri teha, olin aga ikka veel põhimõtteliselt tentsiku rollis. Tegelikult oli Gstaadil selle maailma elitaarseima kunstipoega rohkem ühist, kui oleksin tahtnud tunnistada.

      Töö oksjonimajas tekitas küll pettumust, kuid siiski oli mul meeles esimene kord, kui üht maali päriselt nägin, ja see mälestus hõõgus mul ikka veel südamesopis. Bronzino „Allegooria Venuse ja Cupidoga“ Trafalgar Square’il rahvusgaleriis. See pilt mõjub mulle siiani rahustavalt, ning mitte ainult oma müstiliselt elegantse maneristliku kompositsiooni poolest, mis on ühteaegu mänguline ja süütult erootiline ning samas trööstitult surma ja surelikkust meenutav, vaid ka seepärast, et mitte ükski õpetlane ei ole seni pakkunud välja ühtegi laialdast tunnustust leidnud teooriat selle tähenduse kohta. Maali ilu peitub kusagil selle frustratsioonitunde sees, mida see vaatajas tekitab.

      See oli kooliekskursioon Londonisse, tundide kaupa palavas ning vorstipirukate ja juustukrõpsude järele lehkavas bussis istumist. Popid tüdrukud vaterdasid ja kraaklesid tagumistel istmetel ning meie jaoks harjumatutes igapäevariietes õpetajad nägid neis kummaliselt haavatavad välja. Pärast Buckinghami palee väravatest sisse vahtimist olime piki The Malli kunstigaleriisse kõmpinud, kõigil tumesinised vormisviitrid seljas – pane aga nimesilt rinda ja oledki valmis kõnekeskusesse tööle minema. Galeriis lasid poisid parkettpõrandatel liugu ja tüdrukud kommenteerisid valjusti ja jämedalt iga akti, millest möödusime. Püüdsin parajasti grupist eralduda, et neisse näiliselt lõpututesse piltidest tulvil saalidesse ära eksida, kui leidsin täiesti juhuslikult selle Bronzino.

      See oli niisugune tunne, nagu oleksin komistanud ja auku kukkunud – õhku ahmima panev ja kiiresti mööduv šokiseisund, kus keha liigub kiiremini kui mõistus. Seal oli jumalanna, seal tema poeg, seal aga müstiline vanamees nende kohal. Ma ei teadnud siis, kes need on, kuid mind valdas silmipimestav äratundmine, et enne nende hapralt kiirgavate ja põimuvate värvide nägemist polnud ma veel mitte kunagi millestki tõeliselt puudust tundnud. Ja siis kogesin ma ka iha, tajudes esimest korda, et tean, mida ma tahan ja mis mul puudu on. Ma vihkasin seda tunnet. Vihkasin, et mu senine maailm näis äkitselt inetuna, ja et selle tunde allikas, see müstiline tõmme ja ahvatlus, säras mulle sellelt pildilt otse vastu.

      „Rasu pervotseb selle palja naisega!“

      Leanne ja paar tema kambajõmmi olid mulle järele jõudnud.

      „Kuradi lesbar!“

      „Lessssbaaaar!“

      Nende käre kriiskamine häiris teisi külastajaid, pead pöördusid ja minu nägu hõõgus häbipunast. Leanne’i tol ajal oranžikasblondid püsilokki kärsatatud juuksed olid geeliga pealaele barokkparukat meenutavasse soengusse tõmmatud. Oma sõprade kombel käis ta ringi, näol paks kiht tumedat jumestuskreemi, ning musta laineriga tõmmatud jooned silmade ümber olid laiali määrdunud.

      „Nad ei peaks neid üldse sisse laskma, kui nad käituda ei oska,“ kuulsin kedagi ütlemas. „Ma tean, et sissepääs on tasuta, aga…“

      „Nõus,“ sekkus keegi teine. „Väikesed elajad.“

      Nad vaatasid meid, otsekui oleksime levitanud paha haisu. Küllap nende arvates levitasimegi. Mulle ei meeldinud see põlgus nendes haritud ja lihvitud häältes. Mulle ei meeldinud, et mind pandi teistega ühte punti.

      Aga ka Leanne oli neid kuulnud. „Te võite perse tõmmata ja nii,“ sõnas ta raevukalt. „Või olete ise ka kuradi lesbarid?“

      Kaks naist, kes olid pahameelt avaldanud, paistsid nüüd otsesõnu šokeeritud. Nad ei laskunud vaidlusesse, vaid kõndisid lihtsalt rahulikult järgmisse saali, meist eemale. Saatsin neid näljase pilguga. Seejärel pöördusin tüdrukute poole.

      „Nad võivad kaebama minna. Meid võidakse siit välja visata.“

      „No ja siis? Siin on niikuinii nõme. Mis sul mureks on, Rasu?“

      Selleks ajaks olin ma kaklemises juba küllaltki osav. Ema, kui ta mind üldse märkama vaevus, kohtles mu siniseks löödud silmi ja verevalumeid hellalt, kuid enamjaolt püüdsin ma neid asitõendeid varjata. Isegi siis suhtus ta aga minusse kui ümbervahetatud lapsesse. Ma oleksin võinud Leanne’ile sealsamas kallale tormata, kuid millegipärast ei tahtnud ma seda teha – võib-olla oli see pildi mõju, võib-olla aga teadmine, et nood naised on mu selja taga. Ma ei kavatsenud end enam niisugusel viisil alandada. Niisiis ei teinud ma sellest asjast suurt numbrit. Püüdsin end ümbritseda põlgusega nagu kasukaga, näitamaks neile, et nad on minust niivõrd palju madalamad, et ei vääri mu tähelepanu. Kui kool läbi sai, oli mul üsna hästi õnnestunud iseend selles veenda. Olin teismelisena oma esimese Itaaliareisi jaoks kaks aastat raha korjanud. Olin töötanud bensiinijaamas, pühkinud ilusalongi põrandalt blondeeritud juuksevaklu ja vigastanud hiina kiirsöögikohas alumiiniumist toidukarpidega sõrmi, nii et reedeõhtuste purjutajate magushapu sealiha sisse tilkus verd. Olin suutnud endale tagada vaheaasta Pariisis ja hiljem ka kuuajase ülikoolieelse ettevalmistuskursuse Roomas.

      Olin mõelnud, et ülikooli jõudes on asjad ehk teisiti. Ma ei olnud tegelikult kunagi varem näinud niisuguse välimusega inimesi ja veelgi vähem mõnda niisugust paika. Need olevused ja need hooned kuulusid omavahel kokku; arvukate põlvkondade kaupa iseenesestmõistetavat omanditunnet sulatas salvitud müürid ja salvitud naha kokku arhitektuuriliseks tervikuks, mille iga detail oli aja poolt täiuslikuks lihvitud. Tõsi, mul oli ülikooli ajal armusuhteid, kuid kui sul juhtub olema minu välimus ja – kui aus olla – ka minu huvialad, siis võib täiesti vabalt olla, et sõbrannad üldse ei olegi sinu jaoks mõeldud. Kinnitasin endale, et mul polegi neid tarvis, ja pealegi polnud mul raamatukogus istumise ja osakoormusega tööde kõrvalt aega suurt millekski peale lugemise.

      Ma ei piirdunud ainult oma kursuste kohustusliku lugemisvaraga: lisaks Gombrichile ja Bourdieule lugesin sadu romaane, millest püüdsin välja kammida selles kummalises kõrgklassi-maailmas valitsevate kommete üksikasju: kuidas kõnelda ja milline sõnavara eristab selle nähtamatu klubi liikmeid mitteliikmetest. Nägin lakkamatult vaeva oma võõrkeeleoskuse kallal, sest prantsuse ja itaalia keel on kunstimaailma keeled. Lugesin Le Monde’i ja Foreign Affairsi, Country Life’i ja Vogue’i ja Opéra Magazine’i ja Tatlerit ja poloajakirju ja Architectural Digesti ja Financial Timesi. Õppisin tundma veine, haruldasi köitmisviise ja antiikhõbedat; külastasin kõikvõimalikke tasuta kontserte, esmalt kohusetundest ja hiljem lõbu pärast; õppisin, kuidas tarvitada õigesti dessertkahvlit ja kuidas jäljendada aktsenti, mille kohal päike iialgi ei looju. Selleks ajaks olin juba piisavalt tark, et mitte teeselda kedagi, kes ma ei ole, kuid arvasin, et kui olen piisavalt hea kameeleon, ei tule inimestel pähegi küsimusi esitada.

      Minu sihikindlus ei tulenenud snobismist. Osalt oli see tingitud