Maestra. Л. С. Хилтон

küll nii,“ laususin verre imenduva brändi ja suhkru rahustaval mõjul usalduslikult, „aga palk on saast. Tavaliselt on mul näpud põhjas.“

      „Mercedes“ rääkis, et elab Londonis juba aasta jagu ja töötab ühes St James’si šampanjabaaris. „Peab ennast stiilseks kohaks, aga on täis täpselt samu räpaseid vanu troppe. Ei midagi kahtlast,“ lisas ta kärmelt. „See on ainult baar. Aga jootraha on küll fantastiline.“

      Ta väitis, et teenib kaks tuhat naela nädalas. „Ehkki kaalu lisab see küll,“ kaebas ta, torgates sõrmega oma tibatillukest kõhtu. „Kõik see joomine. Aga vähemalt ei pea me selle eest maksma. Valame või lillepottidesse, kui vaja, nagu Olly ütleb.“

      „Olly?“

      „Tema on omanik. Kuule, sa peaks mõnikord sealt läbi tulema, Judy. Võid väikese kõrvalotsa teha, kui sul rahad läbi on. Olly otsib pidevalt uusi tüdrukuid. Teeme ühed veel?“

      Meie vastaslauas võttis istet vanem smokingus ja õhtukleidis paar, tõenäoliselt olid nad teel ooperisse. Naine libistas arvustava pilgu üle Mercedese võltspruunide säärte ja sätendava dekoltee. Mercedes pöördus oma toolil ning tõstis pikkamööda ja kaalutletult ühe jala põlvelt ning pani seejärel teise jala üle põlve, välgutades mulle ja vaesele vanamehele selle naise kõrval oma mustast pitsist stringe, ise terve aeg naisele otse silma sisse vahtides. Polnud mingit tarvidust küsida, kas kellelgi on probleem.

      „Nagu ma ütlema hakkasin,“ lausus ta, kui naine oma peedikarva näo kokteilimenüü poole pööras, „seal on tore.“ Torre. „Tüdrukud on kõik erinevatest kohtadest. Sa võiksid rabav välja näha, kui end pisut üles lööksid. Tule.“

      Vaatasin alla, silmitsedes oma musta Sandro tviidkostüümi. Taljest sisse võetud jakk ja lühike plisseeritud seelik. Komplekt oli mõeldud nägema välja teadlikult koketne, professionaalne, kuid samas väikese boheemlasliku kiiksuga – vähemalt nii kinnitasin ma endale ei-tea-mitmendat korda kohmakalt seelikuserva parandades –, kuid Mercedese kõrval nägin ma välja nagu masenduses lehm.

      „Praegu?“

      „Jah, miks mitte? Mul kott paksult kraami täis.“

      „Ma ei tea, Leanne.“

      „Mercedes.“

      „Anna andeks.“

      „Tule ikka, sa võid minu pitstopi selga panna. Sinu tissidega näeks see vinge välja. Kui sul just kohtingut ei ole?“

      „Ei,“ vastasin ma ja lükkasin pea kuklasse, et viimased vahuveini ja Angostura piisad kätte saada. „Ei, kohtingut mul ei ole.“

      2. peatükk

      Lugesin kord kusagilt, et põhjus ja tagajärg kaitsevad meid pimeda juhuse ja hirmuäratavalt ebatäpse ja heitliku saatusesõrme eest. Miks ma tol päeval Leanne’iga kaasa läksin? See päev ei olnud läinud halvemini kui mõni teine. Kuid valikud sünnivad enne selguse saabumist, tahame me seda endale tunnistada või mitte. Kunstimaailmas on tegelikult vaid kaks oksjonimaja, mida tuleks teada. Just need majad sõlmivad saja miljoni naelaseid müügitehinguid, tegelevad meeleheitel hertsogite ja sotsiaalärevuse all kannatavate oligarhide kollektsioonidega, liigutavad aastatuhande jagu ilu ja kunstkäsitööd läbi oma muuseumvaiksete saalide ning muudavad selle käegakatsutavaks ja seksikaks rahaks. Kolm aastat tagasi British Picturesis tööle asudes oli mul tunne, et olen viimaks pärale jõudnud. See kestis umbes päeva või paar. Peagi sain aru, et ainsad, kes maalidest üleüldse hoolisid, olid transporttöölised – need kutid, kes asju füüsiliselt tassisid. Kõik teised oleksid võinud sama hästi kaubelda ka tikkude või võiga. Olenemata sellest, et mind oli värvatud kvalifikatsiooni alusel, ning hoolimata mu töökusest, kohusetundlikkusest ja üldjoontes pigem muljetavaldavatest kunstiteadmistest, olin sunnitud endale tunnistama, et oksjonimaja standardite järgi ei olnud ma kohe kindlasti mingi vinge tegija. Pärast paari nädalat oma osakonnas taipasin, et seal ei huvita tegelikult mitte kedagi, kas sa suudad teha vahet Brueghelil ja Bonnardil, ning et mul tuli asuda murdma lahti hoopis muid, eluliselt olulisemaid salakoode.

      Pärast kolme aastat oksjonimajas leidus siiski veel päris mitu asja, mis mulle oma töö juures meeldisid. Mulle meeldis mööduda vormirõivais portjeest ja siseneda orhideelõhnalisse fuajeesse. Mulle meeldisid need rahuldustpakkuvalt aupaklikud, vaid „ekspertidele“ pühendatavad pilgud, millega kliendid mind saatsid, kui sammusin üles imposantsest tammepuust trepist, sest otse loomulikult õhkus oksjonimajas kõigest umbes kolme sajandi jagu imposantsust. Mulle meeldis kuulata pealt kloonidena sarnaste eurosekretäride vestlusi, nende prantsuse ja itaalia keele vokaalid sama teravad kui nende väljapoole koolutatud juukseotsad. Mulle meeldis, et erinevalt neist ei olnud minu eesmärgiks meelitada oma soenguteravike orki mõni mööduv riskifondimiljonär. Olin oma saavutuste üle uhke, selle üle, et olin pärast aastat praktikandina tõusnud British Picturesis assistendi kohale. Mitte et oleksin kavatsenud sinna osakonda kauaks pidama jääda. Ma ei kavatsenud veeta kogu oma ülejäänud elu koera- ja hobusepilte vaadates.

      Too päev – päev, mil ma Leanne’iga kokku juhtusin – oli alanud meiliga osakonna asejuhilt Laura Belvoirilt. See kandis pealkirja „Asuge tegutsema, viivitamatult!“, kuid kirja sisuosa oli tühi. Sammusin kontori teise otsa, et küsida, mida ta õigupoolest tahab. Ülemused olid äsja käinud juhtimiskoolitusel, kus Laura oli suhtunud väga entusiastlikult mõttesse, et töötajad hakkaksid omavahel suhtlema digitaalselt, kuid kahjuks ei olnud ta ise jõudnud kirja sisu tippimiseni.

      „Mul on vaja, et sa need Longhid ära atribueeriksid.“

      Parajasti valmistasime Itaalia kunsti oksjoni jaoks ette selle Veneetsia kunstniku kõneainet pakkuvamaid töid.

      „Tahad, et ma kontrolliksin laos olevaid töid?“

      „Ei, Judith. See on Ruperti töö. Mine Heinzi ja vaata, kas saad kujutatud isikud kindlaks teha.“ Rupert oli meie osakonna juht, kes ilmus harva välja enne kella ühtteist.

      Heinzi arhiivil on tohutu nimedega varustatud piltide kataloog. Minu ülesandeks oli uurida välja, millised konkreetsed 18. sajandi inglise lordihakatised olid ülikoolijärgsetel trallitamisaastatel Longhile poseerinud, sest isikute täpne tuvastamine võinuks muuta pildid ostjatele huvipakkuvamaks.

      „Hästi. On sul mulle, palun, fotod kaasa anda?“

      Laura ohkas. „Raamatukogus. Nime all „Longhi, kaldkriips, kevad“.“

      Kuna oksjonimaja hõivas terve kvartali, võttis meie osakonnast raamatukokku minek aega neli minutit, ja seda teed kõndisin ma päevas palju kordi. Käisid küll kõlakad, et väljas valitseb 21. sajand, kuid oksjonimaja juhiti suures osas endiselt nii, nagu oleks see mõni viktoriaanlik pank. Suur osa töötajaist veetis oma päevi koridore mööda vantsides ja üksteisele igasuguseid pabereid kätte toimetades. Arhiiv ja raamatukogu ei olnud isegi veel korralikult arvutisüsteemi kantud; sageli võis seal komistada väikeste ahastavate dickenslike kummituste otsa, kes olid surutud kviitungihunnikute ja kolmes eksemplaris paljundatud aruannete kuhilate vahele moodustunud hämaratesse alkoovidesse. Võtsin sealt ümbriku piltidega ja läksin tagasi oma laua juurde kotti võtma. Mu telefon helises.

      „Alloo? Serena eest lauast olen. Mul on siin Ruperti püksid.“

      Niisiis vantsisin vastuvõtulauda, võtsin vastu Ruperti rätsepalt saabunud üüratu koti, mille kuller oli umbes 500 meetri kauguselt Savile Row’lt kohale toimetanud, ja viisin selle kontorisse. Laura vaatas üles.

      „Kas sa polegi veel läinud, Judith? Millega sa, jumala pärast, tegelenud oled? No kui sa siin juba oled, siis kas sa tooksid mulle palun ühe cappuccino? Ära kohvikust too, too sealt armsast Crown Passage’i kohakesest. Võta tšekk ka.“

      Kohv toodud, asusin jalgsi arhiivi poole teele. Mul oli kotis viis fotot – stseenid La Fenice teatrist, Zatterelt ja Rialto silla kohvikust – ning pärast paari tundi kastides sobramist oli mul olemas kaksteist nime, kes olid maalide valmimise ajal kindlalt Itaalias viibinud. Lisasin piltide juurde ristviited Heinzi arhiivi indeksitega, et atributsioone oleks võimalik kataloogi tarbeks kontrollida, ja viisin need Laura kätte.

      „Mis