Maestra. Л. С. Хилтон

– näiteks Leanne paistis minu muutumisest hämmeldunud ja vastutahtsi ka rabatud –, kuid kusagil oksjonimaja sügavustes oli peidus laegas Imedemaa-Alice’i võtmetega, mida teadsin mitte iialgi enda valdusesse saavat; võtmetega, mis avasid väravaid veelgi pisematesse aedadesse, mille müüre oli veelgi raskem vallutada, kuna need olid nähtamatud. Gstaadis oli mind aga paigutatud lahtrisse „hõbelusikas suus“ ja kui tüdrukud sellistele asjadele üleüldse mõtlesid, siis nende jaoks ei olnud küll mitte mingisugust vahet jalgpallurite naistel ja oma aastad ära elanud kunagistel debütantidel, keda ajakirjas OK! kõrvuti lehekülgedel kujutati. Süviti minnes oli neil muidugi õigus.

      Klubivestlused puudutasid enamasti riideid, disainerilogoga kingade ja käekottide hankimist ning mehi. Osa tüdrukuid väitis end olevat püsisuhtes, paljud neist abielumeestega, ja neil oli tavaks kaevelda lakkamatult oma kallimate üle; teised käisid kohtingutel ja nendel oli tavaks kaevelda lakkamatult oma uute tuttavate üle. Natalia, Anastasia, Martina ja Karolina pidasid iseenesestmõistetavaks, et mehed on miski, mis tuleb ära kannatada selleks, et saada kingi, käekotte ja laupäevaseid õhtusööke Knightsbridge’i jaapani restoranides. Väga sageli analüüsiti SMS-e, arutati nende sageduse ja tundesoojuse üle, kuid ise saadeti emotsionaalseid vastuseid vaid siis, kui tundus, et mees võib käia ringi teiste naistega või ei tee piisavalt heldeid kingitusi. Siis sepitseti igasuguseid plaane ja trikke, kasutades kõiki iPhone’i võimalusi. Räägiti meestest, kellel oli oma jaht, ja koguni meestest, kellel oli oma lennuk, kuid mitte kunagi ei tajunud ma, et selles kõiges mängiks mingit rolli nauding. Mitte keegi meist ei kõnelenud armastusest; meie valuuta oli noor nahk ja pringid reied, mida väärtustasid vaid need, kes olid liiga vanad, et neid oma elus enesestmõistetavaks pidada. Üldiselt oldi ühel nõul, et vanemate meestega on tervikuna vähem jama, ehkki nende füüsilisi puudujääke arvustati valju kriiskamise saatel sageli. Kiilaspäisus, halitoos ja pidev vaev Viagraga olid igapäevased asjad, kuid seda poleks iial võinud aimata flirtivatest sõnumitest, millest koosnes tüdrukute ja nende meeste omavaheline suhtlus. Nende maailm lihtsalt oligi selline, ning oma põlgust ja puhutisi pisaraid näitasid nad vaid meile, teistele tüdrukutele.

      Gstaadis töötades oli mul esimest korda elus midagi sõbrannadelaadset ja minus tekitas isegi mõningast piinlikkust, kui väga see mind rõõmustas. Koolis polnud mul sõpru olnud. Päris mitu korda oli mul silm siniseks löödud, mul oli agressiivne ja kõrk hoiak, probleeme popipanemisega ja küllaga elutervet rõõmu seksist. Sõprade jaoks polnud mul aga aega jätkunud. Lisaks jutule, et tutvusime Leanne’iga Põhja-Inglismaal, oli meil omavahel vaikiv kokkulepe, justkui oleks me teismeeas olnud sõbrad (kui kellegi näo tualetipaaki surumises aktiivselt mitteosalemist võib nimetada sõbralikkuseks), ent ei räägi sellest mitte kunagi. Peale Frankie, meie osakonna sekretäri oksjonimajas, olid ainsad püsivad naishinged minu elus olnud mu korterikaaslased: kaks püüdlikku korea tüdrukut, kes õppisid Imperial College’is meditsiini. Vannitoaseinal oli meil koristusgraafik, millest kõik enam-vähem viisakalt kinni pidasid, ja rohkem polnudki nagu omavaheliseks vestluseks vajadust. Kui jätta kõrvale naised, keda kohtasin teatud spetsiifilist sorti pidudel, kus mulle käia meeldis, ei olnud ma iial oodanudki sookaaslastelt muud kui vaid põlgust ja vaenulikkust. Ma ei olnud kunagi õppinud klatšima, nõu andma ega kuulama lõputuid meenutusi ühtedest ja samadest nurjunud kirelugudest. Siin avastasin aga, et võin vestlusega ühineda. Kui varem olin metroos lugenud The Burlington Magazine’i ja The Economisti, siis nüüd vahetasin need Heati ja Closeri vastu, et saaksin meesteteemade ammendumisel sukelduda koos teistega arutlustesse filmistaaride seebiooperliku elu üle. Kohtingutel mittekäimise põhjenduseks leiutasin endale külge murtud südame (koos häguste vihjetega abordile). Ma „ei olnud valmis“ ja nautisin väga teiste nõuandeid, et peaksin „sellest üle saama“ ja „edasi liikuma“. Oma puhutised öised väljaskäimised hoidsin ma rangelt enda teada. Sain aru, et mulle sobib see kummaline väike kontsentreeritud universum, kus muu maailm näib olevat nii kaugel ja kus mitte miski ei ole päris ehtne. Tundsin ennast seal turvaliselt.

      Leanne ei olnud teenistuse kohta valetanud. Vahest ehk liialdanud, kuid see oli ikkagi erakordselt suur. Kui pudelite müügilt saadud vaheltkasu taksorahaks arvestada, teenisin ma jootrahaks jäetud kägardunud kahekümnestes ja viiekümnestes iga nädal umbkaudu 600 naela puhtalt kätte, ja vahel ka rohkem. Kahe nädalaga sain lahti oma närusest krediitkaardivõlast ja mõni nädal hiljem istusin pühapäeval rongi, et külastada üht Oxfordi lähedal asuvat outlet-keskust ja teha mõned investeeringud. Must Moschino seelik ja jakk õnnetu vana Sandro kostüümi asemele, rabavalt lihtne valge Balenciaga kokteilikleit, Lanvini baleriinad, mustriline DVF’i kleit päevaseks kandmiseks. Lõpuks lasin oma seni vaid riigi raha eest ravitud hambad Harley Streetil laseriga valgendada ning broneerisin endale aja Richard Wardi salongis, kus lasin oma soengut kohendada, nii et see nägi välja küll praktiliselt samasugune, kuid viis korda kallim. Mitte ühtegi neist asjadest ei teinud ma klubi pärast. Viimase tarbeks hankisin peatänavalt paar lihtsat kleiti, millele lisasin vunki lakknahast Louboutini kontsadega. Tegin oma riidekapis terve riiuli tühjaks ja paigutasin suurema osa oma ostudest hellalt sinna, ikka veel siidpaberisse mässituna. Mulle meeldis neid vaadata ja ükshaaval üle loendada nagu mõni ihnuskoi teatrietenduses. Väiksena olin ma lausa neelanud Enid Blytoni internaatkooli-raamatuid: St Clare’si, Whyteleafe’i ja Malory Towersi lugusid. Need uued riided olid minu pihikseelik ja kahvpallikepp – tulevase minu vormiriietus.

      Ta hakkas klubis käima siis, kui olin seal töötanud kuu aega. Tavaliselt oli Gstaadis kõige rohkem rahvast just neljapäeviti ehk enne seda, kui äriasjus linnas viibivad mehed tagasi maale sõitsid, kuid seekord sadas paduvihma ja baaris oli vaid kaks klienti. Alates kundede ilmumise hetkest olid ajakirjad ja telefonid keelatud, mistõttu tüdrukud olid loiud ja põikasid aeg-ajalt õue suitsule, küürutades kohmakalt varikatuse all, et hoida oma juukseid niiskuse käes kahuseks minemast. Helises kell ja sisse astus Olly. „Istuge sirgelt, daamid! Täna on teie õnnepäev!“ Mõni minut hiljem hiivas oma päratu kõhu uksest sisse üks jälgimaid mehi, keda ma iial näinud olen. Ta ei teinud isegi katset end baaripukile upitada, vaid pontsatas kohe maha esimesele ettejuhtuvale sohvale ning vehkis ärritunult Carlot endast eemale, kuniks lipsu ära võttis ja taskurätiga nägu laapas. Tal oli seesugune lodev välimus, mida annab parandada vaid harukordselt hea rätsepatööga, kuid tema rätsepale oli ülesanne ilmselgelt üle jõu käinud. Mehe avatud pintsakuhõlmade vahelt paljastus kitsavõitu koorekarva särk, mis oli venitatud üle ta harkis põlvedel lebava vatsa; kaelavoldid valgusid üle kraeserva ja isegi ta kingad paistsid olevat liiga pingul. Ta palus klaasi jäävett.

      „Ammu pole Paksukest näha olnud,“ sisistas keegi.

      Reeglistiku kohaselt pidid tüdrukud omavahel elavalt juttu rääkima, samal ajal muudkui juukseid üle õla heites ja ripsmete vahelt piieldes, tundudes otsekui puhtjuhuslikult sinna klubisse sattunud – ilma saatjata ja pidulik kleit seljas –, kuni klient oma valiku tegi. Paks mees oli kiire otsustaja. Ta noogutas mulle, lõdvad ja lapilised põsed nagu kardinad naeratuseks tahapoole kaardumas. Üle põranda sammudes panin tähele ta rügemendilipsu ja pundunud väikesesse sõrme soonivat klotsersõrmust. Fuiii!

      „Mina olen Lauren,“ õhkasin naeratades. „Kas sooviksid, et istun sinu juurde?“

      „James,“ viskas ta.

      Istusin kombekalt maha, pahkluud ristatud, ja vaatasin talle ootusärevusest sillerdaval ilmel otsa. Ei mingit juttu, kuni klient on tellinud.

      „Ilmselt tahad, et ma sulle joogi välja teeks?“ Seda ütles ta mokaotsast, otsekui küll teades, kuidas klubis asjad käivad, ent seda siiski liigseks nõudmiseks pidades.

      „Aitäh. See oleks väga armas.“

      Ta ei vaadanud joogikaarti. „Mis siin kõige kallim on?“

      „Ma arvan …“ alustasin kõheldes.

      „Ütle lihtsalt välja.“

      „Noh, James, see oleks 2005. aastakäigu Cristal. Kas sa sooviksid seda?“

      „Telli ära. Mina ei joo.“

      Andsin Carlole peaga märku, et mees ei jõuaks meelt muuta. 2005. aastakäik maksis brutaalsed kolm tuhat naela. Mina olin juba kolmesajaga plussis. No terekest, Suur Rahaboss!

      Carlo kandis