Kaksikelu. Erik Tohvri

kas sul endal siis ei tule mõnda mõtet?”

      “Mõtet… Tead mis – võibolla on see imelik, aga ma ei oska valetada ja vassida. Kui ma midagi teisiti räägin kui oli, hakkab kuskil seespool kriipima ja kardan kogu aeg, et jään vahele!” pihtis Jaan.

      “Eks koduse kasvatuse viga… Aga see tuleb nüüd ära unustada, muidu võib sandisti minna. Ajad on nii segased, et kui valetada ei oska, oled omadega läbi.”

      “Ei oska, tõesti… Mis ma siis teen?”

      “Pead õppima! Hakka kas või peegli ees harjutama – vaatad sellele seal peeglis puhtsüdamliku näoga otsa ja valetad nii, et suu suitseb. Aga kõigepealt pead endale uue, ilma plekkideta eluloo luuletama ja selle nii pähe taguma, et ka une pealt äratades vassima ei hakka! Ära karda, selle eest Jumal ei karista, see on enesekaitse, et hing sisse jäetaks,” muigas Artur ja Jaan pidi jälle kadedusega tõdema, et sõber on temast mitmetes olulistes elukunstides palju hakkajam.

      Nii, väljamõeldistega pooleks, täitiski Jaan Kaisla enda tööle võtmisel obligatoorse ankeedi ning tema suureks kergenduseks ei hakatudki seda põhjalikumalt uurima. Ning, mis veel tähtsam, hakkas üsna peagi hajuma ka väljamõeldud elulooga kaasnenud ebalus, seda enam, et koduseinte vahel värske abielumehe roll talle üha enam rahuldust pakkus. Alma Võrendik ei seganud end noorpaari ellu ja oleks selle poolest võinud olla ämma musternäidis; ka toidutegemise oli ta enda kanda võtnud ja noortel jäi seda enam aega teineteise jaoks. Kuigi käis sõda, oli rinne kaugel ja elu liikus oma rada. Teatrid ja kinod pakkusid meelelahutust, pühapäeviti oli neil tavaks ette võtta pikemaid jalutuskäike kas Nõmmele, Piritale või Stroomi randa. Eriti meeldis neile Nõmme – vaikse aedlinna tänavad pakkusid lõputuid avastusi, nad ei väsinud imetlemast rohelusse uppuvaid eramuid ja üsna pea ütles Hilda oma unistuse välja:

      “Siin ma tahaksin elada! Missugune vaikus, milline õhk… Võrdle meie Kalamajaga – kui tuul on Volta või Krulli poolt, polegi muud, kui kivisöe suitsu hais…”

      Jaan võttis mõttest jalamaid kinni, aga Alma Võrendik ei tahtnud elukoha vahetamisest kuuldagi.

      “Mina olen siin harjunud, ei mina lähe kuskile. Ja isa hauale on siit lähedal käia…” ütles ta tütrele ja Hilda teadis, et ta jääb oma arvamise juurde. Nii sündiski selles kolmeliikmelises perekonnas esimene suurem arvamuste lahkuminek, mida küll ei hakatud häälekalt arutama ega oma argumente tõestama, kuid mis lõi noorte ja Alma Võrendiku vahele esimese kiilu.

      “Mina teid ju ei keela – eks minge ise, hakake omaette elama…” soovitas ta veidi sapiselt, ilmselt teadmisega, et tema poolt seni pakutud mugavused – toiduvalmistamine ja alati koristatud korter – on küllaldaseks argumendiks jätta kõik nii, nagu on. Aga Jaan võttis mõttest kinni.

      “Kas sa arvad, et me saaksime üksi hakkama?” küsis ta õhtul Hildalt, kui nad oma väikesesse magamistuppa olid sulgunud. “Emal ei paistnud selle vastu midagi olevat, et me omapead läheksime!”

      Hilda ei kiirustanud vastama, istus peegli ees ja keeras rulle pähe. Alati kodus, ema hoole all elanud tüdrukule ei olnud vastuse leidmine kerge. Ema oli tal ju kogu aeg nõuks ja abiks olnud, salamisi oli ta ema käest pärinud isegi selliseid asju, mida Jaan teada ei tohtinud; ühtäkki kõigest sellest ilma jääda…

      “Noh? Mis sa arvad?” arvas Jaan pausi juba liiga pikaks minevat.

      “Kui sa… kui sa nii väga tahad, mis siis ikka…” venitas noorik.

      “Imelugu! Sina ise olid ju nii vaimu täis, et läheme aga Nõmmele elama! Kuidas see tahtmine sul üle läks?” imestas mees.

      “Hea küll, mõtleme veel,” kustutas Hilda valguse ja puges teki alla. Ning seal, mehe kaenlas, avaldas ta oma tõrksuse põhjuse. “Jaan, tead… mul on tunne, et ma olen natuke… nii…”

      “Mis sa oled?” ei saanud mees aru.

      “Noh, kuidas öeldakse… rase või…”

      “Natuke…? Mismoodi natuke?” võttis mees naise öeldut tõena.

      “Ei, noh…Ütleme siis, et päris!”

      “Ja-ah…? Kuule, aga siis me saame ju lapse!” jõudis tõde alles nüüd Jaanini. “Ausalt, jah? Oh sa mu kullake!”

      Elus on teadasaamisi, mida on esmapilgul raske endale selgeks teha ja lahti mõtestada, eriti siis, kui on tegemist seniolematu olukorraga. Hommikul elektrijaama poole tööle rutates üritas Jaan ette kujutada, et ta saab isaks, et nende laia, Võrendikelt päritud abieluvoodi kõrvale tekib tilluke beebivoodi, milles hakkab magama tema poeg. Või… tütar. Ja kui see tilluke olevus ükskord rääkima hakkab, kutsub ta teda isaks… Sellest mõttest tekkis imelik tunne, liiga võõras, et seda meeldivaks nimetada, parasjagu intrigeeriv, aga lõppkokkuvõttes ikkagi uhkust tekitav: minust saab täisväärtuslik mees, perekonnaisa…

      Sündmused idarindel arenesid omasoodu ja sealt saabuvad teated tegid inimesi üha murelikumaks. Räägiti Punaarmee vastupealetungist ja suurest lahingust Stalingradi all, ajalehed teatasid napisõnaliselt sakslaste poolt teostatavatest rindejoone õgvendamistest, mille taga varjati suure taganemise algust. Siis murdsid venelased läbi Leningradi blokaadirõnga ja ühel ööl…

      Jaan ärkas veniva, oma läbilõikavusega hoiatava ja ärevust tekitava heli peale. See oli õhuhäiresireen, mida Tallinnas juba poolteist aastat ei olnud kuuldud. Ja kohe sekundeeris häirele kloppimine Kaislate magamistoa uksele ning Alma Võrendiku ärev hääl:

      “Tõuske, ruttu riidesse, varjendisse! Õhuhäire!”

      Hilda oli keskpaigast juba silmnähtavalt kogukamaks muutunud ja voodist tõusmine ei läinud enam nii nobedasti. Kui nad olid riidesse saanud ja kolmekesi vana puumaja kägisevast trepist alla laskusid, et naaberkvartalis asuvasse varjendisse rutata, oli kaugemal juba kuulda esimesi pommiplahvatusi.

      “Kiiremini, kiiremini…” üritas Jaan käevangus vedades Hildat aidata, ise ebalevalt ringi vaadates. Kalamaja vanad puumajad, tihedalt teineteise lähedal, panid tahtmatult mõtlema süütepommidele ja sellele paratamatult järgnevale hiigeltulekahjule. Ja sellelegi, et ohus ei ole mitte ainult nende, vaid ka selle veel nimetu järeltulija elu, kes praegu õndsas teadmatuses naise südame all kasvas.

      Seekordne õhurünnak oli õnneks vaid hoiatus, kus visati ainult mõned hajusad pommid. See oli põgus meeldetuletus, et rinne jälle tasapisi lähenema hakkab, aga selle öö tagajärjel sündis Kaislate peres edasisele elule põhjapanev otsus.

      “Me läheme Nõmmele elama!” teatas Jaan hommikulauas otsustanult. “Kui mõni pomm siia puumajade hulka satub, põleme kõik elusalt!”

      Nad olid öisest magamatusest ärritatud ja pahurad ning sellepärast kõlas ka Alma Võrendiku hääl mõneti kiledamalt kui muidu.

      “Minge! Mina olen juba ütelnud, et mina jään siia! Aga praegu, kui Hilda on viimast kuud… on see tõesti rumalus!”

      “Just sellepärast peamegi ära kolima! Sa ei mõtle üldse lapse peale. Ja sellele, et Hilda sellisena peab öösiti varjendisse jooksma…Mida sa ise arvad?” pöördus Jaan naise poole.

      “Ma ei tea, aga…aga võibolla on sul tõesti õigus,” noogutas Hilda ning Alma Võrendik tõusis selle peale lauast ning läks tagasi vaatamata oma tuppa.

      Enne sõda oli tavaks, et väljaüüritavaid kortereid ei kuulutatud ajalehes, vaid nende akendele kleebiti tillukesed paberilipikud. Seega sai iga huviline juba väljaspoolt veenduda, kuhupoole eluruumide aknad vaatavad ja kui palju neid on. Sõja puhkedes anti käsk kõikide majade aknaklaasid paberiribadega üle kleepida, et pommitamise võimaliku lööklaine tõttu klaasid kogunisti raamidest välja ei lendaks. Tulemuseks oli, et kõik aknad olid valgetest paberiribadest siiruviirulised ning akendele tekkinud mustrid peegeldasid ilmekalt korteriomaniku kunstimeelt. Selles kirevuses oli aga raske leida neid aknaid, mis väljaüüritavaid kortereid tähistasid ning Jaan ja Hilda kõndisid mitu õhtupoolikut mööda varakevadise Nõmme lumiseid tänavaid, enne, kui sobiva korteri leidsid.

      “Tööl käia on sul siit palju pikem