Kaksikelu. Erik Tohvri

saanud ja kohemaid kõrvuni armunud.

      Sõjakool oli tõesti mitmekülgne õppeasutus, mis peale põhiainete õpetas ka kõike muud ohvitserile vajalikku.

      “Ärge unustage, et niipea, kui te ohvitserimundri selga tõmbate, ei esinda te mitte iseennast, vaid riiki, Eesti Vabariiki! Eesti ohvitser peab säilitama väärikuse igas olukorras!” sisendas leitnant Kiviste neile käitumiskultuuri loengutel järjepanu ja õpetas kõike vajalikku alates kõndimisest, kuigi Jaanile tundus, et selle oskuse oli ta juba üle kahekümne aasta tagasi omandanud.

      “Ohvitser peab valima oma kõnnakustiili vastavalt olukorrale. Rivis marssimine, rännak, linnas kõndimine ja pargis jalutamine – need on kõik erinevad kõndimisviisid, aga mistahes juhul tuleb pidada ühtlast liikumisrütmi. Aga kõigepealt pidage meeles – ohvitser ei tohi mitte kunagi lonkida, alati peab ta säilitama sirge hoiaku. Ja veel – mundris ohvitser võib joosta ainult äärmise vajaduse korral, kui tõesti iga sekund on kallis!” seletas Kiviste.

      “Miks nii?” tahtis keegi kuulajatest teada.

      “Sellepärast, et jooksmine tähendab üldjuhul paanikat. Ohvitser ei tohi millegiga oma alluvatele märku anda, et midagi on halvasti või kontrolli alt väljunud. Teil peavad olema terasest närvid!”

      Jah, kui neid terasest närve saaks kuskilt tellida, oli Jaan seepeale mõelnud, Artur aga ainult nõusolevalt noogutanud.

      Ohvitseride käitumisaabitsasse kuulus ka terve rida selliseid punkte, mis tavainimesele esmapilgul täiesti vedrana tundusid. Näiteks rõhutati, et ohvitser ei tohi tänaval kanda pakke ega lükata lapsevankrit.

      “Esiteks sellepärast, et see riivab mundri väärikust. Teiseks sellepärast, et seda tehes te ei ole suutelised ise tervitama ega tervitust vastu võtma!” tegi Kiviste selgeks.

      Sõjaväelaslik vastastikune tervitamine oli Eesti kaitseväes kõrvalekaldumatult nõutav komme, millest möödahiilimine võis auastmelt alamale kohtujale tuua kaasa üsnagi ranged sanktsioonid. Aga peale tüütuseni korrutatud korralikkuse kasvatamise pakkus sõjakool ka meeldivamaid kohustusi – näiteks pidi iga ohvitser mingil määral oskama tantsida ja selleks korraldati tantsukursus. Ning tantsukursuse lõpetas ball, kus Jaan tutvuski oma tüdrukuga, Hildaga. Selleks, et nüüd temast üha eemale liikudes seda enam südant valutada.

      Ühel õhtupoolikul, veidi enne päikese loojumist, toimus midagi ebatavalist. Lääne poolt, otse loojumahakkavast päikesest, sööstsid välja Saksa ründelennukid ning külvasid nii vastuliikuvad veoautod kui Venemaale teel oleva hobuvoori üle kuulipildujatule ning kildpommidega. See oli ootamatu ja seda vapustavam, nii Jaanile kui Arturile esimene otsene sõjakogemus. Seni olid nad kuulnud vahetevahel vaid kauget lahingukõminat, nüüd oli tegemist juba otsese surmaohuga.

      “Kraavi! Kraavi, kõhuli!” karjus Artur, mõlemad veeresid vankrilt alla ja surusid näod rohtu. Maa vappus, plahvatused lõid kõrvad lukku, aga imelikul kombel kuulsid mehed kärgatuste vahel ikkagi senitundmatuid helisid – kuulide ja pommikildude vihinat. Kõik see kestis lühikest aega, siis valitses jälle vaikus. Peaaegu vaikus, vähemalt õhurünnak oli möödunud.

      “Oled sa elus?” küsis Jaan ja kohkus enda võõralt kõlavast häälest. Kas ta tõesti oli kartma löönud…?

      “Justkui oleks…” venitas sõber vastu. “Jaa, see ei olnud enam nali, äärepealt oleks võinud juhtuda, et…”

      Nad tõusid pikkamisi püsti ja vaatasid ringi. Kaos oli täielik – pooled hobustest olid pihta saanud, muist koos vankritega võssa sööstnud, ainult mõni seisis veel aiste vahel püsti ja puristas kohkunult. Ka valvurid olid pea kaotanud ning sagisid nüüd nõutult ühe purustatud vankri juurest teise juurde. Suurekondine tumekõrb hobune, kes oli nende vankrit vedanud, lamas siruli teel ja tõmbles, looma küljelt voolas alla pulsseeriv verenire.

      “Jaan, kurat, nüüd on meie aeg…” pressis Artur läbi hammaste ja ronis kraavist teele. Ning siis tegi ta midagi uskumatut: põlvitas otse vereloiku, mis hobuse kõrval maantekruusa imbus. Alles siis, kui sõber end jälle püsti ajas ja tugevalt lonkama hakkas, mõistis Jaan teise kavatsust.

      “Mis sa veel ootad, tee ka midagi! Sa oled ka haavatud, saad aru!” karjus Artur ja Jaan tegi vastikusvärinat alla surudes, mis kästud – ta toetas vereloiku oma küünarvarre ja tundis, kuidas soe vedelik riietesse imbus. Siis seisatasid nad mõlemad oma vankri kõrval ja Artur tegi midagi veelgi uskumatumat – hakkas püssimehi hüüdma, lonkas ning näitas oma verisele jalale.

      “Doktor, doktor… Vratš naada!” karjus ta vigases vene keeles ja tegi äärmist valukannataja nägu. Ning Jaanil tema kõrval jäi üle vaid samuti nägu krimpsutada.

      “Avtomobil… Krasnõi krest buudet,” seletati neile ja näidati tahapoole, kus oli lähenemas järjekordne rindelt tulev autovoor. Igatahes peamise Artur oma kavalusega saavutas – nad olid haavatud ega saanud osa võtta vankrite taastamisest ega koormate ümberlaadimisest.

      “Nii… Ootame veel viis minutit ja – aidaa!” ümises Artur ja silmitses teeäärset võsa. Ning siis, olles tabanud hetke, mil kogu püssimeeste jõuk järjekordset vankrit kraavist teele sikutas, kamandas: ”Nüüd!”

      Vaikselt nihkusid nad varjava lepiku alla ja pistsid siis jooksu, rohtukasvanud puujuurtel komistades ja tüvedest kõrvale põigeldes. Mehed jooksid end hingetuks, laskusid rohule ja lõõtsutasid.

      “Jumalale tänu, et neil verekoeri ei ole… Aga eks neil ole nüüd muudki tegemist!” sai Artur lõpuks häält teha. “Noh, Jaan – nüüd me oleme vabad!”

      “Läheme edasi! Mida kaugemale, seda parem!” ajas kõnetatu end jalule, kuigi tundis äsjasest meeletust jooksust veelgi peapööritust. “Kõnnime, peaasi – liigume, iga samm on tähtis! Ainult – meil pole ju midagi, ei kaarti, kompassi ega dokumente…”

      Kõik meeste isiklikud asjad olid vankrile jäänud, nii palju kui neid üldse oligi. Kompassi polnud neil sealgi, aga mingi kooliatlasest pärit maakaarditüki oli Artur ühest ööbimispaigaks olnud külakoolimajast hankinud ja siis sellelt tagajärjetult otsinud läbisõidetud pikkade vene ahelkülade nimesid. Enam aga polnud neil sedagi, jäänud olid vaid esialgu terved käed-jalad ja põgenemistahe.

      “Päike ja tähed on… Sammal puudel ja kividel – mäletad, mis meile topograafialoengutel õpetati?” ei lasknud Artur end rööpast välja lüüa. “Peaasi on, et me venelastele sülle ei kuku, siis on nali otsas. Seina äärde ja viis grammi tina!”

      Augustiööd olid juba küllalt hämarad ja paksema metsa all sai liikuda vaid käsi appi võttes. Küladest möödusid nad viljapõldude kaudu, ise lakkamatult ringi vaadates ja iga hetk valmis olles maha kükitama – vili oli koristamata ja pakkus kuigivõrd varju, kuigi kõndijatest jäi sellesse maha äraandlik rada.

      “Ei hakka sedamööda keegi meid jälitama,” rahustas Artur. “Kellel selleks aegagi, sakslased on tulekul – kuuled ju?”

      Tõepoolest, peale Arturi poolt meenutatud looduslike orienteerumisviiside oli neil kasutada veel üks, mis iga päevaga tajutavamaks muutus – kauge lahingukära, mis eespool aegajalt puhkes, et siis jälle tundideks vaibuda. Nõukogude väeriismed lihtsalt ei suutnud pealetungijatele vastupanu osutada, nad kas põgenesid või andsid end vangi.

      Kõige suuremaks takistuseks sellel rännakul osutusid jõed. Mõlemad mehed olid head ujujad, kuid täisriietuses vette minek oleks edasirännakul tähendanud märgades riietes lõdisemist, pealegi polnud ööajal liikudes lootustki, et riided kiiresti kuivaksid. Sellise kogemuse olid nad juba esimesel rännuööl saanud, kui kuskil metsaoja ääres üritasid oma verega määritud mundrit puhtamaks pesta ja selle peale pesemist märjalt selga panid. Sellepärast riietusid Jaan ja Artur enne jõe ületamist lahti, sidusid oma riided tihedasse kompsu ja kinnitasid pealaele. Üle jõe viivate sildade otsimine oleks olnud mõttetu ja ohtlik, sest sildu valvati hoolega, seda olid mehed juba vooris liikudes tähele pannud.

      Neil oli ainult üks siht – edasi lääne poole. Pilvistel öödel oli kõige raskem, sest ei olnud millegi järgi suunda pidada, tähed ei paistnud. Vahel aitas hädast