Kaksikelu. Erik Tohvri

tööl olles aga ootas Jaani ühel hommikul ebameeldiv üllatus. Artur oli õige varakult kohale jõudnud, kutsus ta kõrvale ja teatas poolhääli:

      “Tead, nüüd on asjad sandisti. Ma sain mobilisatsioonikutse!”

      “Mis? Sina, elektrijaama töötaja?”

      “Mind ei loeta juhtivtöötajate hulka… Aga ma ei lähe! Ma… kaon!”

      “Mismoodi…?” ei saanud Jaan aru.

      “Seal, kodukülas, on veel paate ja mehi, kes merel käivad. Ma lähen ära, Soome! Kindel lugu! Ja sina hakka ka oma elu peale mõtlema – enam ma ei ole kindel, et sakslased selle sõja võidavad!”

      “Mina…? Jumal hoidku, Hilda hakkab kohe sünnitama!” kohkus Jaan. Arturi sõnad ja lahkumiskäepigistus ainult kinnitasid rahutuks tegevat teadmist, et midagi ei ole veel möödas ega lõplikult paika pandud, vaid kogu võitlus on alles ees.

6

      Kunagisse kodukülla jõudis Artur Kurvits õhtu hakul. Teel juhuslikke autosid peatada püüdes tuletas ta kahetsusega meelde aegu, mil ka siia Rannakülasse sai sõita bussiga; nüüd olid bussid kõik Venemaale sõidutatud ja ainuvõimalikeks jalavaeva kergendajateks jäänud talumeeste hobuvankrid või heal juhul ka üksikud puugaasil töötavad veoautod. Üks selline oli ta peale paaritunnist kõndimist ka peale võtnud ning paar-kolmkümmend kilomeetrit sügisporist Narva maanteed möödus autokastis loksudes palju lõbusamalt. Siis aga tuli suurelt teelt Rannaküla poole kõmpida tosin kilomeetrit jälle jalgsi.