Kaksikelu. Erik Tohvri

rindele. Tema hooleks oli saadetiste komplekteerimine, dokumentide koostamine ning transpordiks üleandmine.

      “Ega see töö just hinge ei toida, aga toidutšekid saab ja nii palju raha ka, et see toit välja osta… Ja rahaga polegi suurt midagi teha, kõik on ju tšeki- ja kupongide kaup ja sedagi pole saada,” seletas tüdruk juba siis, kui nad kolmekesi laua ääres istusid.

      “Kus teie nüüd korteris olete? Ikka vanas kohas?” tahtis Hilda ema teada. Tütar aga leidis tema küsimuses tuge mõttele, mis teda oli juba kojutulekust saadik vaevanud.

      “Tõepoolest, Jaan, sa võiksid ju meile…” Tabanud ema laitva pilgu, Hilda takerdus ja kaotas järje. “Ma arvasin, et kui sul…” Tõepoolest, see oli ju tema poolt lausa abieluettepanek olnud. Selline avaldus, mis üldjuhul ikkagi meeste teha jäetakse ja tüdruk punastus juustejuurteni. Abiellumisest olid nad Jaaniga seni vaid vihjamisi rääkinud ja seegi oli toimunud ammu, veel sel ajal, mil riigis kehtestatud punavõim kõik tulevikuplaanid ebakindlaks oli muutnud.

      Jaan oli Hilda pooleli jäänud avalduse mõtte ära tabanud, märganud ka tüdruku piinlikkust ja tõttas nüüd talle appi.

      “Jah, proua Võrendik… Me oleme Hildaga juba ammu otsustanud, et meist saab paar. Aga siis algas sõda ja enam polnud midagi kindel! Nüüd ma küll loodan, et minu jaoks on see sõda möödas. Mul on selline töökoht, et mind ei mobiliseerita ja võib arvata, et see sõda kaua ei kestagi. Nüüd võiksime me Hildaga hakata tõsisemaid tulevikuplaane pidama – muidugi, kui sa ei ole ümber mõlenud!” pöördus ta siis tüdruku poole.

      “Muidugi mitte! Ja kolmekesi oleks sõjaajal ka toiduga lihtsam…” ütles Hilda õhinal, enne kui ema vastata jõudis – Jaan oli ju ikkagi praegu oma tulevase ämma poole pöördunud, sisuliselt tema tütre kätt palunud.

      “Eks see on teie teha. Kui te tunnete, et nii on õige, mis mul selle vastu… Aga kõigepealt peate ikkagi altari eest läbi käima, ilma ei tule sellest midagi!” pani Alma Võrendik asjad paika.

      Jaan ja Hilda laulatati Tallinna Kaarli kirikus tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta veebruarikuus, varsti peale seda, kui peigmees oli oma dokumendid lõpuks korda saanud. Kõige tähtsam nende paberite hulgas oli rohelisele planketile trükitud tõend selle kohta, et Jaan Kaisla töötab riiklikult tähtsas ettevõttes ning mobilisatsiooni alla ei kuulu. Dokument oli kinnitatud punase Saksa kulli kandva pitsati ja linna gebietskomissari gooti tähtedega kirjutatud allkirjaga. Väljas tuiskas, kirik oli raudkülm, pruut ja pruutneitsi lõdisesid oma õhukestes valgetes kleitides ning peiupoisiks palutud Artur suutis vaevu köha vaos hoida. Kirikuõpetajagi rääkis õige lühidalt.

      “Praegu on raske aeg, sõjaaeg. Aga inimesed peavad alati mõtlema tulevikule ja lootma, et tulevik on hea, helge ja õnnetoov…” kõneles mustas talaaris ametimees. Siis vahetati sõrmused ja Jaanile valmistas kogu tseremoonia millegipärast pettumuse – ta ei leidnud õpetaja sõnades seda soojust ja hingerahu sisendavat vahenditust, mida oli lootnud. Abiellumist oli ta kujutlenud hoopis erilisemana, kogu elu sootuks teiseks pöörava sündmusena ning nüüd, kirikust Hilda käevangus välja sammudes, ei suutnud ta vabaneda mõttest: nii lihtsalt ja pealiskaudselt see kõik käibki…

      Tagasihoidlik pulmalaud oli kaetud elutuppa ja võõraidki selle ümber vaid seitse inimest. Jaani poolt isa-ema ja muidugi Artur, Hilda poolt pruutneitsiks olnud kooliõde ning paar kaugemat sugulast. Pulmade puhul oli vastava tõendi alusel poodidest saadud ka veidi rohkem toidukraami ja paar pudelit lahjat viina, mida rahvas riigijuhi järgi Mäe pisarateks nimetas. Lasti pruutpaaril elada ning kibedat magusaks teha, siis aga hakkasid mehed päevasündmusi arutama.

      “Sakslased on Moskva all pidama jäänud. Kolmandat kuud trambivad paigal, edasi ei saa,” muretses Artur. “Siiamaani läks lausa lennates, aga ei enam!”

      “Nad pole ju vene talvega harjunud! Saksamaal on ikkagi hoopis teine kliima. Neil pole vist kasukaidki.”

      “Eks varustamine jääb ka kaugeks. Venemaa teed, see on omaette lugu! Suvelgi olid nad auke ja rööpaid täis – mäletad, Artur, kuidas me vankritel loksusime? Ei kujuta, mis nad sügisel poriga olla võiksid…” sekkus ka peigmees jutusse, kuid enamasti oli tal silmi vaid Hilda jaoks – valges pitskleidis pruut lausa õhetas õnnest.

      “Aga kui… kui juhtub, et sakslased ei võidagi? Mis siis saab?” küsis Jaani isa nõutult. “Napoleon läks ka suure hurraaga Moskvani välja ja tuli, saba sorus, tagasi!”

      “Ei, niisugune asi ei ole võimalik! Ajalugu niiviisi korduda ei saa. Tänapäeval võidab tehnika ja venelastel ei ole sakslastele midagi vastu panna!” oli Artur kindel. “Kõik on ainult aja küsimus – paari kuu pärast on kevad käes ja asi muutub!”

5

      Elektrijaama tööle asumisel tuli Jaan Kaislal täita ankeet, mis sisaldas mitmeid tema isikut ja senist teenistuskäiku puudutavaid küsimusi

      Nimi ja eesnimi: Kaisla, Jaan

      Sünniaeg: 26. november 1916

      Sünnikoht: Rakvere linn

      Haridus (millised koolid olete lõpetanud): Rakvere Algkool, Tallinna Tehnikum, …

      Siinkohal Jaan takerdus, kuigi käsi oli juba valmis kirjutama: Eesti Kaitseväe Kõrgem Sõjakool… Mingi sisetunne ütles, et niiviisi kirjutades reedab ta saladuse, mida praegusel sõjaajal võidaks tema vastu ära kasutada – oli ta ju väljaõppinud sõjaväeinsener. Ta otsustas piirduda tehnikumiga.

      Teenistuskäik ja viimane töökoht: Jälle tõrge. Ei saanud ju kuidagi siia kirjutada Eesti Kaitsevägi, ammugi mitte Punaarmee, sest ametlikult olid nad juba peale Nõukogude Liitu astumise farssi viidud Punaarmee koosseisu.

      Tehnikumi lõpetamisest on möödas viis aastat… Kuidas saab siia kirjutada, et ma pole üldse töötanud! virutas Jaan tusaselt sulepea lauale ja jäi mõttesse.

      Õnneks tuli kontorisse Artur, portfell näpi otsas – ta oli saabunud oma järjekordselt materjalijahilt ja nähtavasti tulemusteta.

      “Tead, neid kiilšamotte ei oska ma kuskilt välja võluda!” istus ta hooga toolile ja sirutas jalad pikalt välja. “Neid lihtsalt ei ole ja kõik! Ja see Kopli aadress, mis sa mulle andsid, oli ka vale – niisugust maja polegi enam olemas, see on maha põlenud!”

      “Kuskilt peame need kivid ikka välja otsima, neljas katel tuleb ära remontida. Eks ma katsun veel uurida… Aga vaata seda paberit ja ütle – mis sina siia kirjutaksid?” ulatas ta ankeedi Arturile.

      “Nojah…” venitas sõber, kui oli küsimustiku läbi uurinud. “Seda oli karta, et me peame oma elulugu vassima hakkama, eriti sina, juhtiv töötaja! Minu käest pole siiamaani keegi mingit ankeeti tahtnud, aga…”

      Ta kummardus uuesti paberi kohale.

      “Kõik on ju õige… Mida sa siis kirjutada ei oska?”

      “Sõjaväge ma ju ei saa kirjutada! Ja mujal ma töötanud ei olegi! Küsitakse – mis sa tegid need viis aastat, mis ma ütlen?”

      “Oh, asi nüüd…!” Artur nõjatus toolileenile, vaatas lakke ja sulges silmad. “Kirjuta: kaks aastat Liivamäe telliskivitehases meistrina…”

      “Liivamäe tellisetehas? Kus see on?” imestas Jaan.

      “Oli seal meie kandis, enam ei ole. Väike vabrikuke, pärast põles maha, omanik viidi Siberisse… Enam pole küsida kelleltki, kindel värk. Kirjuta!” sundis Artur, kui Jaan veel kõhkles. “Siis – kolm aastat elektriliinide ehitusel, juhutöölisena…”

      “Mina, tehnikumi diplomiga, ja juhutööline?”

      “Noh, aeg oli selline, hõbekandikul just töökohti ei pakutud. Ja liinide ehitusel sa teenisid hästi, sellepärast!”

      “Noh, olgu… aga kuskandis?” venitas Jaan.

      “Ah, mõtle ise välja, liine ehitati siis igal pool. Juhutöölisena on hea variant, seal ei küsitud nimegi, jälge maha ei jäänud. Sina ka tead ainult oma tookordse ülemuse nime: Kaarel Siirak. Muud midagi!”

      “Kaarel