Pommuudis. Liza Marklund

väsimus võttis võimust.

      „Ära tule mulle rääkima, mida ma pean tegema või ei pea, sina oled fotograaf ja pead pildistama kõike alates liiklusõnnetustest kuni galaetendusteni. Kui sa ei soovi oma Armani ülikonnas hakkliha pildistada, siis kanna oma fotokotis tunkesid kaasas.”

      Ta lõi liftiukse lahti ja astus garaaži. Neetud amatöörid!

      „Mulle ei meeldi, kuidas sa minuga räägid,” hädaldas piltnik tema selja taga.

      Annika viha lahvatas ja ta pööras ümber:

      „Ära ole nii kuradi pretensioonikas,” sisistas ta. „Pealegi ei takista miski sind ise välja uurimast, mis ajalehes parajasti käsil on. Kas sa mõtled, et mina või keegi teine peab sinu kuradi garderoobi üle vahti pidama?”

      Piltnik neelatas ja pigistas käsi rusikasse.

      „Minu arvates oled sa praegu jube ülekohtune,” urises ta.

      „Issanda vägi,” ägas Annika, „mis sa jorised. Istu autosse ja sõida areenile, või pean mina autot juhtima?”

      Traditsiooniliselt juhtisid autot alati fotograafid, ka siis, kui kasutati toimetuse autot. Paljudes kohtades olidki toimetuse autod fotograafide ametiautodeks, kuid Õhtulehes oli see kord ära kaotatud, et vältida nääklust selle soodustuse väärtuse ümber.

      Nüüd istus Annika ise rooli taha ja suundus Essinge teele. Teel Hammarby sadamasse valitses autos tihke õhkkond. Annika valis Hammarby Vabrikutee, kuid sellest polnud abi. Terve olümpiaküla oli tõketega piiratud. Pahameelega märkas Annika, kuidas tema masendus kasvas ja Ulf Olssoni oma lahtus – nüüd ei pruukinud mees oma kingi mudaseks teha.

      „Me peame saama pildi tribüünist päevavalguses,” ütles Annika ja tegi Lumavägeni kohal plastikpaela ees Upöörde. „Ma tunnen inimesi ühes telekompaniis, kelle ruumid asuvad siinsamas. Kui meil on õnne, siis laseb ehk keegi meid maja katusele.”

      Ta valis oma sõbranna Anne Snapphane mobiilinumbri. Anne tootis ühel kaabelTV kanalil naiste ajaviitesaateid.

      „Ma olen montaažis,” uratas Anne. „Kes te olete ja mida te tahate?”

      Viis minutit hiljem olid nad Södra Hammarbyhamnis vana lambivabriku katusel. Vaade purustatud staadionile oli fantastiline. Olsson pani aparaadile teleobjektiivi ja klõpsutas filmi täis, sellest piisas.

      Tagasiteel ei vahetanud nad ühtegi sõna.

      „Pressikas algab kell kaks,” hüüdis Patrik, kui Annika toimetuse uksest sisse astus. „Foto on käes.”

      Annika viipas vastuseks ja läks oma tuppa. Ta riputas üleriided varna, heitis koti lauale, vahetas mobiilil aku ja pani vana aku laadima.

      Pärast kokkupõrget fotograafiga tundis ta tülpimust ja saamatustunnet. Mispärast ta nii ägedaks läks? Miks ta seda südamesse võttis? Ta kõhkles hetke ja valis siis peatoimetaja numbri.

      „Muidugi on mul sinu jaoks aega,” ütles peatoimetaja.

      Annika läks läbi avatud toimetusesaali Anders Schymani nurgatuppa. Toimetuse aktiivsus oli nullilähedane. Ingvar Johansson istus, telefonitoru vastu kõrva kleepunud, süües samal ajal tuunikalasalatit. Pilditoimetaja Pelle Oscarsson lappas hajameelselt Photoshopi, üks toimetajatest sisestas homse lehe külgi arvutisse.

      Samal hetkel, kui Annika järel uks kinni langes, kostis peatoimetaja raadios lõunase „Päevakaja” signatuur. „Päevakaja” keskendus sabotaaživaatenurgale, justkui jahiks politsei mingit hullu, kes vihkab olümpiamänge. Kaugemale ei olnud nad nähtavasti jõudnud.

      „Vihkamisteooria ei vasta tõele,” ütles Annika. „Politsei arvates oli see insaideri töö.”

      Anders Schyman vilistas.

      „Mispärast?”

      „Kuskil ei olnud sissemurdmise jälgi ja alarm oli maha võetud. Kas ohver ise võttis alarmi maha või tegi seda pommipanija. Mõlemad võimalused tähendavad seda, et kurjategija on pärit siseringist.”

      „Mitte ilmtingimata, alarm võis ju katki olla,” ütles Schyman.

      „Ei olnud,” ütles Annika. „See funktsis, aga oli välja lülitatud.”

      „Võibolla unustas keegi alarmi peale panna,” ütles peatoimetaja. Annika mõtles järele ja noogutas, tõsi küll.

      Nad istusid seina äärde mugavatele sohvadele, samal ajal ühe kõrvaga raadiot kuulates. Annika vaatas aknast välja Vene saatkonna poole. Päev hakkas lõppema, ehkki see oli vaevalt alanud, hall sumu väljas jättis mulje, et aknad on pesemata. Keegi oli lõpuks ometi kaunistanud peatoimetaja toa punase jõulutähe pottidega ja kahe advendiküünlajalaga.

      „Ma vihastasin täna Ulf Olssoni peale,” ütles Annika vaikselt.

      Anders Schyman ootas.

      „Ta kaebas, et ta on Hammarby sadamas töötamiseks valesti riides, ja leidis, et see on minu viga, ma oleksin pidanud talle varem ütlema, et tal tuleb sinna sõita.”

      Ta jäi vait. Anders Schyman vaatas teda hetke, enne kui vastas.

      „Mitte sina ei määra, Annika, missugune fotograaf missugusele objektile välja sõidab. Selle otsustab pilditoimetaja. Ja nii fotograafid kui ka reporterid peavad olema nii riietatud, et on võimelised igal ajal sõitma välja kuhu tahes. See kuulub töö juurde.”

      „Ma sõimasin tal näo täis,” ütles Annika.

      „See polnud kuigi tark tegu,” ütles peatoimetaja. „Mina sinu asemel paluksin väljenduste pärast vabandust ja annaksin konkreetset nõu, mida tal tuleks teha. Ja ole hea, pea silma peal, kuidas me käsitleme sabotaažikahtlustusi, me ei tohi langeda terroriversiooni lõksu, kui see tõele ei vasta.”

      Schyman tõusis, näidates sellega, et vestlus on läbi. Annika tundis kergendust kahel põhjusel: ühelt poolt oli ta saanud tuge oma suhtumisele olümpiaküla valve asjus, teiselt poolt sai ta ülemusele ise ära rääkida, kuidas ta vihahoogu oli sattunud. Mõistagi vihastasid inimesed ajalehetoimetuses iga päev üksteise peale, tema aga oli naine ja alles värske ülemus ning pidi kõiksugu rünnakuteks valmis olema.

      Ta läks otseteed ja tõi suure reklaamkoti, millel oli ajalehe logo, ning läks sellega fotoruumi. Ulf Olsson oli seal üksi, istus ja luges mingit trendikat meesteajakirja.

      „Palun vabandust, et ma sinu peale karjusin,” ütles Annika. „Ole lahke, siin on kott, kuhu sa võid oma talveriided panna. Pane siia pikad aluspüksid, soojad kingad, müts ja kindad, ja tõsta see oma kappi või auto pagasiruumi.”

      Mees vaatas teda hapu näoga.

      „Sa oleksid pidanud mulle varem ütlema, et me sõidame …”

      „Seda vaidlust võid sa pidada pilditoimetaja või peatoimetajaga. Kas pildid on ilmutatud?”

      „Ei, ma …”

      „Ilmuta siis kohe.”

      Annika väljus ja tundis mehe pilku oma seljal. Teel oma tuppa tuli talle meelde, et ta pole päeva jooksul teragi söönud, isegi mitte hommikust. Ta läks ringiga kohvikust läbi ja ostis kotletivõileiva ja ühe suhkruvaba koka.

      Uudis plahvatusest olümpiastaadionil oli jõudnud levida ümber maailma. Kõik suured telekompaniid ja rahvusvahelised ajalehed olid jõudnud oma inimesed kohale läkitada, kui politseihoones algas kella 14 pressikonverents.

      Kohal olid CNN, Sky News, BBC ja Skandinaavia kompaniid, Le Monde’i, Europeani, Timesi, Die Zeiti ja paljude teiste lehtede korrespondendid. Telekompaniide saatebussid ummistasid suurema osa politseihoone juurdepääsuteest.

      Annika tuli koos nelja kolleegiga, reporterite Patriku ja Beriti ning kahe fotograafiga. Tuba oli puupüsti tehnikat ja inimesi täis. Annika ja teised reporterid võtsid kohad sisse väljapääsu lähedal, piltnikud trügisid ettepoole.

      Nagu harilikult olid telemehed end poodiumil laiali löönud, nii et keegi teine midagi ei näinud, kõik komistasid nende kilomeetripikkuste juhtmete otsa, mis vonklesid üle terve ruumi, kõik