Pommuudis. Liza Marklund

juhtmele. „Kas sa ei tea, et mobla kiirgus küpsetab ajud ära?”

      Annika naeratas. „Ma leian, et see on praktiline. Ma saan joosta ja kirjutada ja samal ajal telefoniga rääkida. Peale selle on see vaikne, keegi ei kuule mu kõnesid.”

      Ta silmad jooksid külma pärast vett, ta pidi silmi kissitama, et näha, mis eemal staadionil toimub.

      „On sul mõni vinge teleobjektiiv?”

      „Selles pimeduses see ei funktsi,” ütles Henriksson.

      „Võta kõige kangem objektiiv, mis sul on, ja katsu pildi peale saada, mis seal toimub,” ütles Annika kindaga osutades.

      Henriksson ohkas, pani fotokoti maha ja vaatas läbi läätse. „Statiivi oleks vaja,” pomises ta.

      Autod olid sõitnud piki murunõlva üles ja parkinud ühe suure sissepääsu trepi ette. Kolm meest ronisid arstiautost välja ja jäid auto taha rääkima. Ilmus mundris politseinik, mehed tervitasid. Kiirabiauto juures ei olnud näha mingit liikumist.

      „Kiiret neil igatahes ei ole,” ütles Henriksson.

      Tuli veel kaks politseinikku, üks mundris, teine erariides. Mehed rääkisid ja vehkisid kätega, üks neist osutas üles pommiaugu poole.

      Annika mobiil helises. Ta vajutas vastamisnupule.

      „Jah?”

      „Mida kiirabi teeb?”

      „Mitte midagi. Ootab.”

      „Mis me järgmisse väljaandesse paneme?”

      „Kas keegi on Söderi haiglas taksojuhiga rääkinud?”

      „Ei veel, aga meie inimesed on seal. Ta on vallaline, elab üksi.”

      „Kas me OMi bossi Christina Furhage oleme üles otsinud?”

      „Me pole teda kätte saanud.”

      „Missugune kohutav hoop talle, kui metsikut tööd ta on teinud … Me peame ju nüüd valgustama kogu värki ka olümpiavaatenurgast, mis üldse olümpiamängudest saab? Kas tribüün jõutakse ära remontida? Mida ütleb Samaranch? Ja nii edasi.”

      „Pidasime seda silmas. Meie inimesed tegelevad sellega.”

      „Siis teen ma selle pommiloo ise. See peab ju olema sabotaaž. Kolm lugu: „Politsei jahib pommipanijat”, „Kuriteopaik varahommikul” ja …” Annika jäi vait.

      „Bengtzon?”

      „Praegu tehakse kiirabiauto tagauks lahti. Kanderaam veeretatakse välja, minnakse sellega sissepääsu poole. Kuradi kurat, Jansson, veel üks ohver!”

      „Okei. „Politsei jahib”, „Maolinseal” ja „Ohver”. Sul on kuues, seitsmes, kaheksas lehekülg ja keskpaik.”

      Liin suri välja.

      Annika seisis tardunult, kui mehed staadioni poole suundusid. Henrikssoni fotoaparaat plõksus. Ükski teine ajakirjanik ei olnud uusi autosid märganud, treeningurajatis jäi neile teele ette.

      „Kuradi külm on,” ütles Henriksson, kui mehed areenile kadusid.

      „Istume autosse ja helistame,” ütles Annika.

      Nad läksid tagasi ajakirjanike kogunemispaika. Inimesed külmetasid, telemehed rullisid kaableid lahti, mõned reporterid puhusid oma pastakatele hingeõhku. Et nad ka kunagi ei õpi pliiatsit kasutama, kui on külmakraadid, mõtles Annika muiates. Raadioinimesed nägid oma seljal turritava saatevarustusega välja nagu mingid põrnikad. Kõik ootasid. Üks Õhtulehele töötavatest vabakutselistest oli juba toimetusest tagasi jõudnud.

      „Kell kuus antakse mingit pressiinfot,” ütles ta.

      „Täpselt päevauudiste erisaatesse, nagu rusikas silmaauku,” pomises Annika.

      Henriksson oli parkinud auto tenniseväljakute ja arstiabikeskuse taha.

      „Ma tulin mööda seda teed, mille nad esimesena sulgesid,” ütles ta eneseõigustuseks.

      Neil oli tükk maad minna. Annika tundis, kuidas jalalabad hakkasid tuimaks muutuma. Oli hakanud langema kergeid lumehelbeid, see tegi teleobjektiiviga pimedas pildistamise veel hädisemaks. Henrikssoni Saabi tuuleklaas tuli puhtaks pühkida.

      „Nüüd on hea küll,” ütles Annika areeni poole vaadates. „Nii kiirabikui ka arstiauto on näha. Meil on siin kõigel silm peal.”

      Nad istusid autosse ja käivitasid mootori. Annika hakkas helistama. Ta proovis uuesti kriminaalpolitsei korrapidajat. Kinni. Ta helistas hädaabitelefonile ja päris järele, kes oli esimesena häiret andnud, kui palju kõnesid oli tulnud, kas korteriakende purunemisest oli inimesi viga saanud ja kas on olemas mingit ettekujutust, kui suured on materiaalsed kahjud. Nagu tavaliselt suutis hädaabipersonal enamikule küsimustele vastata.

      Siis valis ta numbri, mille oli kleepsu pealt üles kirjutanud, ja helistas turvafirmale, kelle ülesandeks oli Victoria staadioni valvamine. Ta sattus Stadshage häirekeskusesse Kungsholmil. Ta küsis, kas firma on hommikutundidel saanud OMi areenilt häiresignaali.

      „Meie häired on salastatud,” vastas mees teises otsas.

      „Ma saan aru,” ütles Annika. „Aga ma ei küsi mitte selle häire kohta, mis te saite, vaid selle kohta, mida te võibolla pole saanud.”

      „Öhh,” ütles mees, „me ei vasta üldse mingisugustele küsimustele sissetulevate häirete kohta.”

      „Jah, ma saan aru,” ütles Annika kannatlikult. „Küsimus on selles, kas te üldse olete saanud häiret OMi areenilt.”

      „No tead,” ütles mees, „on sul kõva kuulmine või?”

      „Hea küll,” vastas Annika. „Ütleme nii: mis juhtub, kui te saate häiresignaali?”

      „Öhh, see tuleb siia.”

      „Häirekeskusesse?”

      „Muidugist. See läheb meie arvutisüsteemi ja ilmub siis meie ekraanidele koos abinõude plaaniga, mis näitab, kuidas meil tuleb tegutseda.”

      „Kui tuleb häire olümpiastaadionilt, siis ilmub see sinu ekraanile?”

      „Öhh, jah.”

      „Ja siis on seal kirjas, mis sa pead selle häire puhul tegema?”

      „Öhh, täpipealt.”

      „Ja mida teie valvefirma siis täna öösel olümpiastaadionil ette võttis? Ma ei näinud seal mitte ainsatki teie autot.”

      Mees ei vastanud.

      „Victoria staadion on õhku lennanud, selles võiksime ometi ühel meelel olla. Mida peab teie valvefirma tegema, kui olümpiaareen saab tulekahju või millegi muu läbi kannatada?”

      „Arvutis on kirjas,” ütles mees.

      „Ja mida te siis olete teinud?”

      Mees ei vastanud.

      „Sest te ei ole saanud areenilt üleüldse mingisugust häiret, kas nii?” küsis Annika.

      Mees vaikis hetke, enne kui vastas:

      „Ma ei või kommenteerida ka neid häireid, mida me ei ole saanud.”

      Annika tõmbas sügavasti hinge ja naeratas.

      „Tänan,” ütles ta.

      „Ega sa ometi ei kirjuta, mida ma ütlesin?” küsis mees ärevalt.

      „Ütlesid?” vastas Annika. „Sa ei ütelnud ju aad ega ood. Sa viitasid ainult salastatusele.”

      Ta lõpetas kõne. Yes! nüüd oli tal oma vaatenurk käes. Ta hingas veel korra sügavalt ja vaatas autoaknast välja. Üks tuletõrjemasin sõitis minema, kuid kiirabija arstiauto seisid paigal. Pommitehnikud olid kohale jõudnud, nende sõidukid seisid mitmel pool suurel taldrikul. Hallides türpides mehed tõstsid autodesse ja autodest välja mitmesuguseid asju. Tuli oli kustutatud, Annika ei näinud enam õieti suitsugi.

      „Kellelt