Pommuudis. Liza Marklund

kõrval lahti. Niipea kui midagi juhtus, suurt või väikest, helistasid nad ajalehtedele ja teatasid sellest. Teised vihjajad tuhnisid kohtuja muude võimuasutuste arhiivides.

      Annika süvenes mõtteisse ja laskis pilgul pikkamööda üle rajatise libiseda. Otse ees seisis kümnekorruseline hoone, mis pidi tagama olümpiamängude tehnilise külje. Selle hoone katuselt läks jalakäijate sild mäkke. Imelik, kes tahaks seal peal käia? Annika läbis pilguga tee üle silla.

      „Henriksson,” ütles ta, „meil on vaja võtta veel üks pilt.”

      Ta vaatas kella. Pool kuus. Nad jõuaksid veel pressikonverentsile.

      „Kui ronida mäe otsa olümpiatule kõrvale, siis peaks üht koma teist näha olema.”

      „Arvad?” küsis piltnik skeptiliselt. „Nad on ju ehitanud nii kõrged müürid, et keegi ei saaks sisse pugeda ega sisse piiluda.”

      „Võistlusareen jääb muidugi varju, aga võibolla paistab sealt põhjatribüün, ja see meid ju huvitab.”

      Henriksson vaatas kella.

      „Kas me jõuame? Kas helikopterilt ei ole juba kõik pildid võetud? Ja kas me ei peaks parem kiirabil silma peal hoidma?”

      Annika hammustas huulde.

      „Helikopterit praegu ei ole, politsei on vist käskinud neil alla tulla. Me palume ühel vabakutselisel autosid passida. Tule, lähme.”

      Nüüd olid ka ülejäänud ajakirjanikud kiirabiauto avastanud, õhk oli küsimustest paks. Telebuss oli kolinud kanali äärde, et saada paremat vaadet areenile. Külmast lõdisev reporter valmistus kella kuueseks lülituseks. Läheduses polnud näha ühtegi politseinikku. Kui Annika oli vabakutselisele juhtnöörid kätte jaganud, asusid nad teele.

      Tee mäkke oli pikem ja raskem, kui ta oli arvanud. Pinnas oli libe ja kivine. Nad komistasid ja kirusid pimeduses. Henriksson vedas liiatigi kaasas suurt statiivi. Aga nad ei lõhkunud ühtegi piiret ja jõudsid õigeks ajaks üles – üksnes selleks, et põrgata vastu kahe ja poole meetri kõrgust betoonmüüri.

      „See ei või tõsi olla,” ägas Henriksson.

      „On küll, ja vahest ongi hea,” ütles Annika. „Roni mu õlgadele, ma aitan su üles. Edasi võid ronida otse tuleasemele. Sealt peaks juba midagi näha olema.”

      Piltnik vahtis teda pärani silmi.

      „Kas ma peaksin ronima olümpiatule alusele?”

      „Miks ka mitte? Tuli ju praegu ei põle ja tõkkeid pole sinna ka ette pandud. Sa suudad kindlasti sinna üles ronida, see mõni meeter nüüd müürist. Kui alus talub igavest tuld, ega ta siis sinugi all kokku varise. Roni üles!”

      Annika ulatas talle statiivi ja fotokoti. Henriksson ronis metallalusele.

      „See on auke täis!” hüüdis ta.

      „Gaasiavad,” ütles Annika. „Kas sa tribüüni näed?”

      Piltnik tõusis püsti ja vaatas üle areeni.

      „Näed midagi?” hüüdis Annika.

      „Põrgu päralt,” ütles Henriksson. Ta tõstis pikkamööda aparaadi ja hakkas klõpsima.

      „Mida sa näed?”

      Fotograaf lasi pilku areenilt pööramata aparaadi alla.

      „Osa tribüünist on valgustatud,” ütles ta. „Seal on kümmekond inimest. Käivad ringi ja nopivad midagi väikestesse plastkottidesse. Arstiauto poisid on ka seal. Nemad ka korjavad midagi. Üsna suure hoolega.”

      Ta tõstis jälle kaamera. Annika tundis, kuidas tal kuklas karvad püsti tõusid. Ptüi, kas asi võis olla nii kuradi hull? Henriksson võttis statiivi lahti. Pildistanud kolm filmi täis, oli ta omadega valmis. Nad tulid pooleldi joostes, pooleldi libisedes mäest alla, vapustatult, koguni kerge iiveldustundega. Mida korjavad arstid väikestesse plastikaatkottidesse? Kas lõhkeaineriismeid? Vaevalt.

      Paar minutit enne kuut olid nad tagasi meediameeskonna juures. Telekaamerate sinkjas valgus muutis lavapildi heledaks ja pani lumehelbed sädelema. Ülekandeseadmed olid paigas, reporteri nägu oli puuderdatud. Rühm politseinikke ülemusega eesotsas tuli kaamerate poole. Nad tõstsid piirded eest, kuid kaugemale ei tulnud. Ajakirjanike müür oli läbipääsmatu. Kui ülemus helgiheitjate valguses silmi kissitas, tekkis vaikus. Mees vaatas enda ees olevale paberile, tõstis pilgu ja hakkas rääkima.

      „Kell 3.17 plahvatas Stockholmis Victoria staadionil lõhkelaeng,” ütles ta. „Lõhkeaine liik on esialgu teadmata. Plahvatus kahjustas raskesti põhjatribüüni. Praegu ei ole teada, kuidas seda on võimalik parandada.”

      Ta peatus ja vaatas veel kord oma pabereid. Kaamerad surisesid, kassetilindid keerlesid. Annika oli jäänud seisma vasakusse serva, et pressikonverentsi jälgides samal ajal kiirabiautot näha.

      „Pärast plahvatust võttis areen tuld, kuid tulekahju on nüüdseks kontrolli all.”

      Jälle paus.

      „Üks taksojuht sai viga, kui sarrusevarda tükk tungis tema auto aknast sisse,” jätkas politseinik. „Mees viidi Söderi haiglasse ja tunneb end päris hästi. Kümmekonna kinnistu aknad ja fassaadid teisel pool Sickla kanalit on kahjustatud. Majad on veel pooleli ja elanikke seal ei ole. Inimohvritest ei ole teatatud.”

      Uus paus. Politseiniku nägu oli väga väsinud ja karm, kui ta jätkas:

      „See on sabotaaž. Areeni purustanud lõhkelaeng pidi olema väga tugev. Politsei uurib praegu kurjategija jäetud jälgi. Me rakendame kõiki olemasolevaid ressursse, et teda kinni võtta. Rohkem meil praegusel hetkel teatada ei ole. Tänan.”

      Ta pööras ümber, et jälle piirete taha pugeda. Häältelaine sundis teda peatuma.

      „… kahtlusaluseid …”

      „… teisi ohvreid …”

      „… ja arst väljakul?”

      „Praeguseks kõik,” kordas politseinik ja lahkus. Kiirel sammul, pea õlgade vahel, kadus ta koos oma kolleegidega. Ajakirjanike parv läks laiali, teleuudiste reporter astus helgiheitjate valgusse, rääkis oma jutu maha ja andis siis sõnajärje stuudiosse, kõik teised lülitasid oma mobiiltelefonid sisse ja katsusid pastakaid tööle saada.

      „Siit küll kuigi palju teada ei saanud,” ütles Henriksson.

      „Aeg on jalga lasta,” ütles Annika.

      Nad jätsid ühe vabaküttidest valvesse ja läksid Henrikssoni auto poole.

      „Sõidame Vintertullstorgetist mööda ja võtame mõned tunnistused,” ütles Annika.

      Nad helistasid nende ukse taga, kes elasid areenile kõige lähemal: lastega perekonnad ja pensionärid, alkohoolikud ja trendiinimesed. Kõik jutustasid, kuidas nad plahvatuse peale ärkasid, kui rabatud nad olid ja kui hirmus tunne neil oli.

      „Nüüd aitab,” ütles Annika kell kolmveerand seitse. „Lugu tuleb ka valmis teha.”

      Toimetuse poole sõites olid mõlemad vait. Annika kirjutas peas sissejuhatust ja pilditekste, Henriksson sorteeris mõttes negatiive.

      Nüüd hakkas tõsiselt lund sadama. Temperatuur oli kõvasti tõusnud ja sõidutee tatiselt libedaks muutnud. Essinge teel olid neli autot üksteisele selga sõitnud, Henriksson peatus ja tegi ühe klõpsu.

      Toimetusse jõudsid nad pisut enne kella seitset. Meeleolu oli otsustav ja pingeline. Jansson oli ikka veel kohal, nädalavahetustel hoolitses öövahetuse toimetaja ka eeslinna väljaande eest. Tavalistel laupäevadel vahetati välja ainult mõni üksik artikkel, kuid alati oldi valmis ka kogu lehte ümber tegema. Praegu seda just tehtigi.

      „Peab ikka paika?” küsis Jansson otsekohe püsti tõustes, kui ta neid silmas.

      „Ma usun küll,” vastas Annika. „Olümpiatribüünil lebab surnukeha. Pisikeste tükkidena, selle peale võin ma mürki võtta. Poole tunni pärast on see mul kindlalt teada.”

      Jansson