Pommuudis. Liza Marklund

vastu öötaevast. Annika jooksis edasi ja sai aru, et kuigi palju kaugemale ta enam ei pääse.

      „Kuule, kuhu sa lähed?” karjus üks tuletõrjujatest.

      „Üles,” karjus Annika vastu.

      „Tee on suletud!” hüüdis mees.

      „Olgu,” pomises Annika. „Eks võtke mind siis kinni!”

      Ta jätkas teed ja läks nii kaugele paremale kui võimalik. Sickla kanal tema jalge ees oli jäätunud. Kaugemal, teisel pool jääd, algas mingisugune betoonsokkel, mis pidi toetama teetammi, enne kui see mäe sisse kadus. Seal vinnas ta end käsipuule ja hüppas umbes meetri kõrguselt alla. Kott põntsus vastu selga, kui ta maandus.

      Ta peatus hetkeks ja vaatas ringi. Ta oli siin staadionil olnud ainult kahel korral, möödunudsuvisel esitlusel koos teiste ajakirjanikega ja ühel pühapäeva pärastlõunal koos Anne Snapphanega. Temast paremale jäi see, millest pidi saama olümpiaküla, Hammarby Sjöstadi pooleliolevad kortermajad, kus võistlejad pidid olümpiaadi ajal elama. Aknad mustendasid, kõik aknaklaasid ümbruskonnas olid nähtavasti purunenud. Temast vasakul kerkis kümne meetri kõrgune betoonsein. Ülevalpool laius suur taldrik staadioni peasissekäiguga.

      Ta hakkas jooksma piki seinaäärt, katsudes eristada kõrvu kostvaid helisid: kauget sireeni, inimhääli, veekahuri või ehk hoopis suure ventilaatori suhinat. Avariiautode punased lambid tantsisid seinal. Ta jõudis seina lõppu ja hakkas jooksma trepist üles sissepääsu poole, samal ajal kui üks politseinik hakkas oma sinivalget linti lahti rullima.

      „Me paneme siit tee kinni,” hüüdis ta.

      „Minu fotograaf on seal üleval,” hõikas Annika vastu. „Ma pean ta ainult ära tooma.” Politseinik laskis ta läbi.

      Nüüd tuleb ainult loota, et ma ei valetanud, mõtles Annika.

      Trepp oli ehitatud kolme ühepikkuse jätkuga. Üles jõudes pidi ta tahtmatult õhku ahmima. Terve suur taldrik oli täis plinkivaid avariiautosid ja jooksvaid inimesi. Kaks põhjatribüüni ülal hoidvat sammast olid purunenud ja lebasid maas. Kõikjal vedeles kõveraks väändunud rohelisi istmeid. Äsja oli saabunud kamp operaatoreid televisioonist, ta märkas ka üht reporterit konkureerivast ajalehest ning kolme vabakutselist fotograafi. Ta tõstis pilgu üles ja vaatas otse pommiauku. Viis helikopterit tiirles selle kohal, vähemalt kaks neist esindasid meediat.

      „Annika!”

      See oli Õhtulehe fotograaf Johan Henriksson, 23aastane ajutine töötaja, kes varem oli töötanud Östersundi kohaliku ajalehe juures. Ta oli andekas ja ambitsioonikas, kaks omadust, millest viimane oli olulisem. Ta tuli jooksuga, kaks kaamerat rinnal hüplemas ja rappuv kaamerakott õlal.

      „Mis sa peale said?” küsis Annika, tõmmates ploki ja pliiatsi välja.

      „Ma jõudsin kohale umbes pool minutit pärast tuletõrjet. Ma jõudsin tabada kiirabiauto, mis viis ära ühe taksojuhi, ta oli vist saanud lõikehaavu. Tuletõrjel oli tegu, et tribüünile vett saada, asi lõppes sellega, et nad sõitsid tuletõrjemasinaga otse staadionile. Ma võtsin tulekahjupilte väljastpoolt, aga areenile ma ei ole pääsenud. Paari minuti eest hakkas jube sebimine, võmmid hakkasid jooksma nagu hullud, ju siis juhtus midagi.”

      „Või nad leidsid midagi,” ütles Annika ja pistis ploki kotti. Pliiats otsekui teatepulk käes, hakkas ta jooksujalu sissepääsu poole minema. Kui ta õigesti mäletas, oli see pisut paremal, otse kokkuvarisenud tribüüni all. Keegi ei takistanud tema teed üle suure taldriku, kaos oli selleks liiga suur. Ta ristles betoonkamakate, väändunud sarrusevarraste ja roheliste plastikistmete vahel. Sissepääsuni viis nelja mademega trepp, üles jõudes oli tal hing kinni. Värava oli politsei jõudnud tõkestada, aga see ei lugenud. Tal polnudki vaja rohkem näha. Värav oli kahjustamata ja paistis lukus olevat. Harjumusele truuks jäädes ei suutnud Rootsi turvafirmad loobuda kinnitamast totraid kleepse nende kinnistute ustele, mida nad valvama pidid, olümpiastaadion ei olnud erand. Annika võttis ploki jälle välja ning kriipseldas sinna firma nime ja telefoninumbri.

      „Palun kõigil piirkonnast lahkuda! Varisemisoht! Ma kordan …”

      Politseiauto laskus aeglasel sõidul mööda taldrikut allapoole, valjuhääldi peal. Inimesed taganesid kiiresti soojendusala ja olümpiaküla suunas. Annika hakkas sörkima piki areeni välisseina ja vältis niiviisi taldrikult allaminekut. Selle asemel jälgis ta rampi, mis kulges langevas joones vasakule, kaardudes ümber kogu ehituse. Staadionil oli mitu sissepääsu, ta tahtis näha neid kõiki. Ükski neist ei olnud ei viga saanud ega purustatud.

      „Vabandust, prouake, kao siit nüüd minema.”

      Noor politseinik pani talle käe õlale.

      „Kes teie ülemus on?” küsis Annika pressikaarti üles tõstes.

      „Tal ei ole aega. Mine siit minema. Me peame piirkonna tühjaks tegema.”

      Politseinik hakkas teda minema sikutama, oli näha, et tal polnud naljatuju. Annika väänas end lahti, jäi mehe ette seisma ja tegi veel ühe katse:

      „Mida te staadionilt leidsite?”

      Politseinik niisutas keelega huuli.

      „Ma ei tea õieti, ja ega ma tohikski öelda,” ütles ta.

      Täistabamus!

      „Kes võiks mulle öelda ja millal?”

      „Ma ei tea, küsi kriminaalkorrapidajalt. Aga nüüd lase siit jalga!”

      Politsei tõkestas piirkonna kuni treeningukeskuseni, mitusada meetrit staadionist eemal. Annika tee ristus Henrikssoni omaga hoone juures, kuhu pidid tulema restoranid ja kino. Postkontori ette, kus kõnnitee oli laiem, hakkas kujunema ajutine pressikeskus. Ajakirjanikke tuli aina juurde, paljud käisid naerusui ringi ja teretasid kolleege. Annikale hakkas see kollegiaalne õlalepatsutamine vastu, need inimesed tuiasid mööda õnnetuskohti ja hooplesid pidudega, kus nad olid käinud. Ta tõmbus eemale ja võttis fotograafi endaga kaasa.

      „Pead sa toimetusse tagasi sõitma?” küsis ta. „Esimene väljaanne hakkab trükki minema.”

      „Ei, ma saatsin oma filmid vabakutselistega ära. Pole kiiret.”

      „Väga hea. Mul on tunne, et siin hakkab midagi juhtuma.”

      Ühe telekompanii lõõtsbuss sõitis nende kõrvale. Nad hakkasid astuma teises suunas, pangast ja apteegist mööda alla kanali poole. Annika jäi seisma ja vaatas areenile, politseija tuletõrjeautod seisid ikka veel suurel taldrikul. Mida nad seal tegid? Merelt puhus jääkülm tuul, Hammarby sadamasse viivas väilas läikis lahtimurtud sissesõidurenn keset jääd otsekui mustav haav. Annika keeras tuulele selja ja pistis nina kinnaste vahele sooja. Sõrmede vahelt nägi ta järsku Södermalmi poolt üle jalakäijate silla lähenemas kaht valget autot. Põrgu päralt, kiirabi ja arstiauto! Ta vaatas kella, viis minutit pool viis läbi. Kolm tundi aega, kuni ta võib helistada oma allikale. Ta pistis kuulari kõrva ja proovis esialgu kriminaalpolitsei korrapidajat kätte saada. Kinni. Ta helistas Janssonile, menüü 1.

      „Mis sa tahad?” küsis Jansson.

      „Areenile sõidab kiirabiauto,” ütles Annika.

      „Tähtaeg on seitsme minuti pärast.”

      Annika kuulis, kuidas Janssoni arvuti klaviatuur klõbises.

      „Mida TT kirjutab? On neil andmeid mõnest vigastatust?”

      „Neil on andmed taksojuhi kohta, aga nad ei ole temaga veel rääkinud. Kahju suurus, kriminaalpolitsei korrapidaja kommentaarid – nad ei ütle esialgu mitte midagi, jah, sihukest kraami on. Mitte midagi tähelepanuväärset.”

      „Taksojuht viidi ära rohkem kui tund aega tagasi, siin peab olema midagi muud. Kas politseiraadio ei räägi midagi?”

      „Mitte mõhkugi millestki kahtlasest.”

      „Salakanalitel?”

      „Ei.”

      „Raadio päevauudised?”

      „Esialgu mitte midagi. Teles tuleb kell kuus