Pommuudis. Liza Marklund

ja laskis üleriided põrandale hunnikusse vajuda.

      Siis saabusid kõrvaluksest poodiumile politseinikud. Sumin vaibus ja kaamerad hakkasid klõpsuma. Neid oli neli meest: Stockholmi politsei pressiesindaja, Stockholmi peaprokurör Kjell Lindström, uurija vägivaldsete kuritegude osakonnast, kelle nimi Annikal meelde ei tulnud, ja Evert Danielsson olümpiamängude peastaabist. Mehed seadsid end laua taga põhjalikult sisse ja jõid kohusetundlikult klaasidest mineraalvett.

      Pressiesindaja alustas ja esitas juba tuntud faktid: et toimus plahvatus, üks inimene on surnud, missugused on materiaalsed kahjud ja et tehniline uurimine käib. Ta oli juba väsinud ja kurnatud moega. Kuidas ta siis välja näeb, kui see asi juba mitmendat päeva tuurib? mõtles Annika.

      Siis võttis sõna peaprokurör.

      „Meil ei ole veel õnnestunud surnu isikut identifitseerida,” ütles ta. „Tööd raskendab asjaolu, et laip on raskesti moonutatud. Meil on aga siiski teisi jälgi, mis võivad ehk kergendada isiku kindlakstegemist. Lõhkeainet analüüsitakse parajasti Londonis. Kindlaid vastuseid me sealt veel saanud ei ole, kuid esialgu on teada, et tegemist on arvatavasti tsiviilotstarbelise lõhkeainega. Seega ei ole kasutatud militaarseid relvi ega militaarse otstarbega lõhkeainet.”

      Kjell Lindström jõi pisut vett. Kaamerad surisesid.

      „Me otsime ka meest, kes mõisteti süüdi kahe pommiatentaadi eest, mis seitse aastat tagasi kahjustasid kaht spordiareeni. Meest ei kahtlustata mingis kuritöös, vaid teda tahetakse üle kuulata informatsiooni saamiseks.”

      Peaprokurör vaatas oma paberitesse, nagu lööks ta hetkeks kõhklema. Kui ta edasi rääkis, suunas ta pilgu otse TVuudiste kaamerasse.

      „Vahetult enne plahvatust on areeni läheduses nähtud tumedas riietuses isikut. Me pöördume avalikkuse poole, et saada tunnistusi, mida võib seostada Victoria staadionil toimepandud kuriteoga. Politsei soovib saada kontakti kõikide inimestega, kes täna kesköö ja kella 3.20 vahel viibisid Södra Hammarbyhamnis. Isegi kui andmed ei tundu olevat antud asjas eriti olulised, võivad nad osutuda politsei jaoks puuduvaks lüliks.”

      Ta vuristas kiiresti ette mõned telefoninumbrid, mille TVuudised pidid otsekohe tekstireana ekraanile laskma.

      Kui peaprokurör oli oma jutuga valmis, köhatas Evert Danielsson olümpiamängude peastaabist.

      „Jah, see on muidugi tragöödia,” ütles ta närviliselt. „Nii Rootsi kui korraldajamaa jaoks kui ka spordi jaoks üldse. Olümpiamängud on ühiste tingimustega võistlused kõikide jaoks, hoolimata rassist, religioonist, poliitikast või soost. Sellepärast on masendav, et keegi ründab globaalset sümbolit nagu areen, olümpiamängude pealava, ja paneb toime terroriakti.”

      Annika oli end sirgu ajanud, et üle CNNi kaamera paremini näha. Ta jälgis, kuidas politseinikud ja prokurör Danielssoni olümpia nutulaulule reageerivad. Nagu arvata oli, nad võpatasid: peastaabiülem tuli ootamatult välja nii motiivi kui ka kuriteo kirjeldusega – plahvatus oli terroriakt, mis oli suunatud olümpiamängude vastu. Ometi ei teatud ju veel sedagi, kes oli ohver, või teati? Kas peastaabiülemale ei olnud teada see, millele Annika ise oli juba kinnitust leidnud: et tegemist oli kellegagi siseringist?

      Prokurör sekkus ja katsus Danielssoni vaigistada, kes ei olnud aga veel lõpetanud.

      „Ma kutsun kõiki, kes arvavad, et on midagi näinud, politsei poole pöörduma. On väga tähtis, et süüdlane kinni võetaks … mis on?”

      Mees vaatas üllatunult peaprokuröri poole, kes ilmsesti oli teda näpistanud või jalaga tonksanud.

      „Ma tahaksin ainult alla kriipsutada,” ütles Kjell Lindström mikrofoni poole kummardudes, „et esialgu ei saa selles asjas osutada mingile motiivile.” Ta heitis Evert Danielssonile kõõrdpilgu. „Mitte miski, ma kordan: mitte miski ei osuta, et tegemist oleks olümpiamängude vastu suunatud terroriaktiga. Ei peastaabile ega ühelegi rajatisele pole tehtud ainsatki pommiähvardust. Praegusel hetkel on motiiv täiesti lahtine.”

      Ta ajas end jälle sirgu.

      „Kas on küsimusi?”

      Telereporterid olid selleks valmistunud. Niipea kui sõna anti vabaks, hõikasid nad oma küsimused välja. Seda nimetati „lahtilöögiks”. Esimesed küsimused käisid alati selle kohta, mis juba oli teada, aga mida oli lausutud kas liiga aeglaselt või liiga keeruliselt, et mahtuda poolteise minuti pikkusesse teleklippi. Seepärast küsisid telereporterid korduvalt ühte ja sama, lootuses saada otsesemat ja lihtsamat vastust.

      „Kas teil on kahtlusaluseid?”

      „Kas on mingeid jälgi?”

      „Kas te olete surnu isiku kindlaks teinud?”

      „Kas see võis olla terroriakt?”

      Annika ohkas. Ainsaks põhjuseks, miks tuli neil pressikonverentsidel käia, oli jälgida uurijate käitumist. Kõik, mida nad ütlesid, anti edasi teistes meediakanalites, kuid nende näoilmed, mis pildist välja jäid, andsid sageli rohkem kui nende enamasti enesestmõistetavad vastused. Nüüd märkas ta näiteks, kui vihane oli Kjell Lindström Evert Danielssoni peale, et too oli lobisenud „terroriaktist”. Kui Rootsi politsei üldse midagi tahtis vältida, siis seda, et Stockholmile, olümpiamängudele ja sellele plahvatusele pandaks terrorismipitser. Pealegi oli terrorioletus arvatavasti täiesti vale. Samas oli ju tilgutatud ka pisut uusi andmeid. Annika kritseldas oma plokki mõned küsimused. On andmeid tumedas riietuses isikust areeni läheduses – millal ja kus täpselt? Järelikult on olemas tunnistaja – kes see oli ja mida ta seal tegi? Lõhkeaine on saadetud Londonisse analüüsida – mispärast? Miks ei võinud Linköpingi kriminaaltehnikud seda oma hoolde võtta? Ja millal saab analüüsi tulemus teatavaks? Kust on teada, et lõhkeaine oli tsiviilotstarbeline? Mida see uurimise jaoks tähendab? Kas see kitsendab uurimisala või muudab selle hoopis laiemaks? Kui kättesaadavad on tsiviilotstarbelised lõhkeained? Kui kaua võtab aega põhjatribüüni parandamine? Kas areen on üleüldse kindlustatud, ja kui on, siis kelle juures? Ja kes oli ohver? Kas see on teada? Ja mis jälgedest rääkis Kjell Lindström, mis võiksid ehk identifitseerimist hõlbustada? Annika ohkas jälle. See lugu võis paisuda nii suureks ja pikaks kui iganes.

      1

      Rootsi keeles on selle raadioprogrammi pealkiri kahemõtteline „Studio sex”. Autori järgmises romaanis „Studio sex” (1999) on sedasama nime kasutatud pornoklubi nimena. – Tlk.