Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

modelli. Paks poiss seisis eemal ja takseeris oma portreed. Ta oli õnnetu.

      „Mina arvasin, et sa oled ikka mees,” ütles Fatme.

      „Fatme!” hüüdsin ma.

      „Aga sina oled vist natuke tobuke,” lõpetas Fatme leebemalt.

      „Fatme,” ohkasin ma.

      Fatme surus end korraks tugevasti mu külje vastu.

      „Tead, sa rääkisid neile täitsa marudasti,” tähendas ta.

      „Tule mulle naiseks,” ütlesin mina.

      Fatme puudutas põsega mu õlga. „Vaatame, vaatame,” nurrus ta.

      Keegi läks mööda ja silmitses mind tähelepanelikult. Ainult lühikese hetke ma ta nägu nägingi, aga mul polnud peaaegu mingit kahtlust: see oli…

      „Kas sa tundsid seda meest, Fatme?” küsisin tõtakalt.

      „Millist meest?”

      „Seda, kes meile otsa vaatas?”

      „Aa…? Sihuke mustas nahkjopis? Miks ma peaksin iga võõrast külameest tundma, naljakas inimene?”

      „Nahkjopp, ütled sa…?”

      Samal hetkel käivitus õues mootorratas. Oleksin tahtnud välja joosta ja ümmarguse näoga tüübil kraest kinni haarata.

      „Mis sul on?”

      „Ei midagi…”

      „Sa oled väsinud, ma saan aru küll. Tead, lähme tantsima. Sassijaan paneb polkad ja valtserid üürgama, need tulevad sul kenasti välja.”

      Saalist kostiski akordionihelisid. Me läksime tantsima. Varsti olin ma salapärase mootorratturi unustanud.

      7

      Tubli kolmveerand tundi pärast südaööd koguneti bussi. Tulid Ene, Viktoria ja Hella, tulid Aimed ja Reet. Nurga tagant ilmusid välja Oskar ja Kuno, ronisid sisse ja täitsid külma, niiskete akende, metallkülgede ja – käepidemete järele lõhnava bussi sooja sisutu loba ning diskreetse konjakiaroomiga.

      Tuli Sassijaan akordioniga, vaatas murelikult sisse, tõstis pilli ettevaatlikult eesistmele, ronis ise järele ja sosistas midagi Korellile.

      „Loomulikult,” ütles Kuno. Õige pea levis ka Sassijaani poolt delikaatset mõrkjat lõhna.

      „Kas Kaaro on tulnud?” küsis Sassijaan Korellilt vaikselt. Piibusüütamisega tegelev Kuno seletas talle midagi kokkusurutud hammaste vahelt, Sassijaan mühatas.

      Tulid Marina, laagriülem, instruktorineiud ja paar energilist noormeest rajoonikomiteest.

      „Noh, kas liigume?” küsis Sassijaan. „Tüdrukud, kas kõik on kohal? Väike Aime…? Reet… On vist? On siis kõik või ei ole? Keegi võiks minna vaatama, kus Kaaro on. Aga Patsaani pole ju ka! Na-na-naa! Kuidas ma kohe ei taibanud? Ma nagu tundsin kogu aeg, et midagi on valesti. Tema vadistamist pole kuulda. Na-na-naa – selge pilt.”

      „Las tulevad jala, kes neid oskab otsida,” soovitas keegi tüdrukuist.

      „Mis me siis teeme?” närveeris Sassijaan.

      „Paneme minema,” ühmas Oskar. „Jaak, lükka hääled sisse.”

      Bussijuht käivitas mootori ja lülitas laetule välja. Nüüd oli bussis täiesti pime. Väljas, klubi valgustatud ukse ees, liikusid suvepäevalised. Paariti või mitmekaupa pöörasid nad metsateele. Uksed sulgusid, mootor kõrgendas toone, köhatas, sai ühtlased tuurid peale ja buss nõksatas paigalt. „Oh saatus, saatus, esimene vaatus,” laulis Korelli ja kaebas siis: „Mind suruti täna täiesti tagaplaanile. Kogu selle aja, mil teie musitseerisite, istusin mina meeste tualeti vastas ja portreteerisin neljakümmend nelja inimest, samal ajal kui mu hing, kui mu hing igatses põhikutsumuse järele!” Ta tiris taskust välja suupilli ning löristas sellel ülevalt alla ja alt üles. „Weltmeister!” Buss manööverdas kultuurimaja õuel, Korelli teatas: „Beethoven!” ja mängiski mõned taktid Viiendast sümfooniast. „Ah?” päris ta siis kohe kiidumaialt.

      „Ta-ta-ta-taa!” põristas Oskar ähvardavalt järele.

      „Ah-ah-ah-haa!” siutsatasid tütarlapsed, need olid vist Ene ja esimene Aime.

      Korelli jätkas, nii hästi-halvasti kui tal see välja kukkus. Kahele naishäälele tulid lisaks veel kolmas, neljas, viies.

      Buss oli teeotsale pöördunud, tuled valgustasid kitsast, lõikudest säravat külateed ja tunnelina tumedaid puudevarje selle ümber. Suupill ja sopranid ning aldid laulsid heatujuliselt sünget saatusesümfooniat. Klubiakende valgusekuma langes juba tagaaknasse. Äkki hüüdis Fatme:

      „Jessas-jeerrrum! Pidage kinni! Jaak, kuuled, pane buss kohe seisma!”

      Kõik jäid korrapealt vait, vaatasid ühekorraga tagasi, ma lükkasin nagis rippuvad kleidid eemale. Fatme hüppas püsti.

      „Mu kingakott jäi sinna!” teatas ta erutatult. „Jumal küll – mu kingakott jäi sinna!”

      Ma tõusin sõnatult püsti. Kummargil, et mitte pead vastu lage ära lüüa, ja kikivarvul, et mitte võõrastel varvastel tallata, rühkisin otsustavalt eesukse poole.

      „Ah, Patsaan, Patsaan!” pahandas Sassijaan pimedusest.

      „Fatme! Ja sa olid kogu aeg siin! Ah? Oh!” See oli loomulikult Korelli.

      „Kurjavaimu plika,” ütles Oskar.

      Just siis sain ma äkki aru, mis oli neis kolmes mehes nii määravalt ühist. Neil kõigil oli hääl ära.

      „Oh seda Fatmed, oh seda Patsaani!” naersid ja noomisid sõbratarid. „Seda ta oskab!”

      Astusin välja, vihmatibutuse kätte. Lõin selja sirgu ja kiirustasin klubiukse suunas. Tajusin enda turjal umbes kuutteistkümmend silmapaari.

      „Seal, kus me istusime, pingi kõrval!” helises Fatme kordumatu hääl mulle järele. Sellise häälega juba elus hätta ei jää ega kaotsi ei lähe. Oh, Fatme!

      Kahe minuti pärast olin tagasi, kingakott hellalt näpus. Reipalt pugesin ma tagumise pingi poole. Võtsin istet, vaatasin ja panin imeks – Fatmed enam polnudki akna all nurgas.

      „Jäta sinnasamasse,” kostis ta hääl kohe kusagilt eestpoolt.

      Nii-nii-nii, mõtlesin ma.

      Kuno pillimängu ja tüdrukute laulutralli saatel jõudsime laagrisse tagasi. Selle ajaga surusin endas mehiselt maha lühikese, ent ägeda südamevalu.

      Astusime välja.

      Lagendikul, heleda lõkke ümber liikus, seisis või tantsiskles kümneid suvepäevalisi. Ma hingasin sisse öist õhku ja vihmavinet. Lõõritades, kilgates ja naerdes põgenesid lauljatarid puude vahele. Üks hääl kostis üle teiste – oh, Fatme!

      „Marina,” ütlesin ma, „ma sõidan homme nendega kaasa.”

      „Ahah,” ütles Marina. „Anna siis pärast oma komandeering minu kätte – ma saadan selle ise Tallinna.”

      See jutt oli siis räägitud.

      Ma läksin ümber riietuma.

      Kümne-kaheteistkümne minuti pärast kogunesime ühte mahukasse telki, mis asus suuremast liikumisest ja valjematest häältest natuke eemal, noorte mehekõrguste pihlakate ja sarapuude vahel. Telk oli seespoolt polsterdatud madratsite, patjade ning rullikeeratud tekkidega, keskel seisis paar puhta paberiga kaetud tühja makaronikasti, võileivad ja üks tühi kruus peal.

      Jopi pikka korisevat lukku lahti tõmmates vaatasin hindavalt ringi. Külalised ja võõrustajad istusid sõbraliku perena läbisegi.

      „Hubaselt elame, seltsimehed,” ütlesin ma ja ronisin käpuli laskudes telginurga poole, kus silmasin üht vaba kohta, üht samblakollast kõrge kaelusega kampsunit ning tumepruune silmi. Oh, Fatme!

      Eesmärgini jõudnud, naeratasin kohmetult. Mina olen mõnikord kange kohmetuma.

      Kohe