Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

küsisin ma kurku puhtaks köhatades.

      Ütlen lühidalt: selleks silmapilguks olin Fatmest juba väga tugevasti sisse võetud. Ta kuuma õhkav lähedus, ta kõrgelt paljad jalad tegid mind segaseks. Fatmel polnud raske sellest aru saada.

      „Et te mind tantsuta jätaksite!” naeris tüdruk ja viskas jala sihinal üle põlve. Ta painduv kitsas selg toetus vastu mu toolileenile sirutatud käsivart. Nihutasin seda pisut ja puudutasin korraks ettevaatlikult tüdruku õlga. Ja kohe liibus see õlg tugevasti ja kannatamatult vastu mu kohmetut peopesa – küll ainult silmapilguks, ent siiski, ilma mingi kahtluseta! See liigutus lõi mulle pähe nagu vahuvein. (Nii on vist kombeks öelda?) Fatme nobe kontrolliv pilk ei lubanud mul enam kahelda. Niisiis tundsin ma seda, mida polnud ammugi tundnud, aga ons mõtet seda kirjeldada? Lühidalt: hakkasin kangesti lobisema.

      „Fatme, kas te olete sündinud veebruarikuus?”

      „Jah, olen küll, aga kust te seda teate?”

      „Tean. See on astroloogia.”

      „Oi! Kas te võiksite mulle horoskoobi teha?”

      „Võib kah,” vastasin mina. „Aga… kunagi hiljem?! See on üsna aeganõudev töö. Te olete sündinud kuu alguses, kas pole nii?”

      „Jeerum teid küll! Olen jah!” kiljatas Fatme.

      „Neljandal?”

      „Oi-oi, te ajate mulle hirmu nahka! Kuidas te seda küll teate?”

      „Tean. Mina tean kõike,” ütlesin salatsedes.

      Niisiis – varsti lülitas Sassijaan võimendusvõrku magnetofonilindi valitud tantsupaladega ja üsna pea liitusime me saalipõrandat täitva noortesummaga. Tangot tantsides otsisime taktitundeliselt teineteise põgusaid puudutusi, valsi ajal joonistasime teiste hulgas teed rajades põrandale mõned poognadki, pärast tvistisime hoolega.

      Uusi moodsaid hüppetantse teadsin ma kehvasti, ent kui järjekord nendeni oli jõudnud, oli meil Fatmega tekkinud juba väga sundimatu vahekord. Ma ei tundnud peaaegu mingit piinlikkust, kui ta mind kortsuskulmu kamandas:

      „Vasakuga, vasakuga, ikka veel vasakuga! Tõstke jalga kõrgemale, att, att! Jah, ikka teie, kellega ma siis veel räägin? Ja rahulikumalt, külmaverelisemalt, kallis sõber!”

      Ta ise tantsis suurepäraselt. Ta väikesed vilajad jalad sähvisid aeg-ajalt nii kõrgele üles, et mina ei teadnud, kuhu oma silmad panna: kuhu aga vaatasin, igal pool oli Fatme, Fatme üles ja alla, Fatme vasakule ja paremale, mu silme ees oli valgete jalgade, heleda seelikuriba, mis oli napp nagu niudevöö, kirsipunase alusseeliku veiklemisest vapustav kaleidoskoop, innukalt rapsisid Fatme kõhnad käed, kordumatu elegantsiga pildus ta ülakeha taha, raskelt ja kuumalt tampis võimendaja tantsupulssi.

      Kohmakalt kareldes, kätega pendeldades ja uljalt, kelmikalt, elunautivalt, seltskondlikult, sügavale peidetud kibestust mõista lastes, ühesõnaga – idiootlikult naeratades ning teatud kindlat lõõbitooni järele aimata püüdes alustasin juttu, mis varjamatult näitas mu ootamatu ogaraksmineku täit suurust, koguni grandioossust. See oligi olnud mu imelik mõte.

      „Fatme, te olete minust üksteist aastat noorem… Ütelge, palun, kas teid häiriks selline pisiasi, kui teile, oletame, lähemal ajal abieluettepanek tehtaks? Oodake, oodake, ärge vastake midagi. Lepime kokku, et praegu räägin mina… Ah, mis ma ikka keerutan! Mul pole kaotada midagi. Niisiis, mis te mulle vastaksite, kui küsiksin praegu veidi vulgaarselt: kas teie süda ja käsi on vaba?”

      Fatme vaatas mind tähelepanelikult. Ta kitsas nägu hüples üles ja alla, silmad aga püsisid mu kramplikult vabameelseks ilmestatud näol.

      „Mine tea, mis ma vastaksin. Äkki tuleb selline tuju, et ütleksin – jah, no ja mis siis?” lausus ta peaaegu kurjalt.

      Mul jäi hing kinni. Tundsin, et punastan. Siis ülpsasin pehme keelega:

      „Fatme… Kui te vaid ütleksite… Jumal küll…”

      Ma polnud viimase poole tosina aasta vältel pidanud pisematki abiellumisplaani. Kunagi olin ma juba abielus olnud, see periood mu elust, kui väljenduda luuleliselt, oli nagu kurb ja kohmakas Chopini klaveriprelüüdi õpilasettekanne, millest pole kellelgi mingit rõõmu. Ma ei armasta seda aega meenutada, see teeb mulle haiget. Mõnikord ei tule mul isegi oma kunagise naise eesnimi korrapealt meelde – see oli, muide, Eha. Olime kaks imelikku omaette õhkavat noort immest, kes kujutasid abielu ja ilmaelu ette niimoodi, et tuleb kangesti teineteist mõista, millegipärast ei mõistnud me teineteist aga sugugi ja viimastel kooselu kuudel me enam ei õhanud, vaid nohisesime omaette. Me pisikeses korteris oli talumatult jahe ja vaikne ning me mõlemad olime rahul, kui meid lahutati. Muidugi, enam polnud sel mingit tähtsust. Hiljem on mu elus olnud üsna mitu naist, tavaliselt olid nad suurekasvulised, mitte eriti ilusad, see-eest aga kuidagi soojalt rahulikud. Aga miskipärast polnud ma üldse sellisele mõttelegi tulnud, et võiksin veel kord abielluda. Nüüd keksisin Porkuni kultuurimajas tantsu, mille nimetustki ma ei teadnud, nailonsärk seljas ja lips ees, ma olin täiesti kaine ja rääkisin võhivõõrale lauljatarile jampslikke sõnu, keksisin, higistasin, punastasin, ning kõigevägevam olgu tunnistajaks, mul oli tõsi taga! Ma olin õnnelik! Oo õudust!

      Kui muusika vakatas ja ma ettevaatlikult jalgu seades, et mitte Fatmele kanna peale astuda, meie kohtade poole liikusin, küsis Fatme pead pööramata ja nagu muuseas:

      „Te ei mõelnud seda ometi tõsiselt?”

      „Tõsiselt,” kinnitasin jonnaka leebusega.

      Fatme vaikis. Istusime. Saalis kolistati toolidega. Naerdi. Räägiti. Liiguti uste vahet. Sisse ja välja.

      „Pean tunnistama, et te suutsite isegimind jahmatada,” ütles Fatme siis äkki oma kummalise, erutava, meeldesööbiva häälega väga valjult.

      Fatme lükkas selja sirgeks, pea kuklasse ja vaatas otse enese ette. Märkasin, et ta ninaots oli pisut-pisut kongus. See meeldis mulle väga. Aga samas taipasin – alles nüüd! – , et olin tüdruku vist välja vihastanud. Mu süda hakkas väga valutama. Pöörasin pea mujale ja teesklesin muretut jõudeinimest. Varsti piidlesin Fatme poole. Tema oli aga juba alustanud mingit minule kauget ja mõistmatut keskustelu Oskariga.

      Samal ajal astus Marina saali keskele ja teatas:

      „No nii, poisid-tüdrukud! Aeg on nii kaugele jõudnud, et puhkame õige jalga ja tõmbame hinge. Oleme rääkinud? Meile on täna külla tulnud noor teadlane Kaaro Neem, kelle mõtteid ja seisukohti, samuti muljeid ümbermaailmareisist Nõukogude uurimislaeval… Jenissei-III me kohe kuulemegi. Pärast võite teadlasele küsimusi esitada. No nii – palun, Kaaro!”

      6

      Ma vaatasin jahmunult ning paluvalt Marina poole.

      Midagi pidi viltu olema, mul oli jäänud mulje, et minu esinemine tuleb teisel või kolmandal vaheajal. Marina aga seisis ootavas poosis, ta näol oli suure peo perenaise, kohusetruu vahetalitaja naeratus. See tähendab – täiesti hingetu naeratus.

      Tõusin aeglaselt, sikutasin lipsusõlme lõdvemaks ja pobisesin käsi lahutades:

      „Ei tea nüüd… et kas ma pean lavale minema?”

      „Valjemini, palun!” hüüti mulle.

      Köhatasin ja kordasin:

      „Ma ei tea, kuidas soovitakse, et… kas ma tohiksin viimati need mõned sõnad… siitsamast saalist ära ütelda? Kui lubatakse, siis ma ei läheks lavale, sellepärast et… mul pole eriti lauluhäält.”

      Oma arust ei ütelnud ma midagi naljakat. Ma lausa võpatasin, kui saalist naeru kostis. Arvatavasti oli assotsiatsioon Fatme, naisansambli ja klubilava vahel niivõrd värske ja tugev, et ma säherduse lollusega alustasin. Alles mõne piinavalt pika hetke möödudes taipasin, et mind peeti naljahambaks. Tavalises olukorras, s.o. enam-vähem täie mõistuse juures oleksin ma püüdnud tekkinud situatsiooni vist ära kasutada. Kuna olin aga langenud sügava paanika ja hingelise segaduse vähekadestatavasse seisundisse, siis mõjus see naer mulle väga halvasti. Ma kohmetusin nagu koolipoiss. Mul läks kõik