Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

punase pearätiga neiu tuppa tagasi, haaras vaba käega, tordikarpe lõuaga toetades, ise toredasti tõsine, laualt rajoonilehe Punane Täht ja torkas selle mulle kaenlasse. Mina naeratasin pingutatult. Siis läksime lõplikult sellest toast välja.

      Ukselt heitsin viimase pilgu tagasi: tooli ees oli kaks ebamäärase kujuga märga jälge. Need polnud enam suuremad kui lapse peopesa.

      Raputasin veel kord pead ja tõttasin punase pearätiga neiu kannul mööda jahedaid koridore ja kõmisevaid treppe väljapääsu poole. Komistasin kaks või kolm korda, aga mis sellest, ma püüdsin olla energiline, heatujuline, ma olin suvepäevade külaline…

      3

      Sinihall Volga sukeldus laiskhallist vihmamüürist tumedasse kuusikusse. Turtsudes, ähkides ja unnates hakkasid rattad äkki tühjalt pöörlema, auto rappus ja kiikus, akna taga lendasid porikamakad nagu väikesed mustad mürsud, lai längus kuuseoks patsas märja käpana üle tuuleklaasi, blond neiu ühelt ja punarätt teiselt poolt põrkasid vastu mu kõdikartlikke ribikonte. Üks neiu turtsatas, teine vabandas. „Passige torte, kurjadvaimud, ja ärge edvistage!” põrutas Marina, siis suri mootor ohates välja.

      Astusime metsateele. Sügavatest autojälgedest küntud metsatee ääres märkasin suurt vineernoolt, millele oli kirjutatud: „Pane pahandamata paarsada parajat pardisammu prõlla, pärast pööra paremale, püri padavai padrikust päripäeva, põrutadki pidusse päris pärale! (Ptole ptugev, plaager pon pligidal!)”

      Lükkasime üheskoos masina tümast lohust välja ega istunudki enam sisse. Instruktorineiud paar sammukest ees, meie Marinaga tagapool, hakkasime liikuma noolega juhatatud suunas. Mu tömbi ninaga ungari kingad said mudaseks, tallad libastusid tüütult tihti tõrvana läikival pinnal. Pühkisin käeseljaga otsmikku ja märkasin, et see oli porine. Kiikasin Marina poole – ka tema põsk oli kriim. Marina oli juuksed kapuutsi alla peitnud ja oli nüüd täiesti nagu poisike, nagu poistekamba teokas pealik.

      „Marina,” küsisin ma hooletult, „ei tea, kes see tüüp oli, kes mind sinu kabinetis lõbustamas käis?”

      „Mis tüüp?”

      „Noh, tead, sihuke munanäoga noor onuke? Mingi nahkjopp või mis tal seljas oli, kui ma õigesti mäletan…?”

      „Minu kabinetis? Kuule, Neem, sa nägid vist viirastust! Meil polnud täna majas ühtki meeshinge peale autojuhi.”

      „Ah nii? Ahah? Võib-olla tõesti…” vastasin ma, suutmata murelikku võngatust hääles lausa maha suruda.

      „Mida-mida?” imestas Marina. Tal olid rohekad pilkehimulised silmad.

      „Küllap ma siis nägin tõepoolest viirastust,” pomisesin ma (ah, oleks see niimoodi olnud!) ja kohe samal silmapilgul libisesin äkki mööda porisse peitunud kallakat kuusejuurikat, see oli siledaks lihvitud nagu kelgujalas, ja mina olin nagu bobikelk, ma kaldusin taha, kergitasin hädiselt teist jalga, ja kui Marina poleks viimasel hetkel jõudnud mu õhku rapsivast käest kinni haarata, oleksin tingimata selili prantsatanud ja neerud paigast põrutanud. Kurvalt ja häbistatult jäin keset teed seisma, vaatasin altkulmu siia ja sinna, kohendasin ruudulist reisikotti – selle tõmbelukk oli õnneks kvaliteetne. Kolm neidu ei pidanud vastu ja puhkesid naerma. Kehitasin õlgu, tegin grimassi – ning hakkasin samuti naerma. Läksid meelest kõik ebamäärased kahtlused ja kaalutlused, me pöörasime paremale, trügisime hanereas sarapikuvõssa, ümberringi oli äkki märg ja heleroheline, lõpuks lükkas Marina põõsad laiali ja me jõudsime pärale.

      Poole tunni pärast, kui sadu oli mõneks ajaks vaibunud, kõndisin looduslikult kauni Porkuni järve ümbruses lauskjal lagendikul, mille kolm külge olid piiratud metsast, neljas aga taandus järvekaldaks.

      Nüüd oli mul seljas siidise helgiga oranž nailonjopp, jalas mariinsinised tihked püksid ja uhiuued mustad ketsid. Ainuüksi ruudulise soni jätsingi endisest riietusest alles. Riided olid kuivad ja kahisesid meeldivalt. Kõndisin tasapisi ja vaatasin telkideridu, mis L-tähe kujuliselt lagendikku ääristasid. Minu arvates oli neid üle kolmekümne – kas nelja- või kuueinimesetelgid. Enamasti kollakashallid, aga oli ka sinakaid ja rohekaid. Siis lugesin ja vaatasin mitmesuguseid silte, teateid ja loosungeid, pilte ja karikatuure laagriplatsi keskel, seal oli näiteks plakat punapõselise poisuga, kes naeratas kategoorilist naeratust ja käsutas: „Ära sa mitte virise!” Telkide ümbruses, lagendikul ja metsaveerul uitas poisse ja tüdrukuid.

      Laagris sadas juba kolmandat päeva. Aeg-ajalt heideti taeva poole vihmakurnatud pilke, need olid petetud ja pessimistlikud pilgud.

      Ent ennäe – ida pool ajas tuul parajasti paari väiksemat pilve taga, koksas need omavahel kokku ja äkki näitas end tükike sinist taevast.

      Panin käed seljale, hakkasin ennast varvastel ja kandadel tasahilju õõtsutama, aeglaselt ja tugevalt sõrmi naksutama, ise ühtesoodu taevasse vahtides.

      Möödus minut või teine, siis tõusis tugev tuul, see painutas mändide oksi ja põõsaid, lehestik välgatas end hõberoheliseks, tuul aga trummeldas juba telkide kallal, paisutas nende küljed fregatipurjedena kummi, nuusatas siis üle lagendiku, paiskus otsejoones üles, rebis puruks halli pilvemassi, kusagilt kostis juubeldav kilge, ja samal hetkel pääses pilvede vahelt valla palju punakalt, kollakalt, rohekalt, violetselt veiklevat valgust. Päike! Lombid võrkpalliplatsil hakkasid jahesiniselt sätendama, okstelt langevad piisad telgikatustel kõlisema, hääled hakkasid helisema, metsa alt ja telkidest jooksis lagendikule poisse ja tüdrukuid, neid tuli aina juurde, aina juurde, jahe tuul sakutas juukseid ja riideid, tugeva matsatusega lendas kohale pall, platsil moodustati võistkonnad, mäng läks lahti, mängijad lasksid madalal märjal rohul liugu, lompidest pritsis laias kaares hõbekat vihmavett, minu juurde jooksid kihistades ja sosistades mõned tütarlapsed ning palusid autogrammi.

      Mõne aja pärast läksin nööridest üle astudes ja kände vältides laagriülema telgi poole.

      Laagriülem külitas oma kummimadratsil. Tal oli minu tulekust hea meel. Me vestlesime hulk aega mitmesugustest asjadest. Laagriülem, elukutselt matemaatikaõpetaja ja ametilt koolidirektor, oli möödunud suvel ametiühingutuusikuga Bulgaarias käinud. Sattusime soonele ja hakkasime reisijutte puhuma. Just siis, kui laagriülem silma pilgutades kireva sildiga pudeli välja otsis, hakkas kostma mootorimürinat. See lähenes üha ja me ronisime telgist välja, et asja uurida. Staabitelgi ees manööverdas väheldane buss, selle taga aga elegantne Latvija.

      Laagriülema niigi lahke nägu lõi üleni muheluskiirtesse, sinna ilmus üllatus ja vaimustus, mees lõi kaht kätt kokku ja hüüatas: „Sa mu meie! Kus on ikka täitsad poisid! Ma ju rääkisin algusest peale, et nad tulevad! Sa mu tuhat ja tuline!”

      Buss nõksatas paigale, lõpetas urramise, sahinal avanes uks ja mu suu vajus ammuli. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse väga nooblit tüdrukut heljusid välja, toetusid graatsiliselt maapinnale, seitse tüdrukut pimestasid juurdeastujaid oma naeratusega. See oli ebatõenäoline, kinolik vaatepilt, justament nagu mõnes värvilises ajaviitefilmis.

      Selja tagant kostis klõpsatusi. Pöörasin pead ja nägin noormeest, kes otsekui kehastas paljude ligirutanute ühiseid emotsioone. Pingeliste lõuapäradega kõhn ja kandiline nooruk sihtis seitsme kaunitari poole pika objektiiviga fotoaparaati nagu suurtükitoru. Ta silm ja objektiivilääts läikisid täpselt ühtemoodi.

      Laagriülem sirutas käed laiali, nagu sooviks ta kõiki neid tüdrukuid ühekorraga emmata, ja tõttas naeru lagistades ning tervitusi hõigates neile vastu. Tüdrukud silusid juukseid, kohendasid riideid, naeratasid ja lasksid end imetleda.

      Siis ilmus bussiuksele lühikest kasvu keskealine mees. Tal olid mustad juuksed, tugev tahtekindel nägu, väga karmid suujooned, murelikult kipras otsaesine ja jõuline kael. Mees nägi välja nagu mõni lavatööliste brigadir. Tegelikult oli ta üks vabariigi kuulsamaid akordioniste.

      „Hoo! Olemegi kohal!” hüüdis ta kähiseva häälega.

      Laagriülem maigutas hääletult suud.

      „Sassijaan!” suutis ta lõpuks ütelda.

      „Mina ise!”

      „Ja