Heliseb-kõliseb. Teet Kallas

sosistas ta ehmunult. „Meister, Priit tuleb meile järele… ah, mis ma ometi tegin, ma vist ei tohi teid veel niimoodi nimetada?”

      „Just,” ütlesin rangelt. „Minu nimi on Kaaro. Kaaro. Selge?” Tüdruku heitunud ilmet märgates leebusin ma aga kohe. „Noh, pole midagi. See kõik on formaalsus. Aga Priit, tema läheb kohe tagasi oma telki, heidab magama ega mäleta hommikul ärgates oma öisest südamevalust enam midagi.”

      Nipsutasin korraks sõrmi. Tagasi ma ei vaadanud, aga peaaegu samal hetkel kostis selja tagant pikk häälekas haigutus. Mul oli tegemist, et naeru tagasi hoida.

      „Mei… Kaaro!” sosistas Marge mulle järele rutates. „Priit oli nii naljakas! Ta lõi nii koomiliselt käega ja keeras kohe-kohe tagasi. Muudkui haigutas ise, muudkui haigutas!”

      „No näed sa siis.”

      „Ta tahab inseneriks saada ja elektrijaamu ehitama hakata. Muide, Priit lõpetas kuldmedaliga. Tema saab kindlasti kõik, mida tahab ja mida ette võtab,” rääkis Marge.

      Varsti jõudsime järvekaldale. Roostik ja kaldaäärne rohi magasid viimaseid hommikueelseid tunde.

      „Nõndaks, Marge,” ütlesin ma pehmelt. „Sa vist tahtsid, et me tuleksime siia järve äärde… Kas ma sain sinust õigesti aru?”

      „Jah,” vastas Marge.

      Tajusin tema erutust, tema kõhklust ja – hirmugi. See silmapilk oli võrdlemisi oluline. Veel oli tal võimalus ütelda, et on ümber mõtelnud. Ma teadsin seda hetke, ma olin ka ise kunagi midagi sarnast läbi teinud, tõsi küll, veelgi tõsisemalt, jah, sootuks tõsisemalt, ja ma valmistusin talle ütlema, et…

      „Ei, ei!” Marge sirutas käe paluvalt ette. Ta hääl võpatas. „Ma ju tean, mida te tahate mulle ütelda. Kaaro – ma olen valmis, ma ei astu tagasi, ma tahan tõepoolest, ma tahan!”

      „Olgu nii, Marge. Kas sa tead, mis sul ees seisab?”

      „Jah… vist küll. See on nagu… midagi eksamitaolist, eks ju? Ma pean teile midagi näitama ja siis hiljem… midagi rääkima…?” Ta vaatas keskendunult maha. „Ma pean näitama oma muinasjuttu ja rääkima…”

      „…ja rääkima oma legendi.”

      „…ja rääkima oma legendi,” kordas Marge kergendatult. „Jah, aga see… noh, muinasjutt… see on natuke kaugel… Ma ei teagi kohe, kuidas… See on üle järve ja siis veel mitme-mitme kilomeetri kaugusel. Jah, sinna on vähemalt kümme kilomeetrit.”

      Vaatasin salamahti kella. Kolmkümmend viis minutit nelja peal. Oli juba üsna valgeks läinud. Ükshaaval astusid hämarusest esile järve kohale kummardunud toomingad. Tuli kiirustada. Silmitsesin Marget teraselt.

      Ta oli keskmist kasvu hästiarenenud kehaga tüdruk. Tema kaunidus oleks pidanud mind ettevaatlikkusele manitsema, kui ta nägu, mida aimuvas hahetuses juba päris selgesti näha võis, poleks kõik kahtlused eemale peletanud. Ta oli just selline tüdruk.

      1

      [] Sitro – Populaarne limonaadimark pooleliitrises pudelis 1960. aastail. Ega valik suur olnudki, kõige rohkem pool tosinat nimetust. – Siin ja edaspidi autori kommentaarid.

      2

      [] 10 rubla, mida 1950. aastate algul küsiti väikeselt Kaarolt Tallinna täikal ribaalbumi ja Aafrika markide eest, muutus pärast 1961. aasta rahareformi 1 rublaks.

      3

      [] „Horoskoop” – ETV ülipopulaarne levilaulusaade, milles esitati menukaid Lääne šlaagreid. Selles esinesid Uno Loop, Kalmer Tennosaar, Heli Lääts, Tiiu Varik, Helgi Sallo jt toonased staarid.

      4

      [] Noorte suvepäevad – Lühike selgitus, et mitte teema juurde tagasi pöörduda. Rahvasuus nimetati juunikuus toimunud keskkooliealiste noorte suvelaagreid ENSV rajoonides ilmalikuks leeriks. Küllap oli ateistlikel kaalutlustel tõesti mingi roll säärase traditsiooni loomisel, rohkem peeti siiski silmas nn kommunistlikku kasvatust. Aga tegelikkuses kujunesid need uljasteks ja mölluküllasteks suhtlusväljadeks, millel polnud mingit pistmist võitleva ateismi või näiteks kommunismiehitaja moraaliga. Samasugune saatus ootas edaspidi ka komsomoli egiidi all loodud üliõpilaste (EÜE) ja koolilaste (EÕM) ehitusmalevaid.

      5

      [] …lõputus kauguses… sinu kirglik suudlus… (Vene k.)