Kadunud riigid. Norman Davies

Kartaago ja Tüürose saatust, aga inimeste mõtetes elasid nad ikka edasi.

      Mul õnnestus kooli- ja ülikooliharidus kätte saada enne, kui asi päris läbi mädanes. Boltoni koolis õppisin ladina keelt ja alustasin kreeka keele õpinguid ning osalesin igapäevasel piiblilugemisel suures saalis. Minu ajaloo- ja geograafiaõpetajad Bill Brown ja Harold Porter julgustasid oma kuuenda klassi õpilasi lugema raamatuid võõrkeeltes. Prantsusmaal Grenoble’is veedetud aasta jooksul istusin aina raamatukogus ja süüvisin Michelet’ ning Lavisse’i loomingusse lootuses, et see tuleb kasuks. Oxfordi Magdaleni kolledžis aga ootas mind võrratu juhendajate trio: K. B. McFarlane, A. J. P. Taylor ja John Stoye. Juba esimeses tunnis ütles McFarlane – endal hääl sama mahe nagu tema kassidel – mulle, et „ei maksa uskuda kõike, mida loete raamatutest”. Hiljem aga soovitas Taylor mul unustada doktorikraad ja kirjutada ise raamat, sest „need doktorid on teisejärgulised tegelased”; tema vaated põhjustasid hämmeldust, ta suhtus õppuritesse nagu hea onu, tema loengud olid suurepärased ja vestluslaad nauditav. Stoye, kes sel ajal uuris Viini piiramist, aitas laiendada mu silmaringi ida poole. Sussexis magistrantuuri ajal õppisin vene keelt, aga üksnes selleks, et terveneda panslaavi illusioonidest, mille võrku olin langenud pikemat aega Poolat uurides. Krakówis Jagiełło ülikoolis sattusin vanema põlvkonna ajaloolaste, näiteks Henryk Batowski ja Józef Gierowski hoole alla. Mõlemad olid pühendanud oma karjääri röövellike totalitaarrežiimide uurimisele, mistõttu nad uskusid kirglikult ajaloolise tõe olemasolusse. Uuesti tagasi Oxfordis St Antony kolledžis kuulasin niisuguseid suurmehi nagu William Deakin, Max Hayward ja Ronald Hingley, kes sulatasid ajaloo, poliitika, kirjanduse ja hämmastavad sõjaaegsed vägiteod üheks tervikuks; minu juhendaja oli Poola ja Venemaa uurija ning Solženitsõni tõlkija, kadunud Harry Willetts, kelle erialaseminarid toimusid Churchi puiesteel tema kodu köögis, kus kuulsin tema poolatarist abikaasalt Halinalt esmaallikast, mida tähendas tegelikult küüditamine stalinlikku Siberisse. Kui leidsin endale viimaks töökoha Londonis Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis, mõjutas mind tublisti määratu teadmistepagasiga polüglott Hugh Seton-Watson, kes ei unustanud kogu külma sõja jooksul hetkekski, et Euroopa koosneb kahest poolest. Hugh kirjutas mu esimese raamatu kohta retsensiooni, mis Times Literary Supplementi toonase tava kohaselt oli anonüümne, ja tunnistas selle üles alles kümmekond aastat hiljem. Me kõik Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis püüdsime selgitada suletud ühiskondade tegelikkust auditooriumile, kes ise elas avatud ühiskonnas, üritades hoida elus nõrka intellektuaalset leeki, mis kippus vägisi kustuma. Kõik see kokku oli haridus iseeneses.

      Tänapäeval on meie haridusaed täis barbareid. Enamik kooliõpilasi pole kunagi kokku puutunud Homerose või Vergiliusega, nii mõnigi pole saanud vähimatki juhatust usuasjades ja korralik keeleõpetus on peaaegu lakanud olemast. Isegi oma vähendatud ruumi eest õppekavas peab ajalugu võitlema tähtsamate ainetega, nagu majandus, infotehnoloogia, sotsioloogia ja meediauuringud. Materialism ja konsumerism on üldlevinud. Noored on sunnitud õppima otsekui võltsoptimismi pungil täis kookonis. Erinevalt oma vanematest ja vanavanematest kasvavad nemad üles peaaegu tajumata aja halastamatut kulgu.

      Seetõttu ulatubki ajaloolase ülesanne kaugemale kui kohustus hoolitseda kõige üldisema mälupagasi eest. Kui ainult väheseid minevikusündmusi mäletatakse põhjalikult, unustades samasugust mäletamist väärt inimesed, tekib vajadus sihikindlate uurijate järele, kes on valmis sissetallatud rajalt kõrvale kalduma ja taastama mõningaid vähem moekaid mäletamist väärt sündmusi. See sarnaneb nii ohustatud liikide eest hoolitsevate loodusteadlaste ja keskkonnakaitsjate kui ka dodode ja dinosauruste saatust uurivate teadlaste tööga, mis aitab luua tõepärase pildi meie koduplaneedi oludest ja selle väljavaadetest. Käesolev käsitlus kadunud riikidest on samal määral tõukunud ka uudishimust. Ajaloolast, kes asub teele eesmärgiga teha tutvust Kaljukuningriigiga või ühe-päevavabariigiga, ootab sama palju põnevust kui seda, kes võtab nõuks uurida lumeleopardi või amuuri tiigri koobast. „Nägin kahvatuid kuningaid,” kirjutab poeet, „ja vürste samuti. / Kahvatuid sõjamehi ja kõik nad olid surmkahvatud …”16

      Inimkonna kõrkuse teema pole muidugi uus. See on isegi vanem kui kreeklased, kes selle sõna laialt kasutusele võtsid ja kes oma hiilgeajal avastasid juba pooleldi kõrbeliiva mattunud Egiptuse vaaraode raidkujud.

      Mu nimi Ozymandias, ma ülemkuningas.

      Te vaadake mu kätetööd ja – heitke meelt!

      Ei jää sest midagi. Suur varemeteväli siin

      vaid jääb ja kaugel ümber veel

      on laugelt laiumas vaid üksnes liiv.17

*

      Käesoleva raamatu idee sünnist saadik koondasin tähelepanu kahele prioriteedile: juhtida tähelepanu praegusaja ning möödunud aegade kontrastile ja uurida, kuidas toimib ajalooline mälu. Sellise lähtekoha tõttu peavad kõik teemakäsitlused koosnema kolmest osast. Seetõttu maalibki iga peatüki esimene osa põgusa pildi mingist paigast Euroopas niisugusena, nagu see on tänapäeval. Teine osa jutustab loo kunagi samas piirkonnas olnud kadunud riigist. Kolmandas osas vaadeldakse, kuivõrd seda kadunud riiki kas mäletatakse või on see unustatud; harilikult mäletatakse halvasti või on see pooleldi või täiesti unustatud.

      Samuti püüdsin tuua nii rohkelt näiteid kadunud riikidest võimalikult paljudest perioodidest ja piirkondadest, kui raamatu maht võimaldab. Näiteks Tolosa on Lääne-Euroopas, Leedu ja Galiitsia Ida-Euroopas. Alt Clud ja Éire asuvad Briti saartel, Borussia Läänemere ääres, Crna Gora Balkanil ning Aragoonia18 Pürenee poolsaarel ja Vahemere ääres. Peatükk „Burgundia – viis, kuus või seitse riiki” räägib keskajal hargnenud loo, mis ulatub tänapäeva Prantsusmaale ja Saksamaale; Sabaudia puhul on kõne all uuem aeg, mis puudutab Prantsusmaad, Šveitsi ja Itaaliat; Rosenaud ja NSV Liitu käsitlevad peatükid piirduvad aga 19. ja 20. sajandiga.

      Ei ole vist mõtet täpsustada, et kadunud riikide teema ei ammendu siinkohal esitatud piiratud arvu näidetega. Peaaegu unustatud Euroopa ajalugu on tunduvalt ulatuslikum kui mistahes valik suudab kajastada. Hulk varem pähe tulnud kandidaate tuli kõrvale jätta kas või üksnes ruumipuudusel. Üks uurimus pealkirjaga „Kerno” oleks võinud vaadelda kuningas Marki riiki Cornwallis pärast Rooma aega ja jutuks tulevate teemade hulgas võinuks olla kultuuriline genotsiid ning leiduda katkendeid korni luuletaja Norman Daviese teostest. Veel üks uurimus, „De Grote Appel – lühikese elulooga Hollandi koloonia”, võinuks rääkida Uus-Amsterdami loo enne seda, kui sellest sai New York. Kolmas, „Carnaro – esimese duce valitsus”, jutustanuks erakordse loo Gabriele d’Annunzio tegevusest Fiumes 1919. aastal ja oleks lõppenud tema suurepärase luuletusega „La pioggia nel pineto” („Vihm männimetsas”).

      Siinsetes katsetes olen pidanud paratamatult toetuma teiste töödele. Ühelgi teadlasel ei saa olla põhjalikke teadmisi Euroopa kõikide paikade ja perioodide ajaloost, pealegi naudivad kõik gurmaanid heal meelel rooga, mille on serveerinud tema teistsuguste teadmistega sõber. Igaüks, kes võtab ette teekonna tundmatul territooriumil, peab end varustama kaartide ja teejuhtidega ning seal varem käinutelt pärinevate ülevaadetega. Uurimistöö alguses olid mulle väga suureks abiks nõuanded niisugustelt kolleegidelt nagu kadunud Rees Davies Britannia Vana-Põhjala asjus, David Abulafia Aragoonia asjus ja Michał Giedroyć Leedu asjus, kusjuures peaaegu iga peatükk on võitnud palju asjatundjate uurimustest ja konsultatsioonidest. Ühe sõnaga: rajasin küll hoone, aga kõik selle osad on ehitatud kellegi teise valmistatud tellistest, kividest ja joonistustest.

      Mulle on alati meeldinud Platoni metafoor riigilaevast. Mõte suurest laevast, mis oma roolimehe, meeskonna ja reisijatega künnab ajaookeani laineid, tundub vastupandamatu. Sama lugu on seda ülistavate luuletustega:

      O navis, referent in mare te novi

      fluctus! O quid agis? Fortiter occupa

      portum! Nonne vides ut

      nudum remigio latus. 19

      Või siis:

      Sa

16

John Keats, „La Belle Dame Sans Merci” (1819).

17

Percy Bysshe Shelley, „Ozymandias” (1818). XIX dünastia vaarao Ramses II kohta kasutasid kreeklased nime Ozymandias. Tema kuju, nn noorem Memnon, mis inspireeris Shelleyt, asub Briti Muuseumis.

18

Kuna autor kasutab teadlikult ajaloolisi ja haruldasi või unustatud nimekujusid, siis teeme seda ka tõlkes. – Tõlkija

19

Horatius, Odes, I raamat, ood 14, read 1–4.