Kadunud riigid. Norman Davies

20

      Need Longfellow värsiread saatis president Roosevelt 20. jaanuaril 1941 Winston Churchillile. Väike saatesõna ütleb: „Minu arvates kehtivad need värsid teie rahva kohta niisama nagu meiegi kohta.”21

      Samasugused mõtted tulevad pähe, kui ragistatakse ajusid, et uurida riike, mis on juba kadunud. Sest riigilaevadki ei seila igavesti. Mõnigi kord saavad nad tormist jagu, aga mõnikord lähevad ka põhja. Teinekord veavad nad end vaevu sadamasse remonti, kusjuures vahel, kui vigastused on liiga suured, need lammutatakse. Vahel jälle nad upuvad ja vajuvad põhja nuivähkide ja kalade juurde varjulisse igavesse puhkepaika.

      Mõtteis tekib veel teinegi kujutluspilt, kus ajaloolasest saab rannas uitav aardekütt, kes otsib sinna uhutud kraami, või sukelduja, kes otsib merepõhjas seda, mis on ammu kadunud. Käesolevat raamatut võib vabalt pidada ajaloo päästeoperatsiooniks. See aitab leida uppunud riigilaevade jälgi ja kutsub lugejat – ehkki küll ainult paberil – olema tunnistajaks, kuidas lüüa saanud galeoon ajab mastid uuesti sirgu, hiivab ankru, heiskab purjed tuulde ja asub jälle teele üle ookeani.

Norman DaviesPeterhouse’is ja St Antony kolledžisaprill 2011

      1.

      TOLOSA

      Läänegootide üürike riik

      (418–507 pKr)

I

      Vouillé, varem Vouillé-la-Bataille, on väike, umbes kolme tuhande elanikuga linnake ja halduskeskus Prantsusmaal Poitou-Charentes’i departemangu de la Vienne’i maakonnas. Linna lähedalt möödub Route Nationale 149 ehk Rooma-aegne maantee, mis viib Poitiers’st Nantes’i, samuti Atlandi ookeani poole looklev kaunis Auzance’i jõgi. Linnas on kaks kirikut, kaks kooli, väike triumfikaarega keskväljak, suur terrain de pétanque, paar kaunist jõeäärset parki, raekoda, mõned restoranid, tagasihoidlik staadion, kõrge veetorn, vanas lossis paiknev hotell Le Périgny ja laupäeviti tegutsev turg, aga siit pole pärit ühtki kuulsust. Samuti olevat 6. sajandi algul peetud siin kandis suur lahing. Kohaliku ajalooseltsi eestvõttel lahingu 1500. aastapäeval 2007. aastal avatud mälestustahvel on nii varjulises kohas, et isegi väljakul tegutsev office de tourisme ei oska alati öelda, kus see täpselt asub.22

      Tänu ühele prantsuse keele nauditavale nüansile saavad Vouillé elanikud ütelda enda kohta vouglaisiens ja vouglaisiennes ning kogu ronirooside poolest kuulsa ümbruskonna kohta Pays Vouglaisien. Ja pole põrmugi imekspandav, et nad on oma patrimoine’i ehk esivanemate pärandi üle väga uhked. Väide, mille tõi 1972. aastal kuuldavale kohaliku algatusrühma esimees, kaunistab nüüd nii linnavalitsuse kodulehekülge kui ka de Clovise ristmikule püstitatud lihtsat monumenti. Igasuguse liigse tagasihoidlikkuseta öeldakse otse: „L’histoire de la France commença donc a Vouillé” („Prantsusmaa ajalugu sai alguse Vouillés”).23

II

      24. augustil 410 saavutas läänegootide kuningas Alarich I lagunevat Rooma riiki läänest ründavate barbarite arvukate juhtide ülima eesmärgi. Kolmandal katsel vallutas ja rüüstas ta Rooma linna.

      Piiranud linna sisse ja jätnud jälle kord linna elanikud nälja piirile, tungis ta öösel Salaria värava kaudu linna … Seekord polnud kuningal mõtteski maailma pealinna säästa. Rüüstati kaks või kolm päeva. Mõningast respekti ilmutati kirikute puhul … [aga] Sallustiuse palee põletati maha; ja väljakaevamised Aventinuse künkal, mis toona oli peen aristokraatlik rajoon, on toonud päevavalgele palju jälgi rüüstatud majades möllanud tulekahjust. Saadi rikkalikult saaki ja võeti palju vange, kelle hulgas oli keisri õde Galla Placidia.

      Kolmandal päeval viis Alarich oma võidukad väed uuesti liikvele … ja marssis edasi lõunasse … Tema eesmärk oli minna üle mere Aafrikasse, arvatavasti sihiga asustada see rikas maa oma inimestega … Paraku olid tema elupäevad loetud. Alarich suri Consentias [Cosenza] veel enne sama aasta lõppu.24

      Nimi Alarich tähendab „kõikide valitseja”.

      Alarichi alamad, lääne- ehk visigoodid – saksa keeles Westgoten – olid esimesed germaani hordid, kes tungisid Rooma riiki. Kauge Läänemere ümbrusest pärit, aga tolleks ajaks mahajäetud Daakiasse (tänapäeva Rumeenias) ammuilma ümber asunud läänegoodid olid rändpõlluharijad, kes tavaliselt elasid ühes viljakas piirkonnas üsna kaua, enne kui rändasid edasi järgmisse kohta. Nad olid vastu võtnud kristlusest välja kasvanud arianismi.25 Senisest elupaigast lahkuma sunnitud läänegoodid otsisid uut kohta, kuhu asuda. Aafrikasse nad aga ei jõudnudki. Selle asemel, jäänud pärast Rooma rüüstamist pidama Lõuna-Itaalias, alustasid nad roomlastega läbirääkimisi uue kokkuleppe üle. Läänegootide edu andis julgust ka nende hõimlastele, kes olid jäänud maha kaugele Ida-Euroopasse. Kolme põlvkonna jooksul leidsidki ka ida- ehk ostrogoodid tee Itaaliasse.26

      Läänegoodid polnud hõim selle sõna tavapärases tähenduses ja seetõttu on mõneti kaheldav, kas nende nime on võimalik etümoloogiliselt seostada mõistega „lääs”. Alarichi retkede tulemusena moodustusid nad mitmest etnilisest koostisosast ja said eesliite „lääne-” alles pärast eraldumist ülejäänud gootide kogumist.

      Alarichi vägiteod murdsid uskumused, mis hoidsid paljusid teisi barbareid tagasi. Nagu üks Bütsantsi kommentaator märgib, ei kaitsnud keisririiki mitte „jõed, järved või kaitsevallid, vaid hirm”: hirm olla „see takistus, mida ükski inimene ei suuda ületada, kuni ta peab end kellestki teisest alamaks”.27 Tänu Alarichile vabanesid barbarid oma alaväärsustundest.

      Suurejoonelised kombetalitused Alarichi matustel leidsid toona laialdast kommenteerimist ja on andnud tänapäeva ajaloolastele ning antropoloogidele põhjust arvukateks spekulatsioonideks.

      Barbarite metsik loomus tuli ilmsiks oma kangelase matustel … keda leinati sügavalt … ja isegi pandi uues sängis voolama Consentia [Cosenza] linnamüüre ümbritsev väike Busentinuse jõgi. Tühjaks jäänud sängi rajati Roomast saadud uhke röövsaagi ja trofeedega kaunistatud kuninglik hauakamber, seejärel lasti vesi tagasi vanasse sängi ning Alarichi puhkepaiga saladus tagati igaveseks ajaks, korraldades kogu töö sooritanud vangide kallal ebainimliku veresauna.28

      Oma kõmulisest kuulsusest hoolimata ei saavutanud kõikide valitseja siiski ühtki oma pikemaajalist eesmärki. Ta oli igavene ringirändaja, kes pidevalt valis ja vahetas liitlasi. Nii oli ta kord Rooma liitlane, kord Rooma vaenlane, Rooma hävitaja, seadusliku keisri kaitsja ja usurpaatori partner.29

      Alarichi ajal ujutasid Lääne-Rooma riigi üle mitmest suunast riiki tunginud barbarite hordid. Britanniat ründasid piktid põhjast, šotlased Iirimaalt ja germaanlastest sissetungijad kagust. Roomlastele kuuluvasse Galliasse tungisid talvel 406/407 üle jääga kaetud Reini tulnud „hordide hordid”. Vandaalide, alaanide ja sueebide sõjasalgad rüüstasid Gallia lõunapoolset osa Akvitaaniat ja liikusid ka üle mägede Pürenee poolsaarele.

      Järgmised sõdalaste hordid, nende hulgas hunnid, valmistusid aga tungima läänegootide marsruuti kasutades läbi Doonau-äärsete provintside.

      Seetõttu läkski Alarichi järeltulija läänegootide juhi kohal tehingule keiserliku Roomaga. Ataulf – Õilis Hunt – nõustus lahkuma Itaaliast ja ajama teised barbarid Galliast ja Hispaaniast välja. Üks tema tingimusi oli, et ta saab vastutasuks keisririigi foederatus’e ehk liitlase tiitli, mille omal ajal oli saanud ka Alarich. Nagu ütleb toonane ajaloolane Paulus Orosius, kujutab Ataulfi deklaratsioon enesest huvitavat lugemismaterjali.

      Kunagi tahtsin [ütles ta] … pühkida Rooma nime maa pealt,

21

W. S. Churchill, The Second World War, 3. kd: The Grand Alliance (London, 1950), lk 24.

22

Vt www.lescommunes.com/communie-vouille-86294.html (2009). Vt ka 15 Centenaire de la Bataille de Vouillé, 507–2007, eessõna autor Ségolène Royal (Poitiers, 2007), lk 29.

23

www.507vouillelabataille.com (2008).

24

J. B. Bury, The History of the Later Roman Empire, 395–800 (London, 1889), 1. kd, 6. ptk järgi.

25

Neljandal sajandil elanud presbüteri Aleksandria Ariuse (surn 336) pani Nikaia kirikukogu kirikuvande alla, sest ta eitas Kristuse jumalikku päritolu ja sellest tulenevalt ka püha kolmainsust. Pärast Nikaia kirikukogu keelasid keisririigi võimud tema õpetuse. – Autor

26

Vt H. Wolfram, History of the Goths (Berkeley, 1998); P. Heather, „The Fourth Century Goths”, väljaandes P. Heather ja J. Matthews, The Goths in the 4th Century (London, 1991), lk 51–94.

27

Themistios, Orations, tsit väljaandes Heather ja Matthews, The Goths in the 4th Century, lk 47.

28

Edward Gibbon, The History of the Decline and Fall of the Roman Empire, rahvaväljaanne kuues köites (London, 1911), 31. ptk.

29

Marcel Brion, Alaric the Goth (London, 1932).