Kadunud riigid. Norman Davies

… kasulikku koormat, mistõttu nüüd on mu siiras soov, et tulevased ajad tunnustaks tänulikult selle võõramaalase teeneid, kes ei kasutanud gootide mõõka mitte selleks, et kukutada, vaid taastada ja kaitsta Rooma riigi heaolu.30

      Alarichi surmale järgnenud kümnendit iseloomustavad nii läänegootide ja nende rivaalide kui ka läänegootide juhtivate suguvõsade konfliktid. Ataulf viis oma väed Itaaliast Lõuna-Galliasse ja Hispaaniasse, kus nad ründasid vandaale, sueebe ja alaane. Samal ajal süttis uue jõuga Alarichi enda dünastia ja rivaalitseva Amalfingide suguvõsa vihavaen. Ataulf, kes oli abiellunud vangistatud Galla Placidiaga, mõrvati 415. aastal koos kolme lapsega oma palees Barcelonas. Sama saatus tabas tema vahetut järeltulijat Sidericust ehk „kuningat viieks päevaks”. Seejärel juhiks tõusnud meest, vaprat sõdalast ja kavalat diplomaati nimega Vallia, on mõnikord nimetatud ka Alarichi sohipojaks. Just Vallia oli see, kes pidas läbirääkimisi lepingu üle, millega taastati läänegootide seisund keisririigi liitlasena ja neile anti alaliseks asupaigaks Roomale kuuluv Akvitaania.

      Nii alustas Tolosa kuningriik oma elu keisririigi sõltuva, aga autonoomse osana. Sellele kuulus üks kolmest Gallia traditsioonilisest alast ja keisririigi hospitalitas’e kombe kohaselt valitses seda mõni hõimupealik. 418. aastal said läänegoodid keiser Honoriuse dekreedi alusel endale uueks pealinnaks Palladia Tolosa (tänapäeval Toulouse). Pärast Valliat valitses seda ülejäänud sajandi jooksul veel viis kuningat: Theoderich I, Thorismund, Theoderich II, Eurich ja Alarich II. Theoderich I ja Alarich II said surma lahingus. Thorismund ja Theoderich II mõrvati. Eurich, kes oli nii Thorismundi kui ka teise Theoderichi noorem vend, viis oma riigi jõukuse ja võimu tipule.31

      Läänegoodid võtsid Akvitaanias võimu üle pärast pikka rahutusterohket aega, kohtamata sealjuures nähtavasti tõsisemat vastupanu. Gallia-Rooma ülikkond, kes omal ajal liitus mässulise Gallia riigiga, ei paistnud silma erilise sõnakuulelikkusega. Sellegipoolest olid uued isandad agarad Rooma ideaalide jäljendajad ja tugeva valitsuse põhimõte ei leidnud erilist vastuseisu. Läänegootide kuningatele anti õigus võtta pantvange ja karistada truudusetuid alluvaid, aga nad ei lubanud endale põhjuseta vägivalda. Nende teenistusse astus arvukalt roomlasi, näiteks väejuht Nepotanius, admiral Namatius ja dux super septem civitates ehk Septimania komtuur Victorius.32 Läänegoodid ei rakendanud Gallia roomlaste kohta eraldi seadusi, soodustades assimileerimist; uus maavaldussüsteem ei toonud kaasa kuigi palju konfiskeerimisi ja religiooni asjades jäid läänegootide vaimulike arianistlikud kombetalitused toimima kõrvuti hästi välja kujunenud Rooma piiskopkondade ja maakirikute võrguga. Asjaolu, et 506. aastal võis läänegootide territooriumil Agde’is toimuda kirikukogu, näitab, et mitteariaanid ei kartnud siin eriti oma julgeoleku pärast.33

      Lisanime Palladia andis Tolosa linnale, mis oli rajatud künkale ehitatud iidse keldi kindluse naabrusse tasandikule, keiser Domitianus kunstide eestkostja jumalanna Pallas Athena auks. Augustuse-aegsetest viinamägedest ümbritsetud linnas oli palju akvedukte, teatreid, kümblusasutusi ja keeruline kanalisatsioonisüsteem ning see teenindas läbi Gallia lõunaosa Vahemere äärest Atlandi rannikule viivat Via Aquitania maanteed. Alates 4. sajandist sai Tolosast keisririigi kristluse aktiivne keskus ja piiskopi residents. Üks Gallia esimesi ristiusu kuulutajaid püha Saturninus suri umbes 257. aastal Tolosas märtrisurma, kui ta metsiku pulli järel läbi linna lohistati. Basiilika, kus puhkasid tema säilmed, oli Nikaia peamisi reliikviaid. Ariaanide peakirik oli Nostra Domina Daurata, mis rajati 5. sajandi keskpaiku omaaegse Apolloni templi asemele.

      Akvitaanias olid juba pikemat aega käinud ägedad usuvaidlused. Poitiers’ Püha Hilarius (u 300–368) sai tuntuks kui Malleus Arianorum ehk Ariaanide Vasar. On teada, et Tolosa piiskop Exuperius (surn 410) sai paavst Innocentius I-lt kirja, mis kanoniseerib ametlikult pühakirja. Preester Vigilantiust (elas u 400) seevastu peeti julgeks teisitimõtlejaks, kes mõistis pühakute ja reliikviate kultuse kui ebausu hukka. Akvitaania Püha Prosperus (u 390–455) oli ajaloolane, püha Augustinuse õpilane ja esimene Hieronymuse kroonika jätkaja,34 Narbonne’i püha Rusticus aga propageeris seda, mida hiljem hakati nimetama katoliikluseks, võideldes ühtaegu nii Nestoriuse eksiõpetuse35 kui ka oma läänegooti isandate tunduvalt vanema arianismi vastu.

      Kui läänegoodid olid võimule tõusnud, hakkas riik hoogsalt laienema. Uusi territooriume hõivati peaaegu igal 5. sajandi kümnendil. Kui vallutati Narbo Martius (Narbonne), saadi otsene juurdepääs Vahemerele. Hiljem lisandus sellele keisrivõimu kingitusena kogu Septimania. Pärast hunnide ootamatut sissetungi sajandi keskpaiku liikusid läänegoodid kaugele põhja poole, juba tublisti üle Loire’i ja jõudsid 470. aastal Gallia keskossa, hõivates nii Civitas Turonumi (Tours) kui ka Arvernisi (Clermont-Ferrand’i). Seejärel võeti oma valdusse Arelate (Arles) ja Massilia (Marseille) ning Pürenee poolsaare kavakindla vallutamise tulemusena jõuti välja Heraklese sammasteni (Gibraltar). Alates 474. aastast valitses Pürenee poolsaart kuninga asemikuna (dux hispaniarum) läänegootide teenistusse astunud roomlane Vincentius. Sajandivahetuseks oli läänegootide käes suurim kõikidest Rooma riigi läänepoolsetele aladele tekkinud riikidest ja nad näisid kujunevat barbaritest kõige edukamaiks.

      Theoderich I (valitses 419–451) oli õnnistatud arvukate poegade ja tütardega, kelle abiga ta rajas ulatusliku liitlassidemete võrgustiku. Ta sai surma keisririigi väejuhi Flavius Aetiuse ustava liitlasena, juhtides oma vägesid 451. aasta juunis verises Katalaunia lahingus,36 mis kindlustas veelgi gallide kui hirmuäratavate rohtlaratsanike kuulsust.37 Theoderichi järel tõusid valitsejaks järgemööda tema kolm poega.

      Gibboni andmetel etendas Thorismund (valitses 451–453) võtmeosa võidulahingus, kus hukkus tema isa, hoides oma vägesid läheduses olevatel küngastel reservis, kuni ründas sealt hunne ja pühkis nad lahinguväljalt minema. Võidust aga polnud talle suuremat kasu, sest tema oma vend Theoderich mõrvas Thorismundi veel enne, kui ta jõudis oma võimu kindlustada, vennatapu põhjuseks peetakse asjaolu, et Thorismund olevat ähvardanud katkestada liidu Roomaga.

      Theoderich II (valitses 453–466) on jäänud ajalooannaalidesse osalt oma naise, kuninganna Pedauco – tõlkes Hanejalg – värvika nime tõttu ja osalt tänu haruldasele kirjeldusele, mille on andnud ladina kirjanik Sidonius Apollinaris. Sidonius (432–488) oli Arvernisi piiskop ja seetõttu läänegootide riigi alam. Üks tema säilinud kirjadest on vastus sõbra palvele kirjeldada kuningat üksikasjalikult.

      Ta on mees, keda tasub tunda … Ta on hea rühiga, kasvult keskmisest mehest pikem, aga mitte hiiglane. Ta on ümara peaga, lokkis juuste piir nihkub kukla poole … Tema tugeval kaelal pole inetuid sõlmi. Kulmud on puhmas ja kõrge kaarega. Kui ta langetab laud, ulatuvad ripsmed peaaegu poole palgeni. Kõrvade ülaosa varjavad pikad lokid, nagu on tema rahva hulgas kombeks. Nina on kongus, suu on kitsaste huultega ja mitte [liiga] suur … Sõõrmetest esile ulatuvad karvad lõigatakse iga päev tagasi … ja habemeajaja puhastab ta näo alaosa usinalt rikkalikust karvakasvust. Palged, kõrisõlm ja kael on täidlased, aga mitte rasvased, ning terve jumega … ta punastab sageli, aga seda tagasihoidlikkusest ja mitte vihast. Tema õlad on ühtlased, õla- ja küünarvars tugevad ja jõulised, käed suured, rind võimas, vöökoht sale. Laia selga poolitav selgroog ei tõuse esile, küll aga on näha roided, jõulistel külgedel paisuvad eenduvad lihased. Tema reied on otsekui tugevad sarved, põlveliigesed tugevad ja mehised, põlved ise aga kõige kaunimad ja siledamad kogu maailmas. Tugev pahkluu toetab hästi jalga, labajalg aga näib väike, et kanda nii vägevaid jäsemeid.

      … Enne koitu käib ta koos väga väikese kaaskonnaga preestrite jumalateenistusel. Ta palvetab usinalt, aga … seda võib pidada rohkem harjumuseks kui jumalakartlikkusest tulenevaks kombeks. Valitsejakohustustele … kulub ülejäänud osa hommikust. Kuninga aujärge ümbritsevad relvastatud ülikud, hulk nahkadesse riietatud ihukaitsjaid … ootab madalamal … Esitletakse välissaadikuid. Kuningas kuulab nad

30

Paulus Orosius (surn 418), Historia Adversos Paganos, tsit väljaandes Gibbon, Decline and Fall, 31. ptk.

31

Vt R. Mathisen ja H. Sivan, „Forging a New Identity: The Kingdom of Toulouse and the Frontiers of Visigothic Aquitaine, 418–507” väljaandes Ferreiro, The Visigoths, lk 1–62.

32

„Seitsme linna provints” Septimania Vahemere rannikul moodustati Béziers’i, Elne’i, Agde’i, Narbonne’i, Lodève’i, Maguelonne’i ja Nîmes’i ringkonnast.

33

Vt Mathisen ja Sivan, „Forging a New Identity”.

34

Püha Hieronymus (342–420), Vulgata tõlkija. Tema kroonika tugineb Eusebiose varasematele töödele ja see kujunes kristliku kiriku varase ajaloo peamiseks allikaks. Vt ka L. Valentin, St Prosper d’Aquitaine (Pariis, 1900).

35

Nestoriuse, kes oli aastail 428–431 Konstantinoopoli patriarh ja 5. sajandi peamisi ketsereid, mõistis Efesose kirikukogu hukka selle eest, et ta pidas Kristuse päritolu ühtaegu inimlikuks ja jumalikuks. – Autor

36

Oletatavasti toimus lahing Châlons-en-Champagne’i ümbruses. – Autor

37

E. A. Thompson, The Huns (Oxford, 1999); Christopher Kelly, Attila the Hun: Barbarian Terror and the Fall of the Roman Empire (London, 2008).