Tuletunnistaja. Lars Kepler

vastab Joona.

      “Võid parem pilte vaadata, kui tahad,” ütleb naine.

      “See on Joona Linna,” selgitab Jimi talle.

      “Vabandust, ma ei teadnud.”

      “Ma olen lihtsalt vaatleja,” ütleb Joona.

      Naine lööb pilgu maha. Kui ta uuesti üles vaatab, on näha, et ta punastab.

      “Kõik räägivad sinust,” ütleb ta. “Ja mina arvan, et ma … mind ei huvita see sisejuurdlus. Mul on hea meel, et saame koos töötada.”

      “Minul samuti,” vastab Joona.

      Ta seisab paigal, kuulatab prožektorite surinat ja kogub ennast, et mitte järele anda refleksile eesootava vaatepildi koleduse eest pilk ära pöörata.

      15

      Joona sammub alkoovi ilma käepidemeta ukse juurde.

      Lukuauk koos võtmega on alles.

      Ta pigistab korraks silmad kinni ja astub siis toakesse.

      Seal on vaikne ja valge.

      Prožektoritest kuumaks köetud ruumi täidab vere ja uriini lehk. Joona sunnib end sisse hingama, et tunda ka muud: niiske puidu, higise lina ja deodorandi lõhna.

      Prožektorite kuum metallosa klõpsub. Väljast kostab summutatult koera haukumist.

      Joona seisab paigal ja sunnib end voodil lebavat laipa vaatama. Ta uurib iga detaili, kuigi sooviks tegelikult jalga lasta, majast lahkuda, minna värske õhu kätte ja hämarasse metsa.

      Veri on voolanud üle põranda ning pritsinud kinnikruvitud mööblile ja seintele maalitud pleekinud piiblimotiividele. Verd on paiskunud ka lakke ja ilma ukseta tualetinurga poole. Voodil lebab varateismeline kõhn tütarlaps. Ta on surutud selili, käed näo ette. Seljas on tal vaid valged puuvillased aluspüksid. Rindu varjavad küünarnukid, jalad on pahkluu kohal risti.

      Joona tunneb, kuidas süda taob, veri voolab pähe ja pulss tuksleb oimukohtadel.

      Ta sunnib end ringi vaatama, nähtut registreerima ja selle üle järele mõtlema.

      Tüdruku nägu on peidetud.

      Ta oleks justkui hirmul ega tahaks ründajat vaadata.

      Enne kui tüdruk suruti voodisse, tarvitati tema kallal räiget vägivalda.

      Teda peksti nüri esemega korduvalt vastu laupa ja pealage.

      Ta oli väike tüdruk ja kindlasti kohutavalt hirmunud.

      Veel mõni aasta tagasi oli ta väike laps, kelle sündmuste ahel oli toonud siia tuppa, erirežiimiga noortekodusse. Tal ei olnud vanemate ega kasuvanematega vedanud. Võib-olla arvati, et siin on tal turvaline olla.

      Joona uurib iga jälki üksikasja, kuni tunneb, et ei kannata seda enam välja. Siis paneb ta silmad kinni ja mõtleb omaenda tütre näo peale ja hauakivi peale, mis tegelikult ei olegi ta tütre oma. Siis avab ta silmad ja jätkab uurimist.

      Kõik viitab sellele, et ohver istus väikese laua taga toolil, kui kurjategija teda ründas.

      Joona üritab rekonstrueerida liigutusi, mis verd laiali pritsisid.

      Iga veretilk, mis lendab läbi õhu, võtab viiemillimeetrise läbimõõduga kera kuju. Kui tilk on väiksem, tuleneb see sellest, et väline jõud on lõhkunud selle veel osadeks.

      Siis saabki rääkida pritsmetest.

      Joona seisab laua ette maha asetatud plastlatakatel, ilmselt täpselt sellel kohal, kus mõrvar paar tundi tagasi. Tüdruk istus teisel pool lauda toolil. Joona jälgib verepritsmete mustrit, kallutab end tagasi ja märkab verejälgi ka seina ülaservas. Tapariista on mitu korda edasi-tagasi liigutatud, et võtta hoogu, iga kord on löögisuund muutunud, iga hoovõtuga on verepritsmeid ka lööja selja taha lennanud.

      Joona on kuriteopaigal olnud juba kauem kui ükski teine komissar seda teeks. Ometi ei ole ta veel lõpetanud. Ta pöördub tagasi voodis lebava tüdruku juurde, seisab tema ees, uurib tolle nabarõngast ja huulte jälgi veeklaasil, näeb, et tüdrukul on parema rinna alt eemaldatud maksaplekk, silmitseb heledaid karvakesi ta jalgadel ja juba kollaseks muutunud sinikat kintsul.

      Joona kallutab end ettevaatlikult tüdruku kohale. Tema paljalt nahalt tõuseb veel vaid leiget hõngu. Joona uurib tüdruku näo ette tõstetud käsi ja märkab, et ohver ei ole ründajat kriimustanud, küünte all ei ole ühtegi nahatükki.

      Komissar astub veidi eemale ja vaatab siis tütarlast veel kord. Valge nahk. Käed näo ees. Pahkluud risti. Peaaegu ei ühtki tilka verd kehal. Ainult padi on verine.

      Muidu on ihu puhas.

      Joona vaatab toas veel kord ringi. Ukse taga on riiulike kahe nagiga. Selle all maas on tossupaar, millesse on topitud valged sokid, nagis ripuvad pleekinud teksad, must pusa ja teksajakk. Riiuli peal on väike valge rinnahoidja.

      Joona ei puuduta riideid, kuid need ei paista olevat verised.

      Seega oli tüdruk riided seljast võtnud ja nagisse riputanud enne, kui ta mõrvati.

      Aga miks ei ole ta keha verine? Miski pidi teda katma. Aga mis? Siin ei ole küll midagi sellist.

      16

      Joona astub välja päikese kätte ja arutleb endamisi, et ehkki tüdruku suhtes oli tarvitatud kohutavat vägivalda, oli ta keha ometi puhas ja valge nagu kivi meres.

      Gunnarsson oli öelnud, et vägivald oli olnud agressiivne.

      Joona arvates oli see jõuline, isegi ülimalt jõuline, aga mitte agressiivne ega meeletu. Löögid olid väga sihipärased, lööja eesmärk oli tappa, kuid muus osas oli keha koheldud ettevaatlikult.

      Gunnarsson istub oma Mercedese kapotil ja räägib telefoniga.

      Erinevalt peaaegu kõigest muust ei liigu mõrvajuurdlused juhtimiseta jäämise korral kaose poole, vaid lahenevad tavaliselt ise. Aga Joona ei ole kunagi jäänud ootama, et kord ise end taas kehtestaks.

      Ta teab, et peaaegu alati on mõrvar keegi lähedal seisev isik, kes varsti pärast kuritegu sellest ise politseile teada annab. Kuid Joona ei jää selle peale lootma.

      Tüdruk lebab nüüd voodil, mõtleb ta. Aga ta istus laua taga vaid aluspükste väel, kui ta tapeti.

      On raske uskuda, et see toimus täielikus vaikuses.

      Keegi peab olema tunnistaja.

      Keegi tüdrukutest peab olema midagi kuulnud või näinud, mõtleb Joona ja astub väikese kõrvalhoone poole. Keegi on ilmselt aimanud, mis on tulekul, märganud ähvardust või konflikti.

      Koer kiunub puu all, närib rihma ja hakkab siis uuesti haukuma.

      Joona sammub kõrvalhoone ees seisvate ja juttu ajavate meeste juurde. Ta taipab, et üks neist on kuriteopaiga uurimise koordinaator, 50ndates eluaastates seitlit kandev tumesinise politseijakiga mees. Teine mees ilmselt ei ole politseinik. Tal on habe ajamata, silmad sõbralikud, kuid väsinud.

      “Joona Linna, riigi kriminaalpolitsei vaatleja,” ütleb ta ja surub mõlema mehe kätt.

      “Åke,” tutvustab end koordinaator.

      “Minu nimi on Daniel,” ütleb väsinud silmadega mees. “Ma töötan selles asutuses terapeudina. Tulin niipea, kui kuulsin, mis on siin juhtunud.”

      “On sul natuke aega?” küsib Joona. “Tahaksin tüdrukutega kohtuda ja parem oleks, kui sa kaasa tuleksid.”

      “Praegu?” küsib Daniel.

      “Kui see on võimalik,” vastab Joona.

      Mees pilgutab prillide taga silmi ja ütleb murelikult: “Ainult et kaks õpilast on pagenud metsa …”

      “Nad on leitud,” teatab Joona.

      “Jaa, ma tean, aga ma peaksin nendega rääkima,” ütleb Daniel ja naeratab tahtmatult. “Nad nõuavad, et saaksid politsei kukil tagasi ratsutada.”

      “Gunnarsson