Tuletunnistaja. Lars Kepler

ta ole oma kepisõbra juurde põgenenud,” ütleb Tuula.

      “Meie topime suu Stesolidi täis ja magame nagu …”

      “Kellest me nüüd räägime?” küsib Gunnarsson häält tõstes.

      “Vicky Bennetist,” vastab Caroline. “Ma ei ole teda näinud terve …”

      “Kus kurat ta on?”

      “Vicky nimes on nii kuradi palju tähti,” naerab Lu Chu.

      “Pane televiisor kinni,” ütleb Gunnarsson ärritunult. “Ma tahan, et kõik maha rahuneksid ja …”

      “Ära karju,” hüüab Tuula ja paneb televiisori kõvemaks.

      Joona kükitab Caroline ette ja vaatab talle tõsiselt ja rahulikult silma.

      “Milline on Vicky tuba?”

      “Viimane, koridori lõpus,” vastab Caroline.

      19

      Joona lahkub kõrvalhoonest ja tõttab üle hoovi, kus kohtab tolmuimejaga terapeuti ja tervitab kriminaliste, jookseb siis pikkade sammudega trepist üles ja astub peahoonesse. Seal on pime, lambid on kustutatud, aga põrandale asetatud plastlatakad sädelevad nagu ränikivid.

      Üks tüdruk on puudu, mõtleb Joona. Keegi ei ole teda näinud. Võib-olla kadus ta segaduste käigus, võib-olla püüavad teised teda aidata, et mitte paljastada, mida nad teavad.

      Kuriteopaiga vaatlus on just alanud, ruume pole veel isegi mitte läbi otsitud. Kogu Birgittagården tuleks läbi kammida, aga pole olnud aega, liiga palju on muud tegemist.

      Õpilased on stressis ja hirmul.

      Kuriteoohvrite tugiisik peaks kohal olema.

      Politseil on vaja lisajõude, rohkem kriminaliste, rohkem vahendeid.

      Joona võbiseb, mõeldes, et kadunud tüdruk võib olla end peitnud oma tuppa. Ta on vahest kedagi näinud ja on nüüd nii hirmul, et ei julge välja tulla.

      Joona astub õpilastubade koridori.

      Puidust seinad ja talad nagisevad veidi, aga muidu on majas täielik vaikus. Ilma käepidemeta alkooviuks on irvakil. Toas lamab surnu, käed näo ees.

      Joonale meenub äkki, et ta oli alkoovi seinal märganud kolme horisontaalset veretriipu. Kolme sõrmega tõmmatud triibud, kuid mitte ühtegi sõrmejälge. Joona oli triipe märganud, aga ta mõtted olid siis nii hõivatud kuriteopaiga muljetega, et alles nüüd taipas ta, et triibud on valel poolel. Nad ei vii mitte mõrvapaigast eemale, vaid vastupidi – sügavamale koridori. Saabaste ja paljaste jalgade ähmaseid ja segitrambitud jälgi on igas suunas, kuid need kolm veretriipu viivad kindlalt alkoovi poole.

      Veriste kätega isikul oli asja teiste õpilaste tuppa.

      “Peaasi, et ei oleks rohkem laipu,” sosistab Joona endamisi.

      Ta tõmbab kummikindad kätte ja liigub viimase toa poole. Kui ta ukse avab, kostab kahisev heli, ta seisatab ja üritab ringi vaadata. Heli kaob. Joona sirutab ettevaatlikult käe ja püüab leida pimeduses lülitit.

      Siis kuuleb ta jälle kahinat ja kummalist metalset klirinat.

      “Vicky?”

      Ta kobab seina, leiab lüliti ja paneb lambi põlema. Kollane valgus täidab askeetliku toa. Kusagil krabiseb ning metsa ja Himmelsjö järve poole avanev aken vajub pauguga lahti. Nurgas kahiseb ja Joona leiab sealt ümberkukkunud linnupuuri. Kollane papagoi saputab tiibu ja ronib mööda puuri lage.

      Vere hais on lämmatav, justkui raua ja mingi magusa rääsunud aine segu.

      Joona laotab plastlatakad maha ja astub ettevaatlikult tuppa.

      Aknahaakide ümber on vereplekid. Selged käejäljed näitavad, et keegi on roninud aknalauale, võtnud raamist tuge ja siis ilmselt hüpanud alla muruplatsile.

      Joona sammub voodi juurde. Külm judin käib üle selja, kui ta tõstab teki üles. Linadel on kuivanud veri. Aga see ei ole ohvri magamisase.

      Siinne veri on linade vahele pühitud, ühtlaselt laiali tõmmatud.

      Verine isik on linade vahel maganud.

      Joona seisab viivuks paigal, et võimalikke liigutusi tuvastada.

      Siin on tõesti keegi maganud, arutleb ta.

      Kui ta üritab patja tõsta, takerdub see millegi taha kinni. See on lina ja madratsi külge kleepunud. Joona tõmbab selle lahti. Padja all, keset tumedat verd, pruune klimpe ja juuksekarvu lebab haamer. Voodiriided on enamiku verest endasse imenud, kuid haamripea juures on ikka veel märgata niisket läiget.

      20

      Birgittagården on mähitud sumedasse kaunisse valgusse, Himmelsjö helgib nõiduslikult kõrgete vanade puude vahel. Vaid mõni tund tagasi tõusis Nina Molander üles, läks pissile ja leidis Miranda surnult voodis. Ta ajas kõik üles, vallandus paanika ja helistati terapeut Daniel Grimile, kes kohe politseiga ühendust võttis.

      Nina Molander oli šokis, ta viidi kiirabiga Sundsvalli maakonnahaiglasse.

      Hoovis seisab Gunnarsson koos terapeut Daniel Grimi ja Sonja Raskiga. Gunnarsson on avanud oma valge Mercedese tagaluugi ja pannud kriminalistide visandid kuriteopaigast auto pagasiruumi.

      Nööri otsa aheldatud koer haugub kogu aeg ärritunult ja tirib rihma.

      Joona jääb auto taga seisma ja tõmbab käega läbi sasiste juuste, kui kolm ülejäänud isikut end tema poole pööravad.

      “Tüdruk on akna kaudu plehku pannud,” ütleb ta.

      “Plehku pannud?” imestab Daniel. “Kas Vicky on põgenenud? Miks peaks ta …”

      “Aknaraam oli verine, tema voodis oli verd ja …”

      “Aga see ei tähenda ju, et …”

      “Tema padja all oli verine haamer,” lisab Joona.

      “Miski ei klapi,” ütleb Gunnarsson ärritunult. “See ei klapi, sest löögid olid väga jõulised.”

      Joona pöördub taas terapeut Daniel Grimi poole. Tolle nägu on päikesevalguses alasti ja rabe.

      “Mis sina arvad?” küsib Joona.

      “Millest? Et Vicky võiks … See kõlab haigelt,” vastab Daniel.

      “Miks?”

      “Ainuüksi sellepärast, et äsja …” ütleb terapeut ja naeratab tahtmatult. “Äsja olite te kindlad, et tegu on suurt kasvu mehega, aga Vicky on väike, ta ei kaalu rohkem kui 50 kilo, tema käsivarred on peened kui …”

      “On ta vägivaldne?” küsib Joona.

      “Vicky ei ole süüdlane,” vastab Daniel rahulikult. “Olen temaga kaks kuud tööd teinud ja võin kinnitada, et see ei ole tema.”

      “Kas ta oli enne siiatulekut vägivaldne?”

      “Mul on vaikimiskohustus, nagu te teate,” vastab Daniel.

      “Sa ainult raiskad meie aega oma kuradi vaikimiskohustusega,” ütleb Gunnarsson.

      “Võin öelda, et töötan mõne õpilasega välja agressiivsele käitumisele alternatiive, et nad ei reageeriks näiteks pettumuse või hirmu korral vihaga,” selgitab Daniel.

      “Aga mitte Vickyga?” küsib Joona.

      “Ei.”

      “Miks ta siis siin on?” küsib Sonja.

      “Ma ei saa kahjuks konkreetsete õpilaste kohta infot jagada.”

      “Aga sinu arvates ta ei ole vägivaldne?”

      “Ta on hea,” vastab mees lihtsalt.

      “Aga mis on siis sinu arvates juhtunud? Miks on tal verine haamer padja all?”

      “Ma ei tea, miski siin ei klapi. Võib-olla aitas ta kedagi? Peitis relva ära.”

      “Kes