Tuletunnistaja. Lars Kepler

natuke,” naeratab väike dressides punapäine plika.

      “Kus ta on?” küsib Rolf ärevalt.

      “Miranda on voodis,” vastab tumedate sirgete juustega vanem tüdruk.

      “Seal?” küsib Rolf ja viipab magamistubade poole.

      Vanem tüdruk noogutab, mispeale Rolf liigub mööda veriseid jälgi läbi söökla, kus on suur puitlaud ja kahhelahi, kuni jõuab õpilaste magamistubade koridori. Vereloigus on trambitud nii kingadega kui ka paljajalu. Vana põrand nagiseb.

      Rolf jääb seisma, võtab vöö küljest taskulambi ja valgustab koridori. Pilk jookseb kiirelt üle seintele ümmarguste tähtedega maalitud kõnekäändude ja piiblitsitaatide, seejärel suunab mees lambi põrandale.

      Veri on põrandale voolanud pimeda alkoovi ukse alt. Võti on lukuaugus. Rolf liigub sinnapoole, hoiab ettevaatlikult taskulampi ühes käes ja vajutab teisega ukselinki.

      Käib klõps ja uks avaneb.

      “Halloo! Miranda? Minu nimi on Rolf, ma olen politseist,” ütleb ta vaikuses ja astub lähemale. “Ma tulen nüüd sisse …”

      Kuulda on vaid ta enda hingamist.

      Ettevaatlikult avab ta ukse ja heidab tuppa taskulambiga valgust. Vaatepilt on nii kohutav, et ta peab otsima uksepiidalt tuge.

      Vaistlikult pöörab ta pilgu eemale, aga silmad on juba näinud seda, mida ei tahaks näha. Kõrvus kuuleb ta nii iseenda pulsilööke kui ka vere tilkumist põrandale.

      Noor naisterahvas lamab voodis, tema pea küljest on tükid puudu. Seintele on pritsinud verd, tume lambivari tilgub siiamaani.

      Uks vajub kinni, Rolf ehmatab sedavõrd, et pillab taskulambi maha. Toas on kottpime. Ta pöörab ringi, kobab pimeduses ja kuuleb, kuidas väikesed tüdrukukäed taovad teisel pool ust.

      “Nüüd ta näeb sind,” karjub hele hääl. “Nüüd ta vaatab!”

      Rolf haarab käepidemest, üritab ust avada, aga miski pressib vastu. Uksesilmast tuleb valgust. Värisevate kätega surub ta käepideme alla ja tõukab õlaga.

      Uks avaneb ja Rolf vajub koridori. Ta ahmib õhku. Väike punapäine neiu seisab veidi eemal ja vaatab teda suurte silmadega.

      9

      Kriminaalkomissar Joona Linna seisab 450 kilomeetrit Stockholmist põhja pool asuvas Svegi linnas oma hotellitoa akna juures. Koiduvalgus on jahe ja auravalt sinakas. Älvgatanil ei põle ükski lamp. Läheb veel mitu tundi, enne kui ta saab teada, kas on leidnud Rosa Bergmani.

      Joona helehall särk on lahti nööbitud ja ripub mustade ülikonnapükste peal, ta heledad juuksed on sassis nagu alati, õlakabuuri torgatud püstol vedeleb voodis.

      Vaatamata mitme eksperdirühma arupärimisele on Joona endiselt riigi kriminaalpolitsei komissar. Ta ärritab paljusid sellega, et kõnnib omapäi, kuid ometi on ta vähem kui 15 aastaga lahendanud rohkem juhtumeid kui ükski teine politseinik Skandinaavias.

      Eelmisel suvel esitati politseiameti sisejuurdlusosakonda Joona peale kaebus, mille järgi olevat ta hoiatanud äärmusvasakpoolseid kaitsepolitsei haarangust. Pärast seda on Joona mõne ülesande lahendamisest kõrvale jäetud, ehkki ametlikult ei ole teda töölt eemaldatud.

      Juurdlusrühma juht on mõista andnud, et teeb ülemprokurörile ettepaneku esitada süüdistus ametikuriteo toimepanemises, kui selleks on vähimgi alus.

      Süüdistused on tõsised, aga just praegu ei hooli Joona ei võimalikust töölt kõrvaldamisest ega kättemaksust.

      Tema mõtted keerlevad vaid ümber tolle vana naise, kes jälitas teda Adolf Fredriku kiriku juures ja andis edasi tervitused Rosa Bergmanilt. Habraste kätega näitas ta kaht vanaaegset Kille-mängu kaarti.

      “See oled sina, eks ole?” ütles naine. “Ja siin on pruudipärg.”

      “Mida sa tahad?” küsis Joona.

      “Ma ei taha midagi,” ütles vana naine. “Aga mul on sulle teade Rosa Bergmanilt.”

      Joona süda hakkas peksma. Aga ta sundis end õlgu kehitama ja sõbralikult selgitama, et tegu peab olema eksitusega:

      “Esiteks ei tunne ma kedagi, kes …”

      “Ta imestab, miks sa teeskled, et su tütar on surnud.”

      “Anna andeks, aga ma ei saa aru, millest sa räägid,” vastas Joona naeratades.

      Ta naeratas, aga hääl oli muutunud võõraks, kaugeks ja külmaks – nagu oleks suur kivi kaela langenud. Naise sõnad keerlesid Joona peas, ta oleks tahtnud haarata tema õblukestest kätest ja nõuda, et too räägiks kõigest, mis oli juhtunud, aga ta hoidis end tagasi.

      “Ma pean minema,” teatas ta ja hakkas just astuma, kui migreenihoog lõikas nagu nuga läbi vasaku silma ajju. Torkiv ja virvendav valgusring oleks justkui katnud kogu ta nägemisvälja.

      Kui nägemine tagasi tuli, seisid inimesed tema ümber sõõris. Siis tõmbusid nad eemale ja tegid kiirabiarstidele teed.

      Vana naine oli kadunud.

      Joona oli eitanud, et tunneb Rosa Bergmani, ta oli öelnud, et tegu peab olema eksitusega. Aga ta oli valetanud.

      Sest ta teab väga hästi, kes on Rosa Bergman.

      Joona mõtleb ta peale iga päev. Ta mõtleb ta peale, aga naine ei peaks teadma, kes ta on. Sest kui Rosa Bergman teaks, kes ta on, oleks midagi kohutavalt valesti.

      Paari tunni pärast lahkus Joona haiglast ja asus viivitamata Rosa Bergmani otsima.

      Ta sai seda teha ainult üksinda ja palus end seega töölt vabaks.

      Ametlike registrite põhjal ei ole Rootsis kedagi, kelle nimi oleks Rosa Bergman, aga isikuid perekonnanimega Bergman on Skandinaavias üle kahe tuhande.

      Joona on registrid süsteemselt läbi rehitsenud. Kaks nädalat tagasi oli selge, et ei jää muud üle, kui võtta ette Rootsi rahvastikuregistri paberarhiiv. Sajandeid on rahvastiku üle arvepidamine olnud kiriku ülesanne, aga 1991 muudeti see digitaalseks ja anti maksuameti pädevusse.

      Joona alustas kirikuraamatute läbivaatamist Lõuna-Rootsist. Ta istus Lundi maakonnaarhiivis, pabertops kohviga enda ees laual, ning otsis tõenäolise sünnidaatumi ja ristimisandmete alusel kartoteegist Rosa Bergmani nime. Seejärel sõitis ta Visbysse, Vadstenasse ja Göteborgi.

      Ta sõitis Uppsalasse ja hiigelsuurde arhiivi Härnösandis. Ta töötas läbi mitusada tuhat sünni-, koha- ja perekonnakirjet.

      10

      Eile pärastlõunal istus Joona Östersundi maakonnaarhiivis. Õhku täitis vanade paberite ja kõvade pappkaustade magus lõhn nagu antikvariaadis. Päikesekiired ekslesid aeglaselt üle kõrgete seinte, helkisid vana seismajäänud seinakella klaasruudul ja liikusid siis edasi.

      Just enne sulgemist leidis Joona toimikutest tütarlapse, kes oli sündinud 84 aastat tagasi ja kelle ristinimeks oli Svegi koguduses Härjedalenis Jämtlandi läänis saanud Rosa Maja. Tüdruku vanemate nimed olid Kristina ja Evert Bergman. Joona ei suutnud leida andmeid nende laulatuse kohta, aga tütarlapse ema oli sündinud 19 aastat varem samas koguduses ja kandis siis nime Kristina Stefanson.

      Joonal läks kolm tundi, et teha kindlaks 84aastase Maja Stefansoni asukoht – Svegi hooldekodu. Kell oli juba seitse õhtul, kui ta istus autosse ja sõitis Svegi. Kohale jõudes oli uneaeg juba käes ja teda ei lastud vanadekodusse sisse.

      Joona võttis toa Lilla hotellis ja üritas seal magada, aga ärkas juba kell neli ning on sellest alates seisnud akna ääres ja oodanud hommikut.

      Ta on peaaegu kindel, et on Rosa Bergmani üles leidnud. Naine oli perekonnanime ema neiupõlvenime vastu vahetanud ja kasutas Rosa asemel oma teist ristinime.

      Joona vaatab kella ja mõistab, et on aeg minna. Ta paneb pintsaku nööbid kinni, lahkub toast, läheb hotelli vastuvõttu ja astub siis väikese asula tänavatele.

      Blåvingeni vanadekodu koosneb