Tuletunnistaja. Lars Kepler

alkoov, kus magab teistest eraldatud Miranda.

      Läbi uksesilma helgib miski.

      Elisabet seisatab ja hoiab hinge kinni. Hele hääl sosistab midagi toas, ent jääb järsult vait, kui Elisabet läheneb.

      “Olge nüüd tasa,” ütleb ta.

      Süda peksab kiiremini, kui kostab mitu kiiret mütsatust. On raske kindlaks teha, kust see hääl tuleb, aga tundub, nagu peksaks Miranda voodis paljaste jalgadega vastu seina. Elisabet mõtleb, et heidab pilgu uksesilmast sisse, kuid märkab siis, et keegi seisab pimedas alkoovis. Inimene.

      Elisabet ahmib õhku ja hakkab taganema, raske unenäoline tunne kehas.

      Ta mõistab kohe, kui ohtlik on olukord, ent hirm muudab ta aeglaseks.

      Alles siis, kui koridori põrand nagiseb, tekib impulss elu eest põgeneda.

      Kuju pimeduses liigub kiiresti.

      Elisabet pöörab ringi, hakkab jooksma, kuuleb enda taga samme, komistab kaltsuvaibal, lööb õla vastu seina ja tormab siis edasi.

      Sulnis hääl palub tal seisma jääda, aga ta ei peatu, vaid tormab läbi koridori.

      Uksed avanevad ja paiskuvad jälle tagasi kinni.

      Paaniliselt kihutab ta läbi vastuvõtutoa ja haarab seintest toe järele. ÜRO lapse õiguste konventsiooniga plakat tuleb konksu küljest lahti ja prantsatab maha. Ta jõuab välisukseni, rebib käepidemest, lükkab ukse lahti ja jookseb jahedasse öhe, kuid libiseb trepil. Ta kukub puusale ja jalg jääb kronksu. Pahkluul on nii valus, et ta lausa röögib. Elisabet lohistab end mööda maad, kuuleb selja taga raskeid samme, roomab veidi, kaotab tuhvlid jalast ja ajab end siis oiates püsti.

      4

      Koer haugub ta peale, jookseb ringi, puhiseb ja kiunub. Elisabet lonkab mööda tumedat kruusateed majast kaugemale. Koer haugub ikka, närviliselt ja katkendlikult. Elisabet teab, et ta ei jõua läbi metsa minna, lähima taluni on pikk maa – pooletunnise autosõidu jagu. Põgeneda ei ole kusagile. Ta vahib pimeduses ringi ja hiilib kuivati taha. Siis jõuab ta pruulikoja juurde, avab värisevate kätega ukse, poeb sisse ja tõmbab ukse ettevaatlikult enda järel kinni.

      Hingeldades vajub ta põrandale ja võtab telefoni välja.

      “Oh jumal küll …”

      Elisabeti käed värisevad nii, et ta pillab telefoni maha. Selle korpus laguneb laiali ja aku kukub välja. Ta asub tükke kokku korjama, kui kruusateelt kostab sammude krabinat.

      Elisabet hoiab hinge kinni.

      Pulss taob üle keha. Kõrvus sumiseb. Ta üritab madalast aknast välja kiigata.

      Koer haugub akna taga. Buster on talle järgnenud, kraabib ust ja lärmab kui pöörane.

      Elisabet poeb nurka tulekolde kõrvale, püüab võimalikult vaikselt hingata, peidab end puukorvi varju ja vajutab siis aku telefoni sisse tagasi.

      Kui pruulikoja uks avaneb, Elisabet karjatab. Paaniliselt libistab ta end mööda seina, aga ei jõua kuskile.

      Siis märkab ta saapaid, tumedat kogu ja hirmuäratavat nägu; käes hoiab too tumedalt läikivat rasket haamrit.

      Elisabet noogutab, kuulab, mida hääl ütleb, ja paneb käed näo ette.

      Vari justkui kõhkleks hetke, ent jookseb siis Elisabeti juurde, surub ta jalaga vastu maad ja virutab täie jõuga. Põletav löök käib üle naise pealae. Nägemine kaob täielikult. On kohutavalt valus, aga kui soe veri üle kõrvade ja kaela voolab, siis tundub, nagu keegi hellitaks teda.

      Järgmine hoop tabab sama punkti, pea kõigub ja ainus, mida Elisabet tajub, on see, kuidas ta ahmib kopsudesse hapnikku.

      Meeltesegaduses tundub talle, et õhk on nii imeliselt magus, seejärel kaotab ta teadvuse.

      Ülejäänud lööke ja keha nõtkumist nende all Elisabet ei tunne. Ta ei märka enam seda, kui ta taskust võetakse hooldajate toa ja isolaatori võtmed, ega seda, et ta jääb põrandale lamama, koer jookseb sisse ja limpsib verd ta purukstaotud pealaelt, samal ajal kui eluvaim temast pikkamisi kaob.

      5

      Keegi on lauale unustanud suure punase õuna. Vili särab ja näeb välja lihtsalt imeline. Tüdruk mõtleb, et sööks selle ära ja teeks siis täiesti suvalise näo. Lihtsalt vilistaks kõigi küsimuste peale, ei kuulaks kellegi õiendamist, istuks paigal ja teeks hapu näo.

      Ta kummardub ette, aga märkab õuna haarates, et see on täiesti mäda.

      Sõrmed vajuvad läbi külma ja märja viljaliha.

      Käeliigutus ajab Nina Molanderi üles. On pilkane öö. Ta lamab voodis. Kuulda on vaid koera haukumist aias. Uus ravim ajab ta keset ööd üles. Ta peab tõusma ja tualetti minema. Sääremarjad ja jalalabad on paistes, aga ta peab rohtu võtma, sest muidu tulevad pähe mustad mõtted, tal kaob huvi kõige vastu ja ta ei jaksa teha muud kui ainult silmad kinni lamada.

      Ta tahaks näha veidigi valgust tunneli lõpus, midagi, mille poole liikuda. Midagi muud peale surma, muud kui ainult surmamõtteid.

      Nina lükkab teki kõrvale, laseb jalad soojale puitpõrandale ja tõuseb voodist üles. Ta on 15aastane, tal on sirged blondid juuksed, tugev kehaehitus, laiad puusad ja suured rinnad. Valge flanellöösärk on kõhu ümber pingul.

      Noortekodus on vaikne, koridori katab hädaväljapääsusiltide roheline valguskuma.

      Ühe ukse tagant kostab kummalist sosinat, Nina arvab, et teised õpilased peavad pidu, aga keegi pole isegi küsinud, kas ta tahaks nendega ühineda.

      Ega ei tahakski, mõtleb ta.

      Õhus on tunda kustunud kaminatule hõngu. Koer hakkab taas haukuma. Koridoripõrand on külmem. Ta ei püüagi vaikselt astuda. Pigem on tal soov tualetiust mitu korda kõvasti kinni prõmmida. Teda ei huvita, et Almira vihastab ja loobib asju teistele selga.

      Vanad põrandalauad nagisevad vaikselt. Nina sammub tualeti poole, aga seisatab, tundes parema jala all midagi niisket. Isolaatori, kus magab Miranda, ukse alt voolab välja tume loik. Nina seisab esialgu paigal ega tea, mida teha, kuid märkab siis, et võti on ukse ees.

      See on imelik.

      Ta haarab läikivast käepidemest, avab ukse, astub tuppa ja süütab tule.

      Kõikjal on veri, mis tilgub, helgib ja voolab.

      Miranda lebab voodil.

      Nina astub paar sammu tagasi ega märka, kuidas ta püksi laseb. Ta toetab käega vastu seina, näeb veriseid jälgi põrandal ja arvab, et minestab.

      Ta pöörab ringi, astub koridori, avab kõrvaltoa ukse, paneb laelambi põlema, jookseb tuppa ja raputab Carolinet õlast.

      “Miranda on haavatud,” sosistab ta. “Ma arvan, et ta on haavatud.”

      “Mida sa minu toas teed?” küsib Caroline ja tõuseb istuli. “Mis, kurat, kell on?”

      “Põrand on verd täis,” karjub Nina.

      “Rahune maha.”

      6

      Nina hingeldab ja vaatab Carolinele otse silma, et teha end arusaadavaks, kuid on samal ajal imestunud iseenda hääle üle – et ta söandab keset ööd niimoodi karjuda.

      “Igal pool on veri!”

      “Ole vait,” sisistab Caroline ja ronib voodist välja.

      Nina karjed on ka teised üles ajanud, tubadest kostab hääli.

      “Tule ja vaata,” ütleb Nina ja hõõrub hirmunult käsivarsi. “Miranda näeb nii kummaline välja, sa pead tulema teda vaatama, sa pead …”

      “Kas sa võiksid maha rahuneda? Ma tulen ja vaatan, aga ma olen kindel, et …”

      Koridorist kostab karjatus. Röökijaks on väike Tuula. Caroline tormab toast välja. Tuula jõllitab isolaatori ukse vahelt sisse. Ta pilk on tardunud. Indie tuleb samuti koridori ja kratsib end kaenla alt.

      Caroline