Tuletunnistaja. Lars Kepler

küsib Indie.

      “Jaa, me peame Elisabeti üles ajama.”

      Lu Chu ja Almira tulevad toast korraga välja. Lu Chul on ainult pidžaamapüksid jalas ja Almira on end tekki mässinud.

      “Minge sööklasse,” ütleb Indie.

      “Kas ma võiksin kõigepealt nägu pesta?” küsib Lu Chu.

      “Võta Tuula kaasa.”

      “Mis, kurat, siin toimub?” küsib Almira.

      “Me ei tea,” vastab Caroline lühidalt.

      Samal ajal kui Indie üritab kõiki sööklasse suunata, tormab Caroline hooldajate magamistuppa. Ta teab, et Elisabet võtab unerohtu ega kuule kunagi, kui keegi tüdrukutest on üleval ja jookseb ringi.

      Caroline taob vastu ust nii kõvasti kui suudab.

      “Elisabet, ärka üles!” hüüab ta.

      Ei midagi. Ühtegi häält ei ole kuulda.

      Caroline jookseb läbi vastuvõtutoa hooldajate tuppa. Uks on lahti ja ta astub otse sisse, haarab telefoni ja helistab Danielile, kes on esimene pähetulev inimene.

      Telefon ragiseb.

      Indie ja Nina tulevad samuti hooldajate tuppa. Nina huuled on valged, liigutused järsud ja keha väriseb.

      “Oodake sööklas,” ütleb Caroline lühidalt.

      “Aga veri? Kas sa verd nägid?” karjub Nina ja kisub paremal käeseljal ühe haava lahti.

      “Daniel Grim,” vastab väsinud hääl telefonis.

      “See olen mina, Caroline, siin on juhtunud õnnetus ja Elisabet ei ärka üles, ma ei suuda teda äratada, nii et helistasin sulle, ma ei tea, mida teha.”

      “Mul on jalad verised,” röögib Nina. “Mul on jalad verised …”

      “Rahune maha,” karjub Indie vastu ja üritab Ninat eemale tirida.

      “Mis toimub?” küsib Daniel, kelle hääl on järsku täiesti ärkvel ja keskendunud.

      “Miranda on kongis, see on verd täis,” vastab Caroline ja neelatab. “Ma ei tea, mida …”

      “On ta raskelt vigastatud?” küsib mees.

      “Jah, ma arvan … see tähendab …”

      “Caroline,” katkestab Daniel. “Ma helistan kiirabisse ja siis …”

      “Aga mida ma teen? Mida …”

      “Vaata, kas Mirandal on abi vaja, ja püüa Elisabet üles ajada,” vastab Daniel.

      7

      Sundsvalli häirekeskus asub kolmekorruselises punastest tellistest hoones Bäckparkeni lähedal Björneborgsgatanil. Jasminil ei ole enamasti öövalvetega raskusi, aga täna on ta ebatavaliselt väsinud. Kell on neli hommikul ja kõige hullem aeg on möödas. Ta istub, klapid peas ja mikrofon suu juures, arvuti taga ja puhub kruusis aurava musta kohvi peale. Puhkeruumis vesteldakse ja visatakse nalja. Eelmise õhtu ajalehtedes oli pealkiri, et keegi politsei häirekeskuses oli teeninud lisa telefoniseksiga. Ilmnes, et kõnealune isik tegeles telefoniseksi pakkuvas ettevõttes vaid haldusküsimustega, kuid õhtulehtedest jäi mulje, justkui võtaks ta kaht sorti kõnesid vastu otse häirekeskuses.

      Jasmin vaatab vaheldumisi arvutiekraanile ja aknast välja. Õues on veel pime. Kaugveoauto sõidab kolisedes mööda. Eemal põleb tänavalatern. Nõrk valgus langeb puulehtedele, hallile elektrikapile ja tühjale kõnniteele.

      Jasmin paneb kohvitassi käest ja vastab sissetulevale kõnele: “Hädaabi 112. Mis on juhtunud?”

      “Minu nimi on Daniel Grim, olen Birgittagårdeni terapeut. Üks õpilane just helistas mulle. Asi tundub olevat tõsine. Te peate sinna sõitma.”

      “Kas sa oskad öelda, mis on juhtunud?” küsib Jasmin, otsides samal ajal arvutis Birgittagårdenit.

      “Ma ei tea, üks tüdrukutest helistas. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta räägib, kõik karjusid ümberringi, ta nuttis ja ütles, et kogu tuba on verd täis.”

      Jasmin annab kolleeg Ingrid Sandénile märku, et on vaja ka teiste operaatorite abi.

      “Kas sa oled ise kohapeal?” küsib Ingrid mikrofoni kaudu.

      “Ei, ma olen kodus, magasin, kui üks tüdrukutest helistas …”

      “Kas sa räägid sellest Birgittagårdenist, mis asub Sunnåsist põhja pool, jah?” küsib Jasmin rahulikult.

      “Palun kiirustage,” ütleb mees väriseval häälel.

      “Saadame niisiis politsei ja kiirabi Sunnåsist põhja pool asuvasse Birgittagårdenisse,” kordab Jasmin kindluse mõttes.

      Ta lõpetab kõne ja võtab otsekohe politsei ja kiirabiga ühendust. Ingrid jätkab Danieli küsitlemist: “Kas Birgittagården pole mitte noortekodu?”

      “Jaa, erirežiimiga noortekodu,” vastab mees.

      “Kas seal ei peaks mitte personal kogu aeg kohal olema?”

      “On küll, mu naine Elisabet on valves, ma helistan talle kohe … ma ei tea, mis toimub, ma ei tea midagi.”

      “Politsei on teel,” rahustab Ingrid ja näeb silmanurgast, kuidas esimese patrullauto sinine vilkur üle lohutu tänava valgust heidab.

      8

      Maanteelt nr 86 viib kitsas kõrvaltee otse pimedasse metsa, Himmelsjö ja Birgittagårdeni juurde.

      Killustik krabiseb politseiauto rehvide all ja kiviklibu lendab vastu aknaruutu. Vilkur heidab kõrgete männitüvede vahele sähvivaid valguskiiri.

      “Oled sa siin varem käinud?” küsib Rolf Wikner ja paneb neljanda käigu sisse.

      “Jaa, mõni aasta tagasi üritas keegi tüdruk ühele majale tule otsa panna,” vastab Sonja Rask.

      “Mis kuradi pärast nad personali kätte ei saa?” pomiseb Rolf.

      “Neil on kindlasti käed-jalad tööd täis – olenemata sellest, mis on juhtunud,” arvab Sonja.

      “Aga meil oleks hea, kui teaksime natukenegi rohkem.”

      “Oleks jah,” vastab naine tasa.

      Nad istuvad vaikselt teineteise kõrval ja kuulavad politseiraadiot. Kiirabi on teel ja veel üks politseiauto on jaoskonnast tulema hakanud.

      Tee, nagu raieteed ikka, kulgeb täiesti otse. Auto sõidab kolisedes läbi aukude ja üle muhkude. Puutüved vilksatavad mööda, sinine valgus viskleb kaugele läbi metsa.

      Sonja teatab jaoskonda, et nad on jõudnud Birgittagårdeni tumepunaste hoonete juurde.

      Öösärgis tütarlaps seisab peahoone trepil. Ta pilk on tardunud, nägu kahvatu ja ilme eemalviibiv.

      Rolf ja Sonja astuvad autost välja, kiirustavad vilkurivihu valgel tema juurde, kuid tüdruk nagu ei märkakski neid.

      Kusagil hakkab koer erutunult haukuma.

      “Kas keegi on viga saanud?” küsib Rolf kõva häälega. “Kas kellelgi on abi vaja?”

      Tütarlaps viipab ebalevalt metsatuka poole, võbiseb ja püüab astuda, kuid jalad ei kanna teda. Ta kukub selili ja lööb pea vastu maad.

      “Kas kõik on korras?” küsib Sonja, olles tüdruku juurde tormanud.

      Tütarlaps lamab trepil, vahib taevasse ning hingab väga kiiresti ja pindmiselt. Sonja märkab, et tüdruk on oma käeselga ja kaela lõikunud.

      “Ma lähen sisse,” ütleb Rolf otsustavalt.

      Sonja jääb šokis tüdruku juurde ja ootab kiirabi, Rolf läheb majja. Ta märkab põrandal kõikjal saabaste ja paljaste jalgade veriseid jälgi. Pikkade sammudega on astutud läbi koridori eeskotta ja tagasi. Rolf tunneb, kuidas kehasse tulvab adrenaliini. Ta püüab mitte jälgedele astuda,