Verikambi. Reeli Reinaus

plaanis selle üle ka eriliselt oma pead vaevata. Ju siis oli poiss viimaks uude kooli sisse elanud. Võib-olla oli ta teistega suheldes olnud algul lihtsalt veidi uje? Ja võib-olla oli eelmises koolis midagi sellist juhtunud, millest Gustav polnud kuni praeguseni veel päriselt üle saanud?

      Kuid siis silmas Gustav Kirket. Seda, et tüdruk teda jälgis. Nende pilgud kohtusid ja üle poisi näo libises vari. Kirke hoomas, kuidas Gustavi näoilme ja isegi olek silmapilguga pea sada protsenti muutusid. Gustav seiras teda ühe lühikese hetke ja pööras siis pea ära.

      Kirket valdas korraga tunne, nagu oleks ta alasti. Gustavi pilk oleks justkui kombanud nii ta südant kui ka hinge, näinud ta kõige varjatumaid mõtteid ning tundeid. Ma kujutan seda endale ette, püüdis tüdruk end korrale kutsuda. Arvestades viimastel nädalatel juhtunut, polnukski selles midagi tavatut. Sellegipoolest tundis ta end kehvasti. Gustav oleks talle justkui meenutanud, et tema elus on midagi paigast ära ja et ta ei tohi seda unustada, ta ei tohi olla hetkekski õnnelik. Vaist ütles talle, et Gustav teadis. Teadis, et keegi vaim või inimene tema kaudu neid asju kirjutas. Et ta oli kanal erinevate maailmade vahel.

      Kui Pink Curtains alustas oma viimast lugu, lahkus Kirke aulast. Tal polnud korraga enam tuju kellegagi rääkida. Tal polnud tahtmist Gustaviga isegi ühes ruumis viibida.

      Elina seisis pärast muusika vaikimist ikka veel saali seina ääres, kust ta just hetk tagasi oli silmitsenud, milline inimmass Joonast ja tema bändikaaslasi piiras. Ja ta oli tundnud terve selle aja ebakindlust. Äkki ta enam ei meeldigi Joonasele nii palju kui varem, oli ta mõelnud. Või äkki on Joonas oma austajate tähelepanust nii pimestatud, et Elina ei tule talle meeldegi?

      Elina teadis, et kujutab neid asju endale ilmselt ette, kuid ta hirmud ei pruukinud olla ka alusetud. Ei saanud eitada tõsiasja, et Joonas leiaks endale iga kell uue tüdruku, kui nad peaksid mingil põhjusel lahku minema. Ja just see tegigi Elinale muret. Nad tülitsesid viimasel ajal nii palju, et tüdruk polnud kindel, kas ta selle suhte tulevikku enam õieti usubki. Arusaam, et tema väljavahetamine uue tüdruku vastu käiks ilmselt rekordilise kiirusega, valmistas talle tuska.

      „Kuidas sulle meeldis?” Joonas oli pärast autogrammide jagamist rahvasummast välja murdnud ja Elina viimaks üles leidnud.

      Elina kehitas õlgu. „Polnud viga.” Tegelikult oli bänd esinenud suurepäraselt, aga ta ei suutnud end sundida kiidusõnu üle huulte tooma. Südames oli ta ikka veel Joonase peale pahane. Ehkki ta sai ka ise aru, et Joonas polnud oma käitumisega selleks mingit põhjust andnud.

      „Sulle ei meeldinud?” Joonas vaatas Elinat üllatunult.

      Tüdruk lõi pilgu maha. „Väga hea oli tegelikult,” pomises ta.

      Just samal hetkel astus nende juurde üks punaste lokkide ja imelühikese seelikuga tüdruk, kes palus Joonaselt autogrammi. Tüdruk ei teinud märkamagi, et Joonas parajasti Elinaga räägib. Ja ka Joonas ei teinud enam Elinast välja.

      „Jah, muidugi,” sõnas Joonas, tüdrukule naeratades. „Kuhu sa tahad?”

      „Mis oleks, kui ma tahaks näiteks kõhule?” küsis tüdruk, kes Elina mäletamist mööda oli Kadi üheksandast b-st, väljakutsuvalt naeratades.

      „Kui nii, siis nii,” sõnas Joonas, taskust tintekat otsides.

      Kadi paljastas kõhu oma niigi napi topi all ja nihkus Joonasele lähemale. „Vali selline koht, mis sulle meeldib,” nurrus ta Joonasele kõrva.

      „Sa ei kavatse end lähiajal pesta või?” küsis Elina, pannes sellesse lausesse kogu oma põlguse.

      Ta taipas kohe, et see oli viga. Nüüd oli ta välja näidanud, kui palju see vahejuhtum teda häiris. Kadi nabarõngas tegi ta kadedaks, kuid Joonase aeglus autogrammi kirjutamisel tegi ta armukadedaks.

      Kadi ei vastanud. Ta isegi ei vaadanud Elina poole, vaid sädistas mingit mõttetut loba, samal ajal oma kõhtu Joonasele veel lähemale hööritades.

      Elina tundis end täieliku idioodina. Ja ta oli vihane. Ta oli vihane nii Kadi kui ka Joonase peale. Kuid kõige rohkem iseenda peale. Et ta ikka veel siin seisis ja toimuvat pealt vaatas. Elina teadis, et seda olukorda ei lahenda tema eest praegu mitte keegi. Ta pidi seda ise tegema. Ta surus lõualuud tugevasti kokku ja hakkas kiirel sammul aula ukse poole kõndima.

      Joonas sai ta poolel teel kätte.

      „Kuhu sa lähed?”

      Elina kehitas õlgu. „Sind huvitab või?”

      Joonas haaras tüdrukul käest. „Kuule, ära mängi lolli, muidugi huvitab.”

      Elina rapsas end lahti. „Ei paista küll sedamoodi.”

      Joonas ohkas. „Ma ei saa oma fänne ainult sellepärast pikalt saata, et ma sinuga koos olen. Aga ma luban, et ma olen nüüd kogu ülejäänud õhtu sinu päralt. Nii et ütle, mida sa teha tahaksid?”

      Elina vaikis. Tal oli häbi armukadedusstseeni korraldamise pärast ja selle pärast, et ta oli Joonasele välja näidanud, millist ebakindlust ta nende suhte pärast tundis. See kõik oli nii tobedalt välja kukkunud. Korraga ei tahtnudki ta enam midagi. Üldse mitte midagi.

      „Midagi ei taha,” porises Elina ja tormas aulast välja.

      Kirke oli viimase pooltunni veetnud oma klassis, kuhu neil oli peo ajaks väike staap sisse seatud. Poisid varjasid siin pudeleid ja käisid vahepeal joomas. Tüdrukud tegelikult samuti. Kirket alkohol ei huvitanud, aga siin oli tore ka niisama teistega lobiseda. Enne klassi tulekut oli ta Sandriga tantsinud. Kirke ei teadnud ikka veel, kas see tähendas Sandri jaoks midagi rohkemat või mitte. Võib-olla arvas Sander, et ta peab oma sõbra ning bändikaaslase õe vastu lihtsalt kena ja viisakas olema?

      Pool tunnikest tagasi oli Sander läinud Joonase ja teiste bändipoistega omi asju arutama ja seepärast oligi Kirke käinud vaatamas, mis klassis toimub. Sander oli lubanud ta pärast üles otsida. Tüdruk lootis kogu südamest, et see ikkagi siis tähendas midagi. Seda, et ta poisile meeldib.

      Kirke kõndis just piki koridori tagasi aula poole, kui see juhtus. Kusagilt ilmus ta teele Gustav. Kirket nähes ta seisatas.

      Gustavi silmad läikisid imelikult. Kirke taipas, et poiss oli purjus, kuna Gustav näppis siidripurki. Keset kooli koridori. Täiesti avalikult.

      „Ma pean sinuga rääkima.” Poisi silmad põlesid. Ehkki Gustav oli purjus, näis ta siiski olevat rohkem elus kui tavaliselt.

      Kirke kehitas õlgu. „Millest? Muuseas, kui sa seda purki ära ei pane, siis tekib lisaks sulle ka mul pahandusi.”

      Gustav irvitas. „Ma ei teadnudki, et sa selline tänitaja oled.”

      „Ma ei teadnud, et sa oled idioot. Muuseas, kas sind eelmisest koolist joomise pärast välja visatigi või?”

      Gustav raputas pead. „Ei, aga nad oleksid muidugi võinud.”

      „Miks nad seda siis ei teinud?”

      „Sel pole tähtsust. Ma pean sinuga rääkima.” Gustavi hääles oli paluv noot.

      „Muuseas, me juba räägimegi.”

      „Omavahel. Kuskil, kus meid ei segata.”

      Poiss astus Kirkele paar sammu lähemale ja tüdruk taganes instinktiivselt.

      „Sa oled purjus ja ma isegi ei tunne sind, miks ma peaksin tahtma sinuga omavahele jääda?” imestas Kirke.

      Gustav tõstis pilgu ja vaatas Kirkele otsa. Tüdruk märkas jälle, kui ilus poiss tegelikult oli. Ja poisi silmis oli midagi sellist, mida ta polnud seal varem näinud – kohalolu. Esimest korda nende tutvuse jooksul ei jätnud Gustav muljet autistist, vaid oli kohal just siin ja praegu ning tema pilgust hoovas elu ja kirge.

      „See on tähtis,” ütles Gustav ja tegi veel ühe sammu tüdruku poole.

      Nad seisid hetke päris lähestikku. Hetke, mil Kirke ei suutnud oma pilku poisi silmadelt lahti rebida, kuigi ta peas tiksus vaid üks sõna: põgene, põgene, põgene!

      Õnneks tulid just siis nurga tagant Maris ja Kata, Kirke klassiõed. Tüdruk jättis Gustavi sinnapaika