Verikambi. Reeli Reinaus

Kirke sisse astus, istus vanaema parasjagu tugitoolis ja luges lehte. Kirke ei hakanud erilist sissejuhatust tegema, vaid otsustas kohe asja kallale asuda.

      „Vanaema, kas sa tead siit linnulennult umbes viis kilomeetrit allavoolu jõe ääres metsas üht vesiveskit?”

      Kirke tundis, kuidas ta süda kloppima hakkas, kui ta vastust ootas. Vanaema voltis lehe kokku ja ohkas. Ta ei paistnud kiirustavat. Ilmselt püüdis ta oma mälestusi koondada.

      „Veski?” sõnas vanaema viimaks. „Mina ei ole küll kuulnud, et siin lähedal mõni veski oleks. Aga ega ma ei ole viimasel ajal ju eriti ringi liikunud ka. Ehk on see veski millalgi uuemal ajal ehitatud?”

      „See ei ole uus veski,” ütles Kirke. Ta ei suutnud uskuda, et vanaema ei tea. Või ei mäleta. „Kui sa laps olid, kas siis ei räägitud mingist siinkandis asuvast veskist?”

      Vanaema ohkas veel kord. „Sel ajal, kui ma midagi mäletama hakkasin, siis oli juba varsti sõda ja küüditamine ja… Ega siis ei räägitud sellistest asjadest lastele. Ja ega ma muidugi ei osanud küsida ka.”

      See ei ole võimalik. Kirke võttis suure lonksu kohvi ja kõrvetas peaaegu keele ära – ta oli unustanud, et jook oli ikka veel tuline. Kuidas sai see võimalik olla, et vanaema ei teadnud? Ei mäletanud? Ehkki ta mälu oli siiani väga heas korras.

      „Aga Verikambi?” proovis Kirke nüüd äsja teada saadud nimega. „Kas selline nimi nagu Verikambi ütleb sulle midagi? Kas siin läheduses on mõni sellise nimega talu või mingi muu paik?”

      Kuid vanaema raputas ka selle küsimuse peale vaid pead. „Pole kuulnudki sellisest nimest.”

      Aga Kirke ei andnud alla. „Aga kui sa ise ei tea, äkki sa oskad soovitada kedagi, kes võiks teada? Kedagi, kes on terve elu siin elanud ja kelle esivanemad juba elasid siin ja…”

      Vanaema vangutas kahetsevalt pead. „Oi ei, siin on kõik sisserännanud inimesed ja ei ole siin enam ühtegi vana järel, kes võiksid selliseid vanu asju teada või mäletada.” Seejärel kohendas vanaema prille ja võttis uuesti ajalehe kätte.

      Kirke mõistis, et selle teema on vanaema enda jaoks nüüd lõpetanud. Tavaliselt ei olnud vanaema sugugi nii sõnaaher. Aga äkki ta tõesti ei mäletanud? Tüdrukul polnud aimugi, mis tunne on olla nii vana. Seepärast ta vanaema rohkem sel teemal ka ei pinninud. Rääkinud veel mõnda aega niisama sellest, kuidas tal ja Joonasel koolis läheb, jättis Kirke vanaema jälle üksi.

      Kuid tüdruk lahkus vanaema juurest kindla plaaniga otsida siiski üles mõni inimene, kes veski kohta midagi teaks. Polnud lihtsalt võimalik, et sellist inimest nende alevis ei leidunud.

      Nad seisid kooli staadioni ääres ja Joonas nägi, kuidas kibekähku tekkisid nende ümber porilombid. Vihm oli alanud ootamatult. Nad said juba paari minutiga läbimärjaks. See tundus Joonasele isegi kuidagi sümboolne. Vihm, mis peseb maha kõik valed – see kõlas ju päris ilusasti.

      Kuid paistis, et Gustav ei taibanud sümbolismist midagi. „Mis sa oled lolliks läinud või? Minu või sinu juures ei võinud kokku saada?” Gustav tiris oma jaki krae nii kõrgele, kui sai, aga ikkagi nirises vihm ta kaelusest sisse.

      „Ei oleks,” kähvas Joonas. „Ma ütlesin Elinale, et mul on proov.”

      „Mis siis? Sa ei kavatse teda ju ometi minuga petta?” küsis Gustav irvitades.

      Ka Joonas naeris. Võltsilt. Ta tundis korraga seletamatut hirmu, tundis, et ta on jõudnud õhukesele jääle. Et ta ei tea, kuidas Gustav ta küsimusele reageerib. Aga peamiselt kartis ta tõde.

      „Teatud mõttes küll,” lausus ta sõnu venitades. „Aga eks sina peaksid paremini teadma, mis tunne see on.”

      „Millest sa räägid?” Gustav heitis Joonasele lõbustatud pilgu.

      Poisi reaktsioon üllatas Joonast. Ta polnud selleks valmis. Ta oli arvanud, et Gustav on kas sama eemalolev kui alati või muutub vaenulikuks, kuid poiss seisis praegu ta ees, vaatas teda muigvel sui ja siira üllatusega. Ometi ei saanud ta olla loll ja mitte taibata, miks Joonas oli ta siia kutsunud.

      Joonas tõmbas hinge. „Hea küll. Ma asun kohe asja kallale. Ma tahan teada, kes on trikster!”

      „Kas sa kutsusid mind sellepärast siia?” Gustav vaatas Joonast hämmastunult ja manas seejärel näole üleoleva naeratuse.

      „Jah, just sellepärast.” Joonase ilme oli tõsine.

      Gustav kehitas õlgu. „Guugelda. Ma nüüd läheks, enne kui see rõve vihm mind päris läbi leotab.”

      Poiss pöördus minekule, kuid Joonas haaras tal varrukast.

      „Oota!” sisistas Joonas. „Ma ei tee nalja! Sa pead rääkima, mida sa veski kohta tead! Ma leidsin ühe paberi, kuhu peale olid kirjutatud minu, Kirke ja Elina nimed. Mida see tähendab?”

      Joonase üllatuseks oli Gustav oluliselt kiirem ja tugevam, kui ta oli arvanud. Gustav rapsas oma käe lahti ja juba järgmisel hetkel lamas Joonas selili poris. Gustavi üks põlv oli ta rinnal ja poisi põlevate silmadega nägu oli Joonase omast vaid mõne sentimeetri kaugusel.

      „Jäta see koht rahule,” ütles Gustav tungival häälel. Siis tõusis ta püsti ja lahkus sõnagi lausumata, jättes Joonase porilompi lebama.

      Kui Joonas märja, mudase ja vihasena läbi vihma koju lonkis, ei saanud ta peast üht mõtet. Gustav polnud neid sõnu öelnud vihasena, see ei olnud ähvardus. Gustavi hääles oli midagi muud…

      Ent Joonas ei suutnud tuvastada, mis oli täpselt see muu. Hirm, palve või mõlemad koos?

      Ta ärkas alles mitmenda koputuse peale ja jäi kuulatama. Keegi tõepoolest koputas uksele, kuid ta ei saanud siiski kindel olla, et see on elav inimene. See võis olla mõni kuri vaim, kes öösel ringi hulgub, või isegi surm ise, kes talle nõnda järele tuleb. Liisa teadis, et sellisel juhul ei tohtinud koputusele vastata. Mitte midagi ei tohtinud ütelda.

      Ka praegu oli ta hiirvait, ehkki süda tagus rinnus nii kõvasti, et Liisa kartis, et see annab ta ära. Ta alustas just issameiet, kui kuulis häält. Häält, mis teda hüüdis. See ei olnud uni ega mõni ringi kondav vaim. See oli elava inimese hääl.

      „Liisa!” hüüdis tuttav hääl ja naine tõusis üles. Kui ta ust paotas, tuli sealt kõigepealt sisse pahvak külma õhku ja alles seejärel Matis. Mees oli külma tõttu näost peaaegu kaame.

      „Liisa, ära karda. See olen mina,” sosistas Matis sisse astudes.See oli tõesti Matis. Liisa ei kartnud.Tal ei tulnud pähegi karta.

      „Kuidas saab karta kedagi, keda sa armastad?” küsis Liisa. Ta võttis Matisel käest ja tõmbas ta kambrisse. Mehe käed olid külmad, kuid Liisa ei hoolinud sellest.

      Matis naeratas. „Ma tulin sulle järele, Liisa. Kõik on hästi. Me saame koos olla. Sa ju ikka ootasid mind?”

      Liisa vaatas Matist ja noogutas. Matis oli tumedate juuste ja hallide, veidi pilukil silmadega, ent tema tavapärane tõmmu jume oli kahvatu. Sellegipoolest oli ta kõige ilusam mees, keda Liisa teadis. Loomulikult ta ootas teda.

      „Ma kartsin, et sa ei tule enam kunagi,” tunnistas naine. „Ma kartsin, et ma ei näe sind enam kunagi.”

      „See ei ole nii,” sõnas Matis ja pühkis Liisa näolt pisaraid. „Mitte miski ei saa mind sinust lahutada.”

      Liisa tundis, kui külmad olid mehe käed ja kui tulised olid tema enda pisarad. „Mitte miski,” sosistas ta. Tal oli korraga nii hea olla. Hea ja kindel.

      „Mitte miski,” kinnitas Matis.

      Kas isegi mitte surm, oleks Liisa soovinud mehelt küsida, kuid ei julgenud. Ta ei tahtnud mõelda surmale. Mitte praegu. Mitte nüüd, kui Matis oli viimaks tagasi tulnud. Liisa oli nii palju kordi püüdnud oma peast tõrjuda mõtet, et ei näe Matist enam kunagi. Kuid surma oli nende ümber sellele mõtlematagi palju ja Liisa oli endale sisendanud, et Matis tuleb ühel päeval tagasi. Ta peab tulema.

      Ja