Verikambi. Reeli Reinaus

silmad tal on?”

      „Ta ei ole seda väärt,” kinnitas Kirke. „Usu mind.”

      „Jaa, aga sa võiksid ju möönda, et midagi temas siiski on,” lausus Maris.

      Jah, midagi on, tunnistas Kirke endale mõttes. Midagi, mis pani tüdruku uskuma, et kui tegu pole mitte just psühhopaadi, siis vähemalt poolenisti skisofreenikuga. Kirke oli enam kui veendunud, et millestki mõistlikust Gustav temaga rääkida ei tahtnud.

      Just enne aulat kohtasid nad Sandrit, nii et Kirke ei pidanud enam ei Gustavist rääkima ega isegi poisi peale mõtlema.

      „Ma just otsisin sind,” lausus Sander ja haaras tüdrukul käest.

      „Väga hea,” sõnas Kirke.

      „Kas Gustav ahistab sind kuidagi?” küsis Sander, kui märkas, et Kirke on mõtlikum kui enne. „Ma nägin teid hetk tagasi koos, kuid ei hakanud ligi tulema. Äkki ma oleksin pidanud?”

      „Ei. Ei ahista,” valetas Kirke. See vale lipsas nii lihtsalt üle huulte. Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Miks ta valetas nii tühise asja pärast ja miks ta Gustavit kaitses?

      „Okei siis,” venitas Sander. „Ma mõtlesin, et ma igaks juhuks küsin. Ta jätab teinekord, kui ta ühte punkti jõllitab, veidi psühho mulje.”

      „Sul on absoluutselt õigus.”

      Kuid seejärel meenus Kirkele, et ta ise kirjutab üles asju, mida keegi tundmatu vaim talle dikteerib, ja korraks tundis ta, nagu oleks ta Gustavile ülekohut teinud.

*

      Kusagilt kaugelt jõudis ta teadvusse muusika ühetaoline tümpsumine. Kuid hetkel keskendus ta muule. Ta püüdis tüdruku rinnahoidjat lahti pusida, kuid ta näpud ei saanud ega saanud neid paganama haake lahti. Viimaks läks see siiski korda ja Danieli käed jõudsid sihile. Tüdruk ei öelnud selle peale midagi, kuid ta ei lükanud ka poisi käsi ära. Ta vaid suudles poissi üha kirglikumalt.

      Danielis tärkas väike lootus, et ta võib lõpuni minna. Jah, muidugi. Tüdruk oli ju ise siia lava taha teda otsima tulnud, et autogrammi küsida. Ja senikaua, kuni poiss oli pastakat otsinud, oli tüdruk diivanil istet võtnud. Pärast autogrammi saamist ei tundunud tal kiire olevat ja Daniel oli talle õlut pakkunud ning ka ise tüdruku kõrvale istunud.

      Tüdruk oli kena, kuigi ehk liiga tugevalt meigitud. Ta oli peaaegu kogu aeg naeratanud ja poisi naljade peale naernud ning järsku oli Daniel täiesti kindel, et kui ta tüdrukut suudleks, siis laseks too sellel juhtuda. Justkui kogemata oli poiss käega laualambi juhet riivanud ning niigi pingul juhe oli seepeaale seinapistikust välja tulnud, nii et ruum mattus pimedusse.

      „Vabandust,” oli Daniel sosistanud ja juba otsisidki ta huuled tüdruku suud.

      Tüdruk ei vastanud midagi. Kuid poisi jaoks oli piisavaks vastuseks see, et tüdruk teda eemale ei lükanud.

      Tüdruku teksad liibusid nii tugevasti ümber ta jalgade, et poisil kulus tükk aega, et need kätte saada. Koos teksadega libisesid alla ka tüdruku aluspüksid. Tüdruku hingamine kiirenes ja poiss adus, et järgib nüüd vaid oma instinkte. Daniel ei mõelnud juba ammu selgelt – oma osa oli siin nii alkoholil kui ka tõdemusel, et ta vajab pingete maandamiseks seksi. Vähemalt seekord ei tundnud ta süüd. Ta ei tundnud parajasti üldse midagi peale meeletu iha.

      „Daniel, oled sa siin?” kostis äkki Roometi hääl.

      Danieli keha läbis justkui elektrilöök. Ta oli unustanud, kus ta viibib. Neetud küll, mida perset see Roomet just nüüd tahab… Ta polnud isegi kuulnud, kuidas uks lahti tehti.

      Daniel ajas end tüdruku pealt püsti, tõmbas teksaste luku kinni ja koperdas käsikaudu ukseni.

      „Mis lahti on?” sisistas ta Roometile, kes seisis teisel pool ust.

      Roomet irvitas, kui märkas Danieli sorakil välimust, ent muutus siis kohe tõsiseks.

      „Su tüdruk otsib sind.”

      „Mida?” puterdas Daniel. „Kes?”

      „Või peaksin ma ütlema ekstüdruk?” Roomet ohkas pisut tüdinult, kuid lisas kohe veidi lõbusamalt. „Ärge siis diivanit täis jobistage, eks.”

      „Käi perse!”

      „Mis ma siis ütlen talle?”

      „Ütle, mida tahad!” Daniel tõmbas ukse Roometi nina ees kinni ja keeras seestpoolt lukku. Ta kuulis veel Roometi vandumist, kui ta diivani juurde tagasi läks.

      Tüdruk ootas teda ikka veel samas asendis, kuhu oli Danielist jäänud. Poiss lubas endale, et küsib pärast, mis tüdruku nimi on, praegu ei olnud see aga oluline.

      Kirke ja Sander kõndisid koos kodu poole. Öö oli ootamatult soe. Sander hoidis Kirkel käest ja tähed särasid nende kohal taevas. Tüdruk tundis, et on õnnelik. Just praegusel hetkel.

      Kuid korraga Kirke kangestus. Ta tundis, et miski on valesti. Nad ei olnud üksi. Miski või keegi jälgis neid. Ta oli seda tunnet ka varem tajunud, kuid ta ei taibanud kohe, kus. Ja siis talle meenus – veski juures. Kirke pööras pead ning silmas teda paarikümne meetri kaugusel seismas.

      Gustav tuli lähemale, kui nägi, et Kirke oli teda märganud. Poisi jope hõlmad olid lahti ja ta näis olevat veel rohkem purjus kui paar tundi tagasi koolis.

      „Sa ei tohi temaga koos olla,” lausus Gustav, kui oli nendeni jõudnud. Poiss rääkis vintis olekule vaatamata täiesti selgelt.

      „Jumal küll, Gustav, kas sa ei võiks meid rahule jätta?” pahvatas Kirke.

      Sander pigistas tüdruku kätt, kuid ei lausunud sõnagi. Kirke oli talle selle eest mõttes tänulik.

      „Sa ei tohi temaga koos olla,” kordas Gustav oma lauset nagu mantrat.

      „Ja miks siis?” küsis Kirke viimaks. Ta kartis, et nad ei saagi muidu Gustavist lahti.

      Kuid poiss isegi ei vaadanud tema poole. Kirke taipas, et Gustav polnud üldsegi temaga rääkinud. Gustav oli öelnud seda Sandrile. Ta ei lubanud Sandril temaga koos olla.

      „Miks siis?” küsis nüüd omakorda Sander.

      „Ma ei saa seda öelda, aga sa pead mind uskuma,” sõnas Gustav.

      „Nice try,” irvitas Sander.

      Kuid Kirke ei naernud. Ta nägi Gustavi silmades meeleheidet ja äkki tuli talle jälle kõik meelde – veski, need kummalised kirjad, mida ta enese teadmata kirjutas, ja imelik pilt telefonis. Ta ei kahelnud põrmugi, et see oli kuidagi Gustaviga seotud. Võib-olla oli poiss teda hüpnotiseerinud? Ja ta kartis, et asi võib minna veel hullemaks. Seepärast ei tahtnud ta poissi enam rohkem raevu ajada.

      „Ära tee tast välja,” sosistas ta Sandrile. „Lähme lihtsalt koju.”

      Gustav ei tulnud neile järele. Ent sellegipoolest kajasid Kirkel veel koju jõudeski poisi sõnad kõrvus.

      „Ega sa haige ei ole?” Liisa katsus murelikult äsja uksest sisse astunud Matise otsaesist. See oli külm, ehkki mehe silmades hõõgus tuli.

      Matis raputas naeratades pead. „Ei, ma ei ole haige. Või kui, siis ainult armastusest sinu vastu.”

      Liisa naeratas. „Ma näen sind viimasel ajal nii harva. Ka mina olen peaaegu haige. Ma tunnen end haigena, kui ma ei saa sinuga koos olla.” Ta silitas mehe käsivart. „Või siis kasvõi lihtsalt sind näha.”

      „Ma tulen sulle varsti järele,” lubas Matis. „Päriselt järele. Siis saame koos olla. Ma luban sulle, et see aeg ei ole enam kaugel.”

      „Ma ei jõua enam oodata,” kurtis Liisa. „Ma nii igatsen su järele.”

      Mees paitas naise juukseid. „Ma tean, et sa igatsed. Kuid usu, palju ei ole enam jäänud.”

      Liisa vaatas Matisele otsa. Matis oli kõige ilusam mees, keda ta teadis. „Ma tulen sinuga kasvõi maailma lõppu,” sosistas ta.

      Matis noogutas. „Ma tean, et