Verikambi. Reeli Reinaus

Jumal küll!” Juhan oli nende klassi nohik. Ta välimusel polnud objektiivselt võttes küll eriti midagi viga, ent Kirke ei kujutanud ette, kas neil peale sünniaasta muud ühist oleks. Vähemalt jutule polnud nad siiani veel saanud. Kümne aasta jooksul. Kirke hakkas naerma.

      Ka Elina hakkas naerma, kuid korraga ta vakatas. „Ma tean, kes,” lausus ta peaaegu pidulikult. „Gustav!”

      „Sa teed nalja?”

      „Kas teen?” Elina uuris Kirket tähelepanelikult, et tabada tüdruku näoilmest väiksematki vihjet, mis tõestaks, et tal on õigus.

      „Ma ei tea, kas teed,” tunnistas Kirke. „Aga usu mind, Gustav pole see kohe kindlasti mitte. Muuseas, miks Gustav täna koolis polnud? Kas ta on haige?”

      „Kas sa otsisid teda?”

      „Jah, aga mitte sellepärast, et ta mulle meeldiks.”

      „Miks siis?”

      Kirke pööritas tüdinult silmi. Ta ei tahtnud vastata. Kuigi ta teadis, mis mulje see Elinale ilmselt jättis. Ent tal polnud vähimatki tahtmist hakata Elinale näitama toda totakat kummitusfotot oma telefonis ja seletama, kuidas ta seda nähes ehmus. Pagana Gustav ikka küll! „Niisama,” poetas Kirke viimaks. „Kas ta on siis haige?”

      „Ei. Tegelikult ma isegi ei tea, kus ta on.”

      „Mida sa sellega mõtled?”

      Elina kehitas õlgu. „Ta läheb hommikul küll kooli, aga siis…”

      „Te lähete koos?”

      „Mhmh.”

      „Ja edasi?”

      Elina kortsutas kulmu. „Ma ei tea, mis edasi on. Ta jääb tavaliselt välja suitsu tegema.”

      Kirke polnud Gustavi juures kunagi suitsuhaisu täheldanud ega teda ka suitsetamas näinud, aga Gustavi puhul võis põhimõtteliselt kõik võimalik olla, seega ta kauem Gustavi ja suitsetamise teemal ei juurelnud.

      „Ja siis ta läheb kuhugi ära? Koju?” uuris Kirke edasi.

      „Vaevalt. Vanaema on kodus. Ta ei saa ju avalikult poppi teha. Pealegi tuli ta terve eelmise nädala alles õhtul hilja koju.”

      „Hilja?” Kirke ei kuulanud enam Elina juttu. Ta teadis juba. See oli selge kui sulavesi: Gustav käis veskis. Ainult miks? Tüdruk ei suutnud ühtegi põhjust välja mõelda.

      „Mida sa Gustavist üldse tead?” küsis ta hoopis.

      „Ta vanemad on surnud, ta elas siiani koos oma tädi perega, ehk siis mu isa teise õe juures. Sa tead ju küll.”

      „Jah. Ja nüüd on ta siin. Miks ta välja visati?” Kõike eelnevat Kirke tõesti juba teadis.

      „Ma ei tea.”

      „Päriselt?”

      Elina noogutas. „Jah, isa ei ütelnud, kui ma küsisin. Ta vastas, et see pole oluline ja et Gustav alustab puhtalt lehelt. Tõenäoliselt ta kedagi ei tapnud ega vägistanud, seega pole eriti hullu. Ilmselt tegi narkot või midagi. Muide, miks sa selle vastu äkki nii suurt huvi tunned, kui ta sulle ei meeldi?”

      „Niisama,” valetas Kirke uuesti. „Pealegi ta ju ise ei räägi midagi enda kohta.”

      „Ta pole jah kuigi jutukas.”

      „Kas ta on kogu aeg selline olnud?”

      „Ei, tegelikult kogu aeg mitte. Ta muutus selliseks umbes paar-kolm aastat tagasi. Enne oli ta palju rõõmsameelsem ja avatum.”

      Kirke noogutas. „Ta on selline siis sellest saadik, kui ta vanemad surma said?” See polnud tegelikult ka mingi ime.

      Kirke üllatuseks raputas Elina pead. „Ei. Ta vanemad said surma siis, kui ta oli vaid kolmeaastane.”

      „Aga mis siis paar aastat tagasi juhtus?” imestas Kirke.

      „Mul pole aimugi.”

      Kui Joonas lõpuks koju jõudis, ütles Kirke, et tal on tegemist, ja läks välja. Tüdruk lootis, et ta ei ole hiljaks jäänud. Elina ja Gustavi maja juurde jõudes märkas ta, et Gustavi tuba on veel pime. Edasi tuli ainult kannatlikult oodata. Et sooja saada, kõndis tüdruk mööda tänavat edasi-tagasi. Ta pidi poisiga rääkima, ehkki ta seda tegelikult üldse ei soovinud. Aga ta pidi teada saama, mis toimus. Miks Gustav teda hirmutada tahtis? Või oli tal lihtsalt säärane haiglane ettekujutus heast naljast? Selles, et Gustav oli selle foto teinud, polnud Kirkel vähimatki kahtlust.

      Õnneks ei pidanud Kirke ootama kauem kui vaid pool tunnikest, siis hakkas Gustavi sihvakas kogu tänavalaternate valguses paistma. Tüdruk tammus poisi lähenemist oodates rahutult jalalt jalale. Tegelikult ei tahtnud ta siin olla ega poisiga kohtuda, lihtsalt… Ta lihtsalt pidi Gustavile ütlema, et lõpetagu ära.

      Gustavi parem kulm kerkis üllatunult, kui ta Kirke viimaks ära tundis.

      „Sa ootasid mind. Millest see au?”

      Gustav ei paistnud kuigi siiras ja see andis Kirkele tõuke kohe kõik välja pahvatada.

      „Ma leidsin selle foto telefonist. Polnud muide eriti hea nali.”

      „Mis foto?”

      Hetkeks oleks Kirke isegi uskuma jäänud, et Gustavi üllatus on ehtne, kuid ta oli veendunud, et poiss on lihtsalt väga hea näitleja.

      „Sa tead, mis foto. Ära mängi lolli! Ma ei saa ainult aru, miks. Kas sa tahad mind hirmutada või on sul äkki selline kummaline külgelöömise taktika?”

      Õnneks oli pime, sest Kirke tundis, et ta oma viimase lause peale punastab. Võib-olla ta poleks ikka pidanud seda külgelöömist mainima. Ta ei tahtnud jätta muljet, nagu ta oleks korrakski sellise võimaluse peale mõtelnud.

      „Kirke, millest sa räägid?”

      Näitering, raudselt näitering, kinnitas Kirke endale, kui ta nägi poisi silmades vilksatamas koguni midagi kaastunde ja jahmatuse vahepealset.

      Ent tüdruk ei vaevunud Gustavi küsimusele vastama.

      „Okei siis,” lausus ta ümber pöördudes. „Ma tõesti loodan, et sulle jõudis kohale.”

      7. peatükk

      Kirke teadis, et Elinal oli tegelikult õigus. Kui tal oleks ka suhe, siis ta ei kurvastaks selle üle, et Joonas ja Elina olid üksteist leidnud. Ilmselt võiksid nad siis ka midagi neljakesi teha. Midagi lõbusat. Mitte nii nagu praegu, kus tema ja Gustav Elina ja Joonasega kaasas jõlkusid, sest neil kummalgi ei olnud päris oma elu. Ta mängis hetkeks mõttega, kas ka siis käiks Gustav nendega igal pool kaasas, kui Kirkel samuti suhe oleks, aga talle tundus, et isegi Gustavi jaoks olnuks selline olukord liiga jabur.

      Kirke plaanis igal juhul midagi Sandri osas ette võtta. Sel koolisügisel polnud tal veel õnnestunud Sandriga rääkida, kui mõned laused sööklas või garderoobis välja arvata. Kõigil neil kordadel oli Sander ise temaga juttu alustanud. Kas poiss tegi seda niisama viisakusest ja sellepärast, et ta on Joonase õde, või pakkus ta poisile muul moel huvi, ei osanud Kirke arvata. Igal juhul kavatses ta selle lähiajal välja uurida.

      Kirke otsis parajasti juba kümmekond minutit klammerdajat. Ta ei mäletanud, kuhu ta selle pannud oli. Viimaks otsustas ta minna ja võtta Joonase oma. Joonast polnud kodus, aga see ei olnud probleem – nad käisid vahel ikka teineteise asju laenamas. Joonase laud oli küll kohutavalt sassis, kuid õnneks leidis ta venna klammerdaja kohe üles.

      Hetkel, kui Kirke hakkas toast väljuma, köitis ta tähelepanu üks nahkköites raamat, mis Joonase voodil vedeles. Kirke ei mõistnud, miks ta selle kätte võttis. Ilmselt kannustasid teda tagant alateadlik tunne, et Joonasel ei saanud sellist raamatut olla, ja teadmine, et Joonas ei lugenud tegelikult üldse eriti midagi. Ehk ainult kohustuslikku kirjandust, kuigi sellegi puhul kahtlustas Kirke, et vend loeb raamatut veidi vaid algusest, keskelt ja lõpust.

      Kui tüdruk raamatu lahti tegi, siis leidis ta enda üllatuseks, et tegu oli hoopis fotoalbumiga. Ta ei taibanud, kuidas võis selline