Verikambi. Reeli Reinaus

kähku riidesse, haaras oma asjad, viskas aiast kotti mõned õunad ja tõttas minema. Ta lahkus söömata, sest ei söandanud kööki minna. Ta ei tahtnud kellegagi kohtuda ega midagi seletada. Pealegi oli tal kiire.

      Gustav polnud terve öö magada saanud. Poiss kaalus hetkeks isegi, kas mitte pimedas veskisse minna, kuid siiski loobus sellest. Metsas orienteerumisele oleks tal kulunud rohkem aega kui valges ja teiseks polnud ta päris kindel, mis võis teda seal ees oodata. Ta ei tahtnud seda endale küll tunnistada, kuid sisimas ta vist koguni natuke kartis.

      „Joonas siis teab,” oli ainuke asi, mis tal mõttes tiksus. See, et Joonas teadis, tähendas vaid üht: midagi oli valesti. Totaalselt valesti. Ja ta polnud kindel, kas ta seda enam muuta suudab. Ümber pöörata pöördumatut. Ta ei teadnud, kas ta oskab ja saab. Sest tal ei olnud kedagi, keda usaldada või kellele loota. Kellelt õppida või eeskuju võtta. Ta oli täiesti üksi. Hirm tuli ja läks, ning ta kandis oma maski nii sageli, et sellega peaaegu juba samastus. Ta kippus vahel unustamas, milline poiss ta oli kunagi olnud.

      Õhk oli jahe ja veidi hallagi kirvendas maas, kuigi oli alles septembri lõpp. Veski ja jõgi olid mattunud paksu valgesse udusse. Justkui oleks saladuseloor, mis veskit kattis, korraga nähtavaks muutunud. Kui ta vaid suudaks seda lõplikult kergitada.

      Poiss seisatas hetkeks. Vaatepilt oli lihtsalt nii lummav. Kuid siis meenus talle, milleks ta oli tulnud, ja ta ruttas edasi.

      Veskis läks Gustav otseteed peidiku juurde ja tegi selle lahti. Ta vaatas sisse ja ta süda tõmbus kokku. Ta polnud kindel, kas see enam midagi muudab, aga ta pidi seda ikkagi tegema.

      Kuid enne vajas ta veidi aega. Lihtsalt aega. Ta oli öö otsa mõtelnud. Kõik toimunud sündmused ajalisse järjestusse pannud ning püüdnud kõige peenemaidki juhtlõngu lahti harutada. Ta polnud just palju targemaks saanud.

      Gustav sammus trepist üles. Tuba teisel korrusel oli tühi. Viimasel korral oli ta pidanud siit kiirustades lahkuma. Lipikuid ei olnud enam seintel, ta oli need kindluse mõttes üldse ära põletanud. Aga sellest polnud lugu, sest kui ta silmad sulges, nägi ta neid uuesti. Nagu ka küsimusi, mis teda ikka veel vaevasid. Kuid praegu ei olnud tal küsimusteks aega. Praegu pidi ta keskenduma hoopis muule.

      Gustav istus põrandale ja toetas selja vastu seina. Ta pani silmad kinni ja püüdis pead mõtetest tühjendada. Ta tegi seda harjutust iga päev. Mõtted, mis pärast tühjust tulid, olid värskemad ja teravamad. Kuigi seekord oli kõik teisiti. Ta ei oodanud mingit lahendust. Lahendus oli juba käes.

      Gustav pidi ta maha matma. Selleks oligi ta siia tulnud. Ja praegu mediteerima asudes püüdis ta seda vaid edasi lükata. Gustav kartis. Ta ei teadnud, mida toob tulevik. Kuid ta oli täiesti veendunud, et sellega kõik ei lõppe. Ta uskus, et see on alles algus. Sest ta teadis veski kohta ikka veel väga vähe. Ent vähemalt teadis ta nüüd, kuidas see juhtunud oli: Joonas pidi olema sellega kuidagi seotud.

      Kui nad esimest korda siia jõudsid, oli veski olnud nagu vaakum – selles valitses täielik tühjus. Mitte ühtegi hinge ega mälestust, mitte mingit energiat. Aga kui Gustav oli Kirkega ülejärgmisel päeval tagasi tulnud, tabas teda peaaegu šokk. Ta tundis, et midagi oli juhtunud. Veski oleks justkui ellu ärganud. Ta ei teadnud, mida Joonas siin teinud oli, kuid veski energeetiline tasakaal oli paigast ära.

      Ja ta oli tundnud veel midagi. Või kedagi. Kellegi kohalolu.

      Gustav oli pärast seda käinud peaaegu iga päev veskis, et uurida, mis sellega õigupoolest lahti oli. Nii oli ta ühel päeval leidnud ka peidiku. Peidiku, mille sisu pani teda õhku ahmima, kuid mis ikka veel ei seletanud talle midagi. Kuni ta nägi seda. Seda, mis oli juhtunud. Kunagi. Väga ammu.

      Gustav viibis toas peaaegu tunni. Kuigi ta teadis, et peab kiirustama. Ta peab ta maha matma. Enne, kui on hilja.

      Täiskuu helendas veski kohal. Õhk võbeles kargusest. Oli aeg. Tribal-tätoveeringuga poiss oli tulnud siia juba mitu tundi tagasi, et ettevalmistusi teha. Ja nüüd oli ta viimaks valmis.

      Palmitud juuksed ja luud lebasid ta ees põrandal. Samuti väike hõbekauss ja hõbedase teraga nuga. Ta ise põlvitas põlevatest küünaldest moodustatud ringis. Ta tajus küünalde soojust. Need hõõgusid nagu ta veresooned naha all. Tal oli tunne, nagu ei voolaks tema soontes mitte veri, vaid sulametall. Kuid kõigele vaatamata oli ta siiski rahulik. Ehkki kaalul oli palju. Kaalul oli elu.

      Tema armastatu elu. Selle tüdruku elu, keda ta õieti ei tundnudki. Tüdruku elu, keda ta mingil tingimusel ei tohtinud tundma õppida. Kuigi ta seda kõigest hingest teha ihkas. Tüdruku elu, keda ta kogu südamest endale tahtis. Pimeda armastuse pimeda kirega.

      Ta oli siin selleks, et aega juurde kaubelda. See oli ainus, mida ta võis. Mida ta suutis. Sest needuse vastu ei saanud. Needus oli tugevam. Needus oli alati tugevam. Poiss maksis ikka veel oma esiisa pattude eest. Kõik nad olid maksnud – tema isa ja vanaisa ja vanaisa isa ja vanaisa isaisa ja nii edasi. Nii edasi kuni Niglaseni välja. Meheni, kes eksis. Kelle armastus oli nii suur, et ta oli kaotanud mõistuse. Kelle armastus oli ilmselt niisama pime kui tema endagi oma.

      Needus, mis Niglasele peale pandi, tappis kõikide tema järglaste esimese armastatu.

      Poiss ei mõistnud, miks Niglas sellest needusest hoolimata ikkagi viimaks naise võttis ja lapsi soetas. Miks ta tahtis seda edasi anda? Kas põhjuseks oli tõesti nuga? Nuga, mis kinnitas, et nende suguvõsa pärineb iidsete tarkade soost. Või lootis ta elu jooksul needuse murda? Või oli ka see, et ta lõpuks kellegi leidis, osa needusest?

      Jah, ta pärines iidsete tarkade soost. Väljend, mis seostus mõne fantaasiasarja või lasteraamatuga. Iidsete tarkade sugu oli juba ammu alla käinud. Aga võib-olla ei olnud seda kunagi olnudki? Võib-olla olid nad kõik olnud temasugused poolpidused naljavennad, kes käisid kuuvalgel endal aadrit laskmas? Või kui olidki kunagi elanud mehed, kes midagi teadsid, siis oli enamik nondest tarkustest kadunud. Ilmselt tema vanaisa veel teadis üht-teist, noid väheseid loitse ja sõnu, mida ta oli tallegi õpetanud.

      Poiss mõtles, mis kasu on tal teadmisest, et nad pärinevad tarkadest, kui nende õpetused olid sajandite jooksul unustuse hõlma vajunud. Kui see, mida tema praegu oskas, oli vaid odav maagia. Maagia, mida tema vanaisa oli pooleldi vabandades oma pojale edasi andnud. Maagia, mille olemasolu tema isa, kes oma päritolu salgas, põlgas ja häbenes, oli omal ajal keeldunud tunnistamast.

      Ja ka tema ise häbenes olla see, kes ta tegelikult oli. Kelleks ta oli sündinud. Sest aeg oli muutunud. Kunagisest ajast polnud enam midagi alles. Ei noid kombeid ega uskumusi. Praeguseks olid möödanikust säilinud vaid üks nuga, üks kauss ning käputäis teadmisi, millega polnud eriti midagi peale hakata.

      Teinekord, kui ta oma kooli- või klassikaaslasi vaatas, hakkas tal kahju, et nad ei tea, kes ta on. Millisest suurest ja auväärsest suguvõsast ta pärineb, millise hirmsa needuse all ta kannatab või milliseid vanu tarkusi ta teab. Aga siis tundis ta kohe häbi. Häbi sellepärast, et ta ikka veel uskus. Et ta ikka veel tahtis olla osa sellest ammu unustatud maailmast. Et ta ikka veel mõtles primitiivselt nagu pagan, kes käib hiies kana ohverdamas.

      Võib-olla see oligi saatuse iroonia, et nende perel läks hästi. Nad olid jõukamad kui enamik alevi rahvast. Klassivennad, kes tema välismaareiside ning uute telefonide ja arvutite peale kadedad olid, ei oleks osanud uneski näha, et tema suurim varandus on hoopis see nuga, see kauss ja mõned mannetud nõiasõnad, mis sajandite tagant tema esiisadelt veel temani olid jõudnud. Keegi ei aimanud, et tegelikult on ta ebard. Ja et varsti tapab ta ühe tüdruku.

      Siis, kui see nõidus ei aita, või kui ta on ise liiga nõrk.

      Tribal-tätoveeringuga poiss mõtles tüdruku peale. Tüdruku peale, kellele ta ei tohtinud mõtelda. Ta nägi kujutlustes tema silmi, suud ja juukseid, ühtlaseid valgeid hambaid, kui tüdruk naeratas. Mõte, et ta ei tohi teda kunagi puudutada, tegi kohutavalt haiget. Kuid veel rohkem tegi haiget mõte, et ilmselt saab temast tüdruku mõrtsukas. Nendest kõigist olid ju mõrtsukad saanud. Ta ei olnud millegi poolest erilisem. Tal ei olnud rohkem väge.

      Poiss tõstis pilgu ja nägi, et kuu on täpselt seal, kus ta olema peab. Seega ei tohtinud ta rohkem mõelda, ta pidi tegutsema.

      Tribal-tätoveeringuga poiss võttis hõbedase