Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross

poole ja neil pole luuke, ainult mingid veidrad plastikutükid rippusid kahe akna vahel. Ja seal oli hämar. Kuigi seal olid laes lambid, just nagu siin köögis.”

      „Pikad valgustustorud.” Miriam noogutas. „Ja tagakülg?”

      „Koridori otsast läheb tagauks metallist tuletõrjeredelile. Seda mööda saab alla õue. Me käisime vaatamas, müürid on ligi kümne jala kõrgused. Seal on suur värav põiktänavale, aga see oli lukus. Tuletõrjeredeli all on redel laoruumi. Sealt õuest ei paistnud ühtegi muud akent. Kas sa seda tahtsidki teada?”

      Miriam noogutas. „Ma arvan, et Paulie tegi õigesti. Tõenäoliselt.” Jääb loota, et „kolmandas maailmas” on selle koha peal midagi sobivat, mõtles ta. „Hästi, ma hakkan tegema nimekirja asjadest, mida meil sinna kolimiseks vaja läheb. Kui kõik läheb hästi, siis ma hakkan asju teisele poole toimetama – ja siis käin ära veel kaugemal ja vaatan, kas me oleme õiges kohas.” Ta muigas. „Kui see toimib, siis ma olen väga õnnelik.” Ja mul ei tarvitse välja käia teist ettemaksu mõne parema koha eest, lisas ta mõttes.

      „Kuidas su lugemine edeneb?” küsis Paulie jälle alumisele korrusele jõudes.

      „Segadusse ajavalt.” Miriam hõõrus laupa. „See ajalooraamat…” ta koputas „ametliku” versiooni kaanele, „ajab mind hulluks.”

      „Hulluks? Mis sellel siis viga on?”

      „Kõik!” Miriam tõstis vastikustundega käed. „Hea küll, kuula. Mina ei tea Inglismaa ajaloo kohta kuigi palju, aga 1640. aastatel oli neil kodusõda mingi lordprotektori tiitliga tüübi pärast, kelle nimi oli Oliver Cromwell. Ma vaatasin Encartast ja tõesti, seal on ta olemas. Ma ei teadnud, et neil seal kodusõda oli, ja edasi läheb veel huvitavamaks: 1688. aastal oli neil ka revolutsioon! Kas sina teadsid seda? Mina ei teadnud kohe kindlasti ja Encartas polnud seda ka – aga Encartat ma eriti ei usalda, nii et ma vaatasin Briti entsüklopeediast ja seal on kõik koššer. Hästi, nii et Inglismaal on pikk ajalugu, aga kõik on kuidagi vales järjekorras.”

      Ta istus tagasi diivanile. „Siis ma jõudsin 1740. aastateni ja kõik läks untsu.”

      „Untsu. Näiteks et keegi leiutas ajamasina ning läks tagasi ja tappis oma vanaisa?”

      „Võimalik, et nii oligi.” Miriam pööritas silmi. „Noor Isehakanu – kuule, ega mina neid nimesid välja ei mõtle – purjetab 1745. aastal Prantsusmaalt kohale ja tungib Šotimaale. Ja selles raamatus laseb ta end Edinburghis kuningaks kroonida.”

      „Noor isehakanu – kelleks ta siis hakkas?”

      „Kuningaks. Kuule, meie maailmas tegi ta sama, marssis siis Londoni peale ja sai kuningas George’i käest kõvasti nahutada. See oli George I, mitte see George, kes kaotas meie Iseseisvussõjas. See oli tema pojapoeg.”

      „Ma arvan, et peaksin aspiriini võtma,” ütles Paulette.

      „See tähendab, et sealses maailmas Inglismaa tegelikult kaotas 1745. aastal Šotimaale. Nad sõdisid šotlastega 1746. aastal uuesti, aga prantslased tulid vahele ja uputasid La Manche’is nende laevastiku. Siis nad lõid prantslasi Kariibi merel, hollandlased hakkasid seal samuti sõdima, lõid vanu arveid klaarides hispaanlasi, ja kui britid selja pöörasid, siis ka neid. Mingi hullumeelne segadus. Ja kusagil keset seda segadust läksid asjad valesti, täiesti valesti. Briti entsüklopeedia andmetel pidas Suurbritannia Prantsusmaaga Seitsmeaastast sõda, mis lõppes 1763. aastal rahulepinguga. Brittidele jäi Kanada, aga Guadaloupe andsid nad tagasi, ning siis lasid nad jala peale sakslastele või, noh, preislastele. Kui neil peaks mingi vahe olema. Aga selles peeglimaailma ajaloos on nii, et iga kord, kui inglased – mitte britid, sellist maad seal ei olegi – hakkasid kuhugi jõudma, alustas Šotimaa kuningas pealetungi – mingis kohas nimega New Castle peeti kolme aastaga kolm lahingut. Ning millalgi keset seda kõike laseb kuningas George, nüüd juba George Teine, end kusagil Saksamaal lahingus maha lüüa ning tema järeltulijaks saab kuningas Frederick, ja ma olen täielikus segaduses, sest Briti entsüklopeedias ei ole mingit kuningas Fredericki.”

      Miriam jäi vait. Paulette’i ilme oli ergas ja põnevil – aga oma mõtetega oli ta miljoni miili kaugusel. „No ja siis tungisid prantslased sisse.”

      „Ah?” Paulie raputas pead. „Prantslased? Kuhu nad tungisid?”

      „Inglismaale. Eks ole, Frederick oli kroonprints. Ta saadeti siia, kolooniatesse, kuninglikuks kuberneriks või millekski selliseks – tiitel oli Ameerikate prints –, sest ta kuningannast võõrasema vihkas teda päris tõsiselt. Nii et kui ta isa suri, oli ta siin Põhja-Ameerikas – ja siis ründasid prantslased ja šotlased üheskoos Inglismaad. Mille armee oli äsja koos kuningaga puruks löödud. Nii et see õnnestus neil.”

      „Hmm – kas see peaks midagi tähendama?” Paulette näis nõutuna.

      „Kas sa siis ei mõista?” päris Miriam. „Seal kaugel, maailmas number kolm pole Ameerika Ühendriike. Selle asemel on Uus-Britannia oma kuningas-imperaatoriga! Ja nad on sõjas Prantsuse impeeriumiga – või külmas sõjas, või midagi. Prantslased tungisid sisse ja vallutasid Briti saared umbes kahesaja viiekümne aasta eest ning on neid seniajani oma valduses hoidnud, Briti kuninglik perekond kolis aga Põhja-Ameerikasse. Ma püüan seniajani kõiki tükke kokku sobitada. Näiteks et kui meil oli Philadelphia konvent, iseseisvusdeklaratsioon ja Iseseisvussõda, oli neil midagi, mida nad nimetasid Uueks Asustuseks ning nad rajasid kontinentaalse parlamendi, mida juhtisid kuningas ja lordide koda.” Ta kortsutas kulmu. „Umbes nii palju olen ma aru saanud.”

      „Huh.” Paulette sirutas käe ja võttis raamatu ära. „Ma olen üks kord enne ka sind sellise näoga näinud,” ütles ta. „See oli siis, kui Bill Gates hakkas esimest korda ajama mingit värki digitaalsest närvisüsteemist ja Internetist. Kas sa ei peaks korraks pikali heitma? Võib-olla see hommikul ei paista enam nii sügavmõttelisena.”

      „Ei, ei,” ütles Miriam hajameelselt. „Kuule, ma püüan välja mõelda, mida neil ei ole. Näiteks, et neil on olnud mitu maailmasõda, aga neid on peetud puust laevade ja dirižaablitega. Raamatu lõpus on mainitud „imelist korpuskulaarset substantsionaalsust” – ma arvan, et nad mõtlevad aatomienergiat, aga ma pole kindel. Neil on teooria haiguste bakteriaalse leviku kohta ja auruautod, aga ma ei näinud õhust raskemaid lennumasinaid ega antibiootikume ega bensiinimootoreid. Kogu tööstusrevolutsioon on hilinenud – elektroonikas on nad umbes 1930. aastate tasemel. Ja ühiskond on veider. Ma nägin pandimajas oopiumipiipu ja möödusin baarist, kus müüdi alkoholi, aga kõik käivad kübaratega ja jalad on kaetud. See pole ka nagu meie 1920. aastad – või igatahes on sarnasus ainult pinnapealne. Ja ma ei saa asjale pihta,” lisas ta pettunult. „Mul ei jää muud üle kui tagasi minna ja püüda mitte kinni kukkuda.”

      „Hmm.” Paulette tõmbas välja kandekoti ja asetas lauale. „Ma olen sellele veidi mõelnud.”

      „Oled? Mida siis?”

      „Noh,” alustas Paulie ettevaatlikult, „esiteks, keegi ei saa sind arreteerida ja kinni pidada, kuni sul on mõni neist medaljonidest, mis? Või vähemalt see kujund sealt seest. Brill…”

      „Asi on kujundis,” ütles Brilliana äkitselt. „See on perekonna muster.” Ta piilus Paulette’i poole. „Mina ei saanud ajaloost samuti aru,” ütles ta nukralt. „Aga mõned mehed…” Ta jäi vait.

      „Mis nendega on?” küsis Miriam.

      „Nad lasid mustri käe peale tätoveerida,” ütles Brill häbelikult. „Vähemalt nad väitsid seda. Nii pääsesid nad minema, kui keegi nad kinni püüdis. Ma mäletan, onu rääkis kord sellest. Nad isegi ajasid pea paljaks, lasid mustri peegelpildist tätoveeringu teha ja kasvatasid juuksed tagasi – nii et kui nad vangi sattusid, siis habet ajades lõikasid nad peegli ees juuksed maha ja kasutasid seda põgenemiseks.”

      Miriam silmitses teda, suu hämmastusest lahti vajumas. „See on suurepärane!” ütles ta. „Üks moment…” Käsi tõusis vaistlikult juustele. „Hmm.”

      „Sina ju habet ei aja,” ütles Paulie. „Aga