Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross

töötada.” Miriam krimpsutas nägu. „Ja võib ka juhtuda, et ma väänan jala välja. Mis oleks keset metsa üsna halb.”

      „Mis siis juhtub, kui sa proovid üle minna millegagi, mis on maas?” küsis Brill.

      „Ei õnnestu.” Miriam valas klaasi jälle täis. „See oli üks esimesi asju, mida ma proovisin. Kui sa mulle selga hüppad, siis ma jaksan sind kanda umbes pool minutit, enne kui ümber kukun – sellest piisab. Aga ma korra proovisin diivanil istudes seda kaasa võtta. Juhtus ainult see, et ma sain õudse peavalu ja oksendasin. Ma ei tea, kuidas see mul esimesel korral, pöördtoolis istudes õnnestus – võib-olla oli asi selles, et see oli ratastega, kontaktpind põrandaga oli suht väike.”

      „Oh, jah.”

      „Mis ütleb perekondade äri kohta nii mõndagi huvitavat,” lisas Miriam. „Neid piirab üleveetava kauba kaal ja maht. Kaks ja pool tonni nädalas. Kui me nüüd lisame maailma number kolm, kahaneb transport esimese kahe vahel oluliselt, kuigi kolmepoolne kaubandus võib rohkem sisse tuua. Me peame välja mõtlema impordi-ekspordiäri, mis ei satuks merkantilistliku nullsumma lõksu.”

      „Kuhu?” Brill vaatas teda tühja pilguga.

      Miriam ohkas. „See on vana, vana teooria. Mõte selles, et kindla väärtusega kaupu on lõplik hulk, seega, kui sa hakkad seda ühest kohast teise vedama, jääb allikas sellest ilma. Inimesed arvasid, et kogu kaubandus toimibki nii. Kui sa vead kaupa kuhugi, kus see on haruldane, hakkab hind varem või hiljem langema, see on deflatsioon, seal aga, kust sa seda vead, hakkab hind massilise kokkuostu tõttu tõusma.”

      „Kas see polegi siis alati nii?” küsis Brill.

      „Ei.” Miriam rüüpas veini. „Ma joon seda kraami liiga palju, liiga sageli. Hmm, mida ma rääkisingi? Siin maailmas mõtles selle umbes kahesaja aasta eest välja tüüp, kelle nimi oli Adam Smith. Tuleb välja, et saab luua väärtust, kui inimesed täiendavad mingeid kaupu või osutavad teenuseid. Teine tüüp, Marx, töötas sajand hiljem Smithi mõtetega edasi, ja kuigi inimestele üldiselt ei meeldi see, mida ta lahendusena soovitas, on ta analüüs kapitalismi toimimise kohta päris hea. Töö – see, mida inimesed teevad – suurendab toorainete väärtust. Näiteks see laud siin on väärtuslikum kui puit, millest see on tehtud. Me saame luua väärtust, rikkust, mida iganes, kui me saame toimetada toorained sinna, kus tööjõud lisab neile kõige enam väärtust.” Ta jäi vait ja põrnitses telekat, seal käis mingi vestlussaade, aga hääl oli maha keeratud. (Brill väitis, et nii tundub see mõistlikum.) „Ilmselt on lahenduseks vedada patente. Äriliselt väärtuslikke ideesid.”

      „Sa arvad, et sa saad kasutada perekonna annet rikkuse loomiseks, mitte selle transportimiseks?” Brill näis nõutuna.

      „Jah, täpselt nii.” Miriam pani klaasi käest. „Mehel, kes on kõrbes janusse suremas, pole suurest kullatükist mingit kasu. Samal ajal on kullatükk palju väärtuslikum kullassepale, kes oskab teha sellest midagi hinnalist ja müügikõlbulikku, kui sellele, kes tahab kulla lihtsalt üles sulatada ja müntideks valada. Ehted maksavad tavaliselt rohkem kui nende valmistamiseks kasutatud materjalid, kas pole nii? See tuleb nende valmistamisel tehtud tööst. Või siis lõpptulemuse harukordsusest, kui see on silmapaistev kunstiteos. Klann näib olevat kinni jäänud mõttesse, et toorainete edasitoimetamine on ainus raha teenimise viis. Ma tahan selle asemel edasi toimetada ideesid, selliseid mõtteid, mis võimaldaksid inimestel kohapeal – igas maailmas – luua rikkust, mitte koorida selle vedamise eest vahendustasu.”

      „Ja sa tahad lõpuks muuta minu maailma selliseks nagu see siin,” ütles Brilliana rahulikult.

      „Jah.” Miriam vaatas talle otsa. „On see sinu arvates hea või halb?”

      Brill osutas telekale. „Panna üks selline, mis näitab seda, iga taluniku majja? Nalja teed? Ma arvan, et see on kõige hämmastavamalt imelisem asi, mida ma olen kunagi kuulnud!” Ta kortsutas kulmu. „Mu ema ütleks, et see on mulle tüüpiline, ning isa vihastaks ja võibolla isegi lööks mind. Aga mul on õigus ja nemad eksivad.”

      „Oh seda nooruse enesekindlust.” Miriam võttis jälle klaasi. „Kas sind ei häiri mõte, et see kustutaks täielikult su oma rahva kultuuri? Ma tahan öelda, et suur osa sellest, mis meid siin ümbritseb, on täielik kõnts…” Ta jäi vait. Brilli silmad sädelesid – vihaselt, mitte lõbusalt.

      „Arvad sa tõesti nii? Mine ja ela siis mõned aastad ühetoalises osmikus, sünnita kirjaoskamatuid jõnglasi, kellest pooled surevad enne viieaastaseks saamist! Ilma uhke tualetita või isegi potita, kuhu hommikul pissida. Mine ja ole seal, kus ainsaks meelelahutuseks on käia kord nädalas templis, kus mingi paks loll preester palub kogukonnale Taevase isa ja tema õukonna õnnistust ning palvetab, et viljasaak jälle ei ikalduks nagu viie aasta eest, kui su kaks last su silmade all nälga surid. Siis tule ütlema, et sinu kultuur on kõnts!”

      Miriam püüdis vahele segada. „Kuule, aga kuidas…”

      Brill polnud aga lõpetanud. „Ole vait. Isegi jõukate perede lapsed – nagu mina – kasvavad neljakesi ühes toas ja kannavad teiste vanu rõivaid. Meid pannakse mehele sellele, kes meie vanemate arvates maksab kõige paremat mõrsjaluna. Kuna me oleme välisperekondade liikmed, ei sure me lapsevoodipalavikku – sest Klann andis meile suuremeelselt penitsilliinitablette ja morfiini valu vastu –, aga me peame järjest lapsi sünnitama, kuna see on meie kohus Klanni ees. Oled sa hull, mu emand? Või lihtsalt pime? Ning perekondades on meie elu parem kui tavalistel naistel, ikka palju parem. Panid sa tähele, et Klannis on sul mõningad õigused? Või et väljaspool Klanni, tavalise aadli seas sul neid ei ole? Meil on vähemalt üks võime veel, mis on niisama tähtis või tähtsamgi sellest, mis meil jalge vahel – seegi parandab meie ühiskondlikku seisundit. Aga neil tavalistel talunaistel, kelle pärast sa süümepiinu tunned, pole midagi sellist. Tagasihoidliku illegaalse immigrandina ootaks mind siin parem elu kui kodus mõne aadliku õuedaamina. Kas sa arvad, et mul oleks ainsatki põhjust tagasi minna peale selle, et ma tahan aidata sul maailma muuta?”

      Jahmunud Miriam tõmbus pisut tagasi. „Oh,” ütles ta. „Päris kõigi nende asjade peale ma ei mõelnud. Ei.” Ta võttis jälle veiniklaasi. „Ma arvan, et see on postkoloniaalne süütunne,” lisas ta selgituseks. „Meil on pikk ajalugu ja kohati on see tõsiselt inetu. Teiste maade vallutamine ja seal kõige pahupidi pööramine on meil pikaajaline traditsioon. Mõte sellest, et teiste inimeste elu võib nende endi huvides ümber korraldada, sattus tõsiselt põlu alla umbes kuuekümne aasta eest – kas keegi on sulle Teisest maailmasõjast rääkinud? Nii et paljud meist põrkavad vaistlikult selle mõtte eest tagasi.”

      „Unusta ära. Pealegi, kui sa teed, mida kavatsed, siis ei ründa ega valluta sa ju kedagi. Mitu inimest sa seljas ikka kohale tood? Sa saad ainult veenda inimesi oma elu paremini elama – ning seda pole perekonnad ega Klann kunagi vaevunud tegema, sest kogu nende jõud kulub meeleheitlikule vastuvoolu ujumisele ja püüdlustele oma elu kuidagi koos hoida. Mõistmiseks, et imepäraseid hooneid ja masinaid ise kodus valmistades ei sõltuks nad enam naabermaailmast imporditud luksuskaupadest, on vaja kõrvaltvaataja pilku. Ja nad pole kunagi…” ta rind kerkis, „…lubanud meid nii kaugele, et me seda selgesti näeksime. Sest sel juhul ei läheks me võib-olla enam tagasi.”

      Brill näis rusutuna.

      „Sa ei taha tagasi minna?” küsis Miriam. „Isegi mitte külla, et peret ja sõpru näha?”

      „Tegelikult mitte.” See oli tõsiasja nentimine. „Siin on parem. Ma võin siin uusi sõpru leida. Kui ma lähen sinna ja su plaan ei õnnestu…” ta vaatas Miriamile otsa. „Siis võib juhtuda, et ma ei pääse enam kunagi siia.”

      Hetkeks tekkisid Miriamil seda noort naist vaadates – vanuse poolest sobinuks ta ülikooli, kuid ta silmis oli küünilisuse ja Klanni ahne rikkusepüüdmise mõjul varavanaks muutunud pilk – kahtlused. Perekondade võim noorte üle oli habras nagu munakoor, alati purunemisohus. Kui neil tuleks pähe võtta oma medaljonid või tätoveeringud või paberitükid ning lahkuda, oleks Klannil juba ainsa põlvkonnaga lõpp. Kas lõpuks hakkan minagi seda perekondlikku