Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross

nädal aega sul kukil elanud ja sind hulluks ajanud, aga kui me kord juba läheme, siis oleme sul vähemalt viis päeva jalust ära. Sa võiksid ennast selleks ajaks lõdvaks lasta. Kurtsid ju, et tunned puudust pidutsemisest – tee ära!”

      „Ilma teieta pole see üldse nii lõbus! Ma kavatsesin teile õiget linnaelu näidata. Vähemalt sulle mingi kavaleri hankida.”

      Miriam tõsines. „Praegu ei ole mul kavaleri vaja,” ütles ta mureliku – ja igatseva – ilmega.

      „Sa oled…” Paulette kergitas kulmu. „Sa oled ikka temas kinni?”

      Miriam noogutas. „See pole üle läinud. Me rääkisime eile. Mul on ikka tahtmine teda näha.”

      Paulette haaras ta käsivarrest. „Usu mind – ära seda tee. Ma mõtlen tõsiselt – ära tee. Kui ta on see õige, siis ta ootab sind. Kui ei ole, siis riskid sa nii tohutult…”

      Miriam noogutas sõnatult.

      „Ma mõtlesin, et mis olnud, see olnud,” ütles Paulie vaikselt. „Sa tahad teda, hoolimata sellest, kas ta on seotud nende sitapeadega, kes tahavad sind tappa või pärandusest ilma jätta – on nii?”

      „Ma arvan, et tal on oma põhjused,” ütles Miriam tõrksalt. „Mida ta siis ka ei teeks. Ja ma ei usu, et ta töötaks nende heaks. Aga…”

      „Kuule, mitte keegi pole väärt sellist jama, mida need jobud sulle korraldada tahavad. Mõistad?”

      „Aga kui ta ei ole… ” See kõlas kiunuvamalt, kui Miriam oli kavatsenud. Ta raputas pead.

      „Siis lähevad asjad paika, kas pole nii?” ütles Paulette. „Lõpuks.”

      „Võib-olla.”

      Vestlus katkes, sest alt kostis nendeni ukse avanemise heli. Kaks paari silmi pöördus monitori poole. See oli Brill, kes seal külma käest pääses – ta oli käinud omal käel sisseoste tegemas ja näis end kahekümne esimese sajandi ühiskonnas ikka kindlamini tundvat. „Kui ma teda vaatan, siis mulle tundub, et kui ta veel natuke kasvab, saab temast selline nagu sina,” märkis Paulette vaikselt.

      „Võimalik.” Miriam tõusis püsti. „Mida sa tõid?” hõikas ta trepist alla.

      „Reisile minekuks süüa. Kas teil juhtub mõni püss varuks olema?” küsis ta.

      „Ah? Miks?”

      „Hasleholmi lähedal mägedes on metsloomi,” vastas Brill asjalikult.

      „Oi.” Miriam kortsutas kulmu. „Kas sa arvad, et sellest võib probleeme tekkida?”

      „Jah.” Brill noogutas. „Aga ma oskan lasta. Mu isa on väga konservatiivne mees ja ta nõudis, et ma omandaksin kõik naiselikud voorused: kombeka käitumise, tantsimise, tikkimise ja täpsuslaskmise. Seal on hunte ja nendega tegelemiseks eelistaksin ma pikka püssi.”

      „Noh, sel juhul me peame sulle võimalikult kiiresti jahipüssi hankima. Esialgu käib ehk püstol, mille ma kullerilt võtsin. Kuhu sa selle pistsid?”

      „Jäi Paulette’i majja. Aga huntide ja karude vastu oleks mul tõepoolest vaja midagi suuremat,” ütles Brill tõsiselt. Ta lükkas juuksed näo eest kõrvale ja aevastas. „Vähemalt aitab püstol mul vältida probleeme inimestega.”

      „Püüa mitte mõnd Klanni kullerit maha lasta, eks?”

      „Ega ma loll ei ole.”

      „Ma tean; ma lihtsalt ei taha, et sa liigselt riskiksid,” lisas Miriam. „No tore, noored, mul aeg minna. Ja ma ei võta sind veel praegu kaasa, Brill.” Ta haaras oma paksu matkajope, tõmbas selga ja patsutas parempoolset taskut, kontrollides, kas ta revolver on oma kohal. „Soovige mulle edu,” ütles ta tagauksest õuele astudes.

      Puhtama õhu poole

      Miriam leidis end kuristiku serval kõõlumast. Ta viskus vaistlikult külgsuunas, haaras puuoksa järele, sai sellest kinni, tegi jalge all mureneval pinnal kaks meeleheitlikult pikka sammu ja tundis siis, et saapad on tugevamal maal, mis ei tahtnud enam tema alt kaduda.

      „Neetud.” Ta vaatas vasakule. Keset lumist maastikku paljastas suur lahmakas mudast lumeta pinda järsakuserva, kümne jala kaugusel allpool oli poolenisti kinni jäätunud ojasäng – koduga võrreldes oli see ehk umbes kahekümne jala kaugusel nende siseõue müürist. „Neetud.” Jäine hirm sundis teda õhku ahmima, kibekülma talveõhku sisse hingama. Ta vaatas hirmunult alla oja poole. Kui me oleksime üürinud pinna naaberhoones, või kui ma oleksin tulnud, Brill kukil… sellise ilmaga oleks kukkumine võinud tapvaks osutuda. Või kas ma oleksin üldse läbi pääsenud? Ta vaatas üles. Puuga oli tal vedanud, noore jalaka tüvi oli tema kõrguseni sirge ja sihvakas. Üldiselt oli mets seal aga hõre. Ma pean Brilli käest küsima, kas ta on mulle maailmarännu kohta veel midagi rääkimata jätnud, mõistis ta. Võib-olla oli emal õigus, väites, et ta on liiga enesekindel. Kusagilt mälusopist kerkis esile väide, nagu oleks suur osa Bostonist ehitatud lahest täitepinnasega võidetud maa-alale. Mis siis, kui ma oleksin seda mere kohal proovinud? mõtles ta ja toetus hinge tõmmates veel paariks minutiks puutüvele. Järsku ei tundunud kujutluspildid sellest, kuidas ta tuleb üle ning leiab oma jalad müüri seest või et ta on kümne jala kõrgusel järve kohal enam üldsegi naljakad.

      Ta sulges medaljoni, pistis selle hoolikalt taskusse ja vaatas siis ringi. „Käib küll,” pomises ta endamisi. „Vähemalt seni, kui mul õnnestub järsakut vältida.” Ta piilus ettevaatlikult alla. Ta oli tulnud üle sammu kaugusel nende siseõue vasakpoolsest müürist, kõige järsem oleks langus olnud müüri all. Õu oli umbes kaksteist jalga lai, mis tähendas… „Täpselt siin.” Ta võttis noa välja ning lõikas pea kõrgusel koore sisse heleda sälgu. Lasi siis seljakotil maha vajuda ning pööras maastikku uurides aeglaselt ringi.

      Oja jooksis allamäge veerandi miili kaugusel asuva jõe poole, mis oli aga puude vahelt samahästi kui nähtamatu, kuigi talviselt paljad oksad varjasid nähtavust vähem kui suvine külluslik rohelus. Nii kaugel, kui silm ulatus nägema, kasvasid igal pool puud. „Ma võin siin miilide kaupa ringiratast kõndida,” ütles Miriam endale. „Hmm.”

      Ta lõikas sälgu ka järgmisele puule ja suundus teel puid märgistades ettevaatlikult metsa uurima. Tunni pärast oli ta kindlaks teinud, et vähemalt kahes suunas ei olnud maastikul mingeid järske muutusi. Oli olnud puhas juhus, et ta sattus üle tulema peaaegu kõige ohtlikumas kohas.

      „Hästi,” ütles ta endale ja pigistas laupa, nagu oleks võimalik peavalu koljusse tagasi suruda. „Aeg minna.” Sel korral tõmbas ta üles oma vasaku varruka ja vaatas jahedat nahka randme siseküljel, see oli kahvatu ja külmast peaaegu sinine, välja arvatud tumerohelise ja – pruuni värviga tehtud muster tuksuvast veresoonest pisut allpool.

      See toimis.

      Sel ööl magas Miriam kehvasti. Pea lõhkus valutada ja kõhus keeras – kuna ta tavaliselt migreeni käes ei kannatanud, siis oli selline iiveldus talle tundmatu. Aga ta oli jõudnud pimeduse saabudes teha veel teisegi retke, kõigest neli tundi pärast esimest käiku, ning naasnud juba tunni pärast valutavate käte ja seljaga (raske varjualuse ja tööriistakasti tõstmisest) ning külmavärinatega, mis ei tahtnud kuidagi üle minna.

      Brilliana hoolitses tema eest, söötes talle enda avastatud kreeka toidukohast toodud moussakat ja grillitud kaheksajalga – Brill oli asunud võõraste toidukultuuridega tutvuma värskelt vabadusse pääsenud gurmaani vaimustusega – ja aitas ette valmistada järgmist laadungit.

      „Ma olen nagu mingi neetud muul,” kurtis Miriam pudeli veini juures. „Oleks meid vaid kaks!”

      „Ma aitaksin, kui saaksin,” märkis Brill haavunult. „Sa ju tead, et aitaksin!”

      „Jah, jah… anna andeks. Ma ei mõelnud seda niiviisi. Lihtsalt et – ma suudan hädavaevu selga võtta nelikümmend kilo. Aga kuuskümmend? Ma ei jõuaks seda tõstagi. Ma sooviksin, et jaksaksin rohkem. Võib-olla ma peaksin hakkama jõusaalis käima…”

      „Seda teevad kõik kullerid.