Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross

ta ei näeks välja liiga võõrapärane, kuni ta saab vara rahaks vahetatud ning leiab tõelise rätsepa, kes rõivastab ta sobivalt sellise äritegevuse jaoks, mida ta lootis siin korraldada. Üsna kindlasti kuulus siin, nagu enamasti koduski, panganduse ja advokaadibüroo juurde mingi ametlik rõivastiil. Imekombel suutis Miriam leida pluusi, jaki ja pika seeliku, mis sobisid kokku, olid heas seisukorras ja talle enam-vähem parajad. Ta vahetas riided Burgesoni kitsas, rõskuse järele lõhnavas keldris, mees aga läks ja kuulutas oma poekese taas avatuks. Riided tahtsid harjumist – jakk oli kellegi teise keha järgi õmmeldud ega veninud, pluusil oli aga kõrge kõva kaelus – kuid see, mida ta tolmuses peeglis nägi, ei erinenud kuigi palju naistest, keda ta oli linnas kõndides näinud.

      „Ah.” Burgeson noogutas talle. „Hea valik. Ainult et see maksab teile naela, neliteist šillingit ja kuus penni.”

      „Muidugi.” Miriam noogutas. „Järgmisena tahaksin ma ajalooraamatut.”

      „Ajalooraamatut.” Mees vaatas teda umbusklikult. „Mõnda konkreetset?”

      Miriam naeratas napilt. „Sellist, mis räägiks üksikasjalikult viimase kolmesaja aasta sündmustest.”

      „Hmm.” Burgeson puges jälle poe tagaruumi. Kuni ta ära oli, leidis Miriam paari glasseekindaid ja korraliku palitu. Kübarad tundusid tema silmis kõik võrdselt pentsikud, aga lõpuks valis ta välja midagi laiaäärelist ja lapikut, mille küljes polnud liiga palju karusnahka. Burgeson tuli tagasi ja lasi kõvas köites raamatul letile potsatada. „Alustuseks võib leiduda hullematki kui Alfredi „Uus-Britannia ajaraamat”.”

      „Võib.” Miriam silmitses raamatut. „Veel midagi?”

      „Või siis.” Mees tõmbas välja teise raamatu – see oli pruuni ümbrispaberiga, täiesti anonüümne, õhem ja kergem. „See.” Ta pööras raamatu Miriami poole ja avas tiitellehe kohalt.

      „Tagasivaade Hanoveride väljarännu põhjustele”… Miriam hammustas autori nime nähes huulde. „Karl Marx. Hmm. Seda te hoiate alumisel riiulil, jah?”

      „Ettevaatuse mõttes,” ütles mees vabandavalt, sulges raamatu ja pistis eelmise alla. „Aga ma soovitaksin seda küll,” lisas ta. „Marx ei jäta midagi ütlemata.”

      „Hästi. Palju need kokku maksavad?”

      „Kuus šillingit Alfredi ja nael Marxi eest – te ju mõistate, et ainuüksi selle omamine võib kaasa tuua piitsutamise, kui mitte viieks aastaks välja saatmist Kanadasse?”

      „Seda ma ei teadnud.” Miriam naeratas külmavärinat tõrjudes. „Ma võtan need mõlemad. Ning kübara, kindad ja palitu.”

      „Oli meeldiv teiega kaupa teha, proua,” ütles Burgeson kuumalt. „Millal ma teid jälle näen?”

      „Hmm.” Miriam kissitas silmi. „Homme ma veel raha ei vaja. Vähemalt lähema viie päeva jooksul ma ei tule. Aga kui te peaksite soovima veel mõnda sellist…”

      „Kui palju te võiksite tuua?” küsis Burgeson peaaegu nagu muuseas.

      „Nii palju kui vaja,” vastas Miriam. „Aga järgmisel korral mitte üle kahe.”

      „No hästi.” Mees mälus alahuult. „Kui selle kangikese puhtus osutub ka põhjalikumalt katsetades sobivaks ja nii on ka järgmistega, siis ma maksaksin kahe eest kakssada naela.” Ta piilus üle õla. „Aga mitte korraga. See on liiga ohtlik.”

      „Kas te saaksite raha asemel osutada teisi teenuseid?” küsis Miriam.

      „Oleneb milliseid.” Mees kergitas kulmu. „Ma ei tegele spionaaži, mässule õhutamise ega paavstlusega.”

      „Ükski neist tegevustest ei huvita mind,” ütles Miriam. Paavstlus? mõtles ta. „Aga ausalt, ma olen tulnud tõepoolest väga kaugelt. Mul on vaja tekitada siin endale toetuspunkt, mis võimaldaks käivitada impordi-ekspordi-äri. See tähendab… hmm. Kas siin on reisimiseks vaja isikutunnistust? Passi? Või pangakonto avamiseks, firma loomiseks, mind esindava advokaadi palkamiseks?”

      Burgeson vangutas pead. „Liiga kaugelt,” pomises ta. „Aidaku mind jumal, „jah” kõigi küsimuste peale.”

      „Niisiis.” Miriam vaatas talle otsa. „Ma vajan pabereid. Häid pabereid, eelistatavalt ehtsaid, reaalsete inimeste omi, kes neid enam ei vaja – mitte tapetud, vaid, nagu tavaliselt, enne esimest eluaastat surnud lapse sünnitunnistust,” lisas ta kiiresti.

      „Te soojendate mu südant.” Mees noogutas aeglaselt. „Mul on hea meel teada, et teil on südametunnistus. Kas te ikka kindlasti ei taha mulle öelda, kust te tulete?”

      Miriam tõstis sõrme huultele. „Veel mitte. Võib-olla siis, kui ma teid usaldan.”

      „Ah, hästi.” Mees kummardas. „Kas ma võin teile pakkuda klaasikese portveini, enne kui te lahkute? Lihtsalt üks väike jook meie tulevase ühise äri terviseks.”

      „Võite tõepoolest.” Miriam naeratas ja nihutas vargsi varrukat, et kella vaadata. „Ma usun, et pool tundi on mul veel aega, enne kui ma pean lahkuma. Keskööl muutub mu tõld kõrvitsaks.”

      Teine osa:

      LAHKNEMISPUNKT

      Ajalootund

      „Sa tahad öelda, et ei tea, kus ta on?” Klaasvitriini ääres seisva mehe kogu olekust, alates pingul õlgadest kuni viltutõmbunud näoni, õhkus umbusku.

      Tavalistes oludes oleks vitriini sisu – Klanni hindamatu väärtusega reliikviad – teda kütkestanud, kuid nüüd keskendus ta halbade uudiste toojale.

      „Ma ütlesin sulle, et temaga saab raske olema.” Hertsogi sekretäri toon polnud vabandav. Ta küll ei parastanud, kuid ta näol oli vähe varjatud kärsitus. „Tegemist on naisega, kes sündis ja kasvas teisel pool; algusest peale oli selge, et ta tekitab probleeme. Ma ütlesin sulle, et kõige õigem oleks ta enda poole võita ja suunata teda sinnapoole, kuhu ta nagunii oleks liikunud – aga sina ei kuulanud. Ja pärast seda lugu palgamõrvariga…”

      „See palgamõrvar oli minuga ühte verd ja ma oleksin tänulik, kui sa seda meeles peaksid.” Eesavi hääletoon oli kurjakuulutavalt madal.

      „Minu poolest võis ta olla ka Xian-Ju provintsi prints-magistraat ise, igal juhul oli see loll tegu! Nüüd näitasid sa Angbardi meestele, et keegi väljastpoolt Klanni püüab teda tappa, ajasid ta põranda alla ja hävitasid ta kasulikkuse minu jaoks. Mul oli kõik paigas, enne kui sa teda ründasid. Ja siis veel teda taga ajades tappa eksikombel vale naine, kuigi mul oli kõik kontrolli all…!”

      „Sa ei öelnud meile, et ta reisib teistega koos. Või peidab end emand Olga juurde. Me ei eeldanud ka seda, et Olga õuedaam osutub nii uudishimulikuks, et neelab alla kellelegi teisele mõeldud sööda. Me pole ainsad, kellel siin probleeme jagub. Sa ütlesid, et ta oli sul samahästi kui kontrolli all?” Eesav pöördus Matthiast põrnitsema. Sel päeval kandis sekretär väikeaadliku ratsaülikonda: brokaatjakk, pikad villased püksid, jaanalinnusulega kübar ja ratsasaapad. „Arvad, et vanamehe testamendi võltsimine lahendab kõik? Hakkab su haare kaduma või?”

      „Ei.” Matthias toetas hajameelselt käe mõõgapidemele. „On sulle pähe tulnud, et Angbardi pärijana oleks ta pigem ettepanekutele avatum, mitte vastupidi? Rikkus ei tähenda iseenesest veel turvalisust, eks ole, ja ta oli oma eraldatusest selgesti teadlik. Ma üritasin teda kontrolli alla saada või vähemalt koostööle hirmutada, keerates tema vastu üles väiksemaid perekondi ja esinedes tema kaitsjana. Enne aga, kui ma ettevalmistustöödega valmis sain, hirmutasid sa ta päris ära. Seda enam, et keegi – kes see siis ka polnud – püüdis panna emand Olgat talle lõppu tegema.”

      „Ja kelle viga see oli, et ta minema pääses?” urises Eesav vaikselt. „Kelle väike lõks ei töötanud?”

      „Ma tunnistan, et minu.” Matthias kehitas jälle õlgu. „Aga mitte mina ei koba siin pimeduses. Ma tahtsin tõepoolest teda meie huvides ära kasutada. Kas siis tahtlikult või tahtmatult,