Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross

sul on läinud?” küsis ta siis. „Kuidas sa täna nende käest pääsesid?”

      „Tead, viimasel ajal pole mul järelevalvega enam suuremat muret olnud.” Iris rüüpas kohvi. „Naljakas, et nad ei oska kahel sinise motoriseeritud ratastooliga vanaproual vahet teha, eks ole?”

      „Emps, sa ei tohiks!”

      „Misasja, kas ma ei tohi mõnele oma sõbrale väikest seiklust võimaldada?” turtsatas Iris ja nihutas prille ninal. Lisas siis salakavalalt: „Ja ainult seepärast, et mu tütar arvab, nagu võiks ta oma probleemide eest põgenedes teistesse maailmadesse lipsata…”

      „See on mu neetud probleemide allikas, mitte lahendus,” segas Miriam vahele.

      „Noh, hästi, et sa seda mõistad.” Iris vaatas talle otsa jaheda, läbitungimatu ilmega, mis aga sulas aeglaselt kiindumuseks. „Sa oled juba suur ja pole enam palju, mida mul oleks sulle õpetada. Aga parem ongi, sest ühel päeval pole mind enam siin õpetamas ja oleks piinlik lugu, kui…”

      „Ema!”

      „Ära sega vahele! Kuule, ma kasvatasin sind faktidega arvestama ja reaalses maailmas tegutsema, mitte teesklema, et kui pea liiva alla peita, siis probleemid kaovad. Ma olen hilises keskeas ja olgu ma neetud, kui ma ei anna oma vaevaga kogutud tarkust edasi oma ainsale tütrele.” Ta ilme oli leebelt etteheitev. „Kui järele mõelda, siis ma sooviksin, et keegi oleks minule neid tarkusi pähe tagunud, kui ma veel laps olin. Häh. Aga igal juhul. Sa mängid tulega ja ma tõepoolest ei tahaks, et sa kõrvetada saaksid. Sa kavatsed hakata selles teises maailmas neid palgamõrtsukaid otsima, jah? Mis sa arvad, kes nad on?”

      „Ma arvan…” Miriam jäi hetkeks mõttesse. „Nad on nagu Klann ja perekonnad,” ütles ta lõpuks. „Ainult nemad reisivad maailmade üks ja kolm vahet, samas kui Klann reisib maailmade üks ja kaks, meie maailma vahet. Ma usun, nad otsustasid juba ammu, et Klann on neile ohtlik, ja see on kuidagi seotud sellega… sellega, miks nad mu bioloogilist ema tappa tahtsid. Kõik need aastad tagasi. Ning nad on väiksemad ja nõrgemad kui Klann, see tundub ilmne olevat, nii ma saangi end kolmandas maailmas, nende tugipunktis, sisse seada enne, kui nad mind märkavad. Ma vähemalt arvan nii.”

      „Auahne plaan.” Iris ei muianud. „Kui sa noor olid, mida ma sulle siis järeldustega kiirustamisest rääkisin?”

      „Hmm. Sa tead midagi enamat? Kas on midagi, mida sa pole mulle rääkinud?”

      Iris noogutas järsult. „Kannatad sa välja, kui su ema jätab paar asja vaid enda teada?”

      „Ju vist.” Miriam noogutas ebalevalt. „Võid sa oma tütrele siis vähemalt vihjeid anda?”

      „Ainult nii palju.” Iris vaatas talle kindlameelselt vastu. „Esiteks – kas sa tõesti arvad, et sul oleks õnnestunud kõik need aastad perekondade eest peidus püsida, kui sealpool poleks keegi su jälgi varjanud?”

      „Em…”

      „Ma ei saa seda kindlalt väita,” lisas Iris, „aga ma arvan, et keegi on sul silma peal hoidnud. Keegi, kes ei tahtnud, et sa selle supi sisse satuksid – vähemalt seni, kui sa oled võimeline ja valmis enda eest seisma.”

      Miriam vangutas pead. „Ja see on kõik? Sa arvad, et mul on haldjast ristiema?”

      „Mitte päris nii.” Iris lõpetas oma kohvi. „Aga on ka „teiseks”, millele sa võiksid mõelda. Üsna kohe pärast seda, kui sa välja ilmusid, hakkasid need võõrad mõrtsukad sind jahtima. Rääkimata teisest kambast, kes püüdis kõrvaldada toda Olgat. Kas see ei vihja millelegi? Kuidas selle perekondadevahelise kodusõjaga oli, millest sa mulle rääkisid?”

      „Kas sa tahad öelda, et see on osa mingist kuuekümne aasta vanusest vaenust?” uuris Miriam. „Või et see pole veel läbi saanud?”

      „Mitte täpselt seda. Ma lihtsalt mõtlen, kas see kuuekümne aasta vanune vaen pole osa praegusest, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Näiteks et selle algatas enda huvides keegi väljastpoolt.”

      „See on…” Miriam peatus, et mõelda. „Paranoiline! See tähendab, miks…”

      „Kuidas oleks veel parem nõrgestada tugevat vaenlast, kui tekitada selles sisemisi tülisid?” küsis Iris.

      „Oh.” Miriam jäi veidikeseks vait. „Sa tahad öelda, et ainuüksi selle pärast, kes ma olen – veelgi enam, selle pärast, kes olid mu vanemad – olen ma muutunud kodusõja keskmeks?”

      „Võimalik. Ja võib-olla panid just sina selle uuesti seinapragudest välja pugema. Ma juba kahetsen, et ma sulle selle kingakarbi andsin.” Iris näis mõtlikuna. „On sul mingeid paremaid mõtteid? Oled sa teinud midagi muud, mis võiks toimuvat seletada?”

      „Roland…” Miriam jäi vait. Iris silmitses teda. „Sa ütlesid, et ma ei tohiks kedagi neist usaldada,” jätkas Miriam aeglaselt, „aga ma arvan, et teda ma võin usaldada. Mingil määral.”

      Iris vaatas talle silma. „Raha ja armastuse pärast teevad inimesed veidraid asju,” ütles ta kummalisel ilmel. „Mina peaksin seda teadma.” Ta muigas süngelt. „Valva oma seljatagust, armas. Ja… helista, kui sa mind vajad. Ma ei luba, et ma sind kindlasti aidata saan – minu tervise juures oleks see mõneti keevaline –, aga ma teen, mida suudan.”

      Järgmisel hommikul saabus Paulette keskpäeva paiku rõõmsalt vilistades koju tagasi. „Ära tegin!” kuulutas ta, pannes ajalooraamatu taga juba peavalu saanud Miriami võpatama. „Homme kolime sisse!”

      „Või kolime?” Miriam vangutas pead, kui Brill Paulie järel sisenes, ukse sulges ja ukse ees matil seistes hoolikalt saapad lumest puhastas.

      „Kolime!” Paulette viskas midagi tema suunas; Miriam sirutas vaistlikult käe ja püüdis kinni võtmekimbu.

      „Kuhu?”

      „Sinu unistuste kontorisse, proua peadirektor!”

      „Leidsid midagi?” Miriam tõusis püsti.

      „Mitte lihtsalt leidsin, vaid ka üürisin selle kuueks kuuks.” Paulette viskas elutoa lauale paberipataka. „Vaata. Sada ruutmeetrit mitte just päris tipptasemel büroopinda üsna Cambridgeporti külje all. Suurim pluss on omaette sissekäik ja kõrge müüriga ümbritsetud tagahoov, ligipääs on samuti hea. Parkida tuleb tänavale, see on miinus. Aga see oli odav – või nii odav, kui praegusel ajal kusagil kaldapiirkonnas üldse olla saab.” Paulie krimpsutas nägu. „Seal oli väike ja mitte eriti edukas arhitektibüroo, siis nad kolisid välja või läksid laiali või midagi ning mina haarasin kolmeks aastaks üürilepingu.”

      „Hästi.” Miriam ohkas. „Palju läks?”

      „Kümme tonni tagatiseks ja teine kümme tonni üüriks. Umbes kaheksasada, et gaas ja elekter tagasi ühendataks, ning mõne kuu pärast tuleb maksuamet meil aadrit laskma, seejuures koguses, mis jätaks Dracula verevaeseks. Aga igatahes me võime homme sisse kolida. Sinna kuluks ära uus vaip ja ehk ka kiht värsket värvi, aga see on avatud planeeringuga ja seal on väike köögiruum.”

      „Tagahoov näis kasulikuna,” ütles Brill kõhklevalt.

      „Paulie võttis su kaasa vaatama?”

      „Jahah.” Brill noogutas.

      Kas ta hakkab kohanema? mõtles Miriam. „Mida sa sellest arvasid?” küsis ta, kui Paulette mantli nagisse riputas ja ülemisele korrusele midagi toimetama suundus.

      „Kas see on koht, kus tavalised inimesed töötavad? Seal pole ruumi kariloomadele, pole piisavalt valgust õmblemiseks, ketramiseks või vaipade kudumiseks, piisavat ventilatsiooni nahkade värvimiseks või parkimiseks, isegi mitte piisavalt vett õlle pruulimiseks…” Brill kehitas õlgu. „Aga see nägi väga kena välja. Ma olen hullemates kohtades maganud.”

      „Siin on kariloomade, naha parkimise ja riide kudumiseks jaoks eraldi majad,” ütles Miriam. „Sellest saab kontor. Avatud planeeringuga. Inimeste jaoks, kes töötavad paberitega. Hmm. See tagahoov seal, mis sa sellest arvad?”

      „Noh.