Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross

hüpata ja joostes taga ajada.” Muie kadus. „Miriam, sul on jama. Mida ma sulle jamade kohta õpetasin?”

      Miriam ohkas. „Kõigepealt, ära satu sellesse, eriti aga ära too seda endaga koju kaasa,” loendas ta, „ära alusta sõda kahel rindel ja eriti ära alusta maismaasõda Aasias. Jah, ma tean. Probleem on selles, et jama otsis mind, mitte vastupidi. Kuule, kas siin ei olnud mitte kohvik – toidupoe juures, suveniiripoe juurest ümber nurga?”

      „Ma arvan, et mind õnnestub veenda – kui sa räägid mulle, mis toimub.”

      Miriam järgnes ema ratastoolile mööda kajavat koridori, põigates kõrvale vastutulevate perekondade eest. Selleks kulus mõni minut, aga lõpuks sai Miriam neile joogid ja laua piisavalt kaugel kõigist teistest.

      „Asi on selles kingakarbis,” tunnistas Miriam.

      Iris oli andnud talle kingakarbi, mis oli täis tema salapärase bioloogilise emaga seotud asju – too oli leitud peaaegu kolmandiku sajandi eest pargist pussitatuna. Pärast kõiki neid aastaid kusagil tolmusel pööningul toimis aga medaljon ikka veel, paisates Miriami maailma, mis erines otsustavalt tema omast. „Kui sa poleks seda mulle andnud, ei valvaks nad praegu sinu maja.”

      „Mis sa arvad, kes on nemad?”

      Miriam neelatas. „Nad nimetavad end Klanniks. Klanni kuulub kuus perekonda ja nad on niiviisi koos.” Ta põimis sõrmed kokku ja sikutas neid prooviks. „Selgub, et ma olen… hm, kuidas seda nüüd öeldagi? Ma ei ole juudi printsess. Ma olen…”

      „Nii et ta oli tähtis,” segas Iris vahele. „Umbes nagu sinivereline, jah? Miriam, mida Klann teeb – nii salajast, et sa ei saa sellest rääkida, kuid nii olulist, et nad vajavad sind elusana?”

      „Nad…” Miriam vakatas. „Kui ma sulle räägin, siis nad võivad su tappa.”

      Iris kergitas kulmu. „Ma arvan, et seda ei usu sa ise ka,” ütles ta vaikselt.

      „Aga…”

      „Ära nüüd hakka minuga kanaema mängima!” Iris tõrjus ta katse ennast õigustada. „Sa vihkasid seda juba lapsena, kui ma liiga pealetükkivalt sinu eest hoolitsesin. Nüüd on mingi tagasitegemise nädal või? Sa oled veel elus, nii et kui ma sinust üldse midagi tean, siis peab sul olema midagi, millega sa saad neid pitsitada. Järelikult oled sa võimeline ka oma vana ema eest hoolitsema? Kas pole nii?”

      „See pole nii lihtne.” Miriam vaatas emale otsa ja ohkas. „Kui ma teaksin, et sind miski ei ähvarda…”

      „Ole vait ja kuula, tüdruk.” Miriam jäi vait ja silmitses ema. Iris jälgis teda kummalise pingsusega. „Ilma igasuguse puiklemiseta räägid sa mulle nüüd kõik ära. Eriti selle kohta, kes sind taga ajab, et ma teaksin, kelle suhtes silmad lahti hoida. Sest igaühele, kes püüab minu kaudu sinuni jõuda, saab osaks väga vastik üllatus, mu armas.” Hetkeks olid Irise silmad jääkülmad, niisama kalgid kui sel palgamõrtsukal kahe päeva eest kasvuhoones. Siis pilk pehmenes. „Sa oled kõik, mis mulle veel jäänud,” ütles Iris vaikselt. „Palun, tee oma vanale emale heameelt? Sellest on pikk aeg möödas, mil minuga midagi huvitavat juhtus – või vähemalt selles mõttes huvitavat, nagu selles Hiina kõnekäänus.”

      „Sa oled alati öelnud, et ma ei levitaks kuulujutte,” heitis Miriam ette.

      „Kuulujuttudega on, nagu on.” Iris naeratas lühidalt. „Hoia oma püssirohi kuiv ja liitlased informeeritud.”

      „Ma…” alustas Miriam, ent rüüpas siis kohvi. „Hea küll,” ütles ta kuivi huuli limpsates. „See saab olema pikk jutt, aga põhimõtteliselt juhtus nii, et ma viisin kingakarbi koju, kuid ei tegelenud sellega enne, kui õhtu oli käes. Tõenäoliselt polnud see hea mõte, sest…”

      Ta jutustas tükk aega ja Iris kuulas, esitades vahel mõne küsimuse üksikasjade kohta, kuid vaadates suurema osa ajast talle pingsalt otsa, näol ühtaegu igatsev ja põlglik ilme.

      Lõpuks sai Miriamil hoog otsa. „See on vist kõik,” ütles ta. „Ma jätsin Brilli Paulie hoole alla. Homme ma võtan teise medaljoni ja, noh, proovin, kas see toimib. Siin ja teisel pool.” Ta vaatas uurivalt Irisele otsa. „Sa siis usud mind?” küsis ta peaaegu kurvalt.

      „Oh, usun küll, tüdruk.” Iris sirutas käe ja kattis tema pihu enda omaga – vanema, kitsama, lõputult tuttavaga. „Ma…” Ta vaikis hetkeks. „Ma polnud sinuga läbinisti aus,” tunnistas ta. „Mul oli ähmane ettekujutus, et asjad võivad veidraks minna, kui ma selle sulle andsin – aga mitte nii veidraks. Kui sa hakkasid nende mängumaad nuuskima, siis tundus olevat õige aeg see sulle anda. Suuremastaabiline rahapesu on just sedasorti asi, millega need… see Klann võiks seotud olla ja ma kahtlustasin… noh. Ma eeldasin, et sa tuled tagasi küsimusi esitama, mitte ei hüppa kohe sisse. Võib-olla ma oleksin pidanud sind hoiatama.” Ta uuris Miriamit läbitungiva pilguga.

      „Kõik on korras, emps.” Miriam pani oma teise pihu ema pihu peale.

      „Ei, ei ole korras,” rõhutas Iris. „Ma toimisin valesti! Ma oleksin pidanud…”

      „Emps, ole vait.”

      „Kui sa just arvad.” Iris vaatas teda veidra muigevarjuga. „See teine muster – ma tahan seda näha. Saad sa seda mulle kunagi näidata?”

      „Muidugi.” Miriam noogutas. „Aga mul ei ole seda praegu kaasas.”

      Ema noogutas. „Mida sa järgmisena teha kavatsed?”

      „Ma…” Miriam ohkas. „Ma hoiatasin Angbardi, et kui keegi peaks su juuksekarvagi puudutama, siis ta sureb. Aga praegu on mul kannul see teine kamp ja nende bossiga mul otseliini pole. Ma isegi ei tea, kes nende boss on.”

      „Patricia ka ei teadnud,” pomises Iris.

      „Mis sa ütlesid?”

      „Minu meelest oli see ilmne,” märkis Iris kiiresti. „Kui ta oleks teadnud, siis nad poleks talle ligi pääsenud.” Ta raputas pead. „See oli tõsiselt paha lugu.” Hetkeks näis ta vihase ja otsustavana – samasugust ilmet oli Miriam hiljuti näinud peeglis vilksatamas. „Ja see pole veel läbi.” Ta mühatas. „Anna mulle oma salatelefoni number, tüdruk.”

      „Mu sala… mida?”

      Iris muigas. „Hea küll, ütleme siis, su vaid valitutele määratud kõneposti oma. Et me saaksime ühendust pidada, kui sa hulkuma lähed. Sa ju tahad teavitada oma vana ema sellest, mida vabaduse ja tsivilisatsiooni vaenlased plaanitsevad, on ju nii?”

      „Emps!” Miriam muigas vastu. „Hästi, siin see on,” ütles ta, kirjutades oma uue, vähetuntud mobiilinumbri paberitükile ja libistades selle üle laua Irisele.

      „Hästi.” Iris peitis selle kiiresti ära. „See medaljon, mille sa leidsid – sa siis arvad, et see viib su kuhugi mujale, jah?”

      „Jah. Mingit muud seletust pole ma osanud välja mõelda.”

      „Teise maailma, kus kõik on loomulikult jälle hoopis teistmoodi.” Iris vangutas pead. „Nagu poleks juba kahe maailma puhul üks ülearu.”

      „Ja salapärased mõrtsukad. Ära unusta salapäraseid mõrtsukaid.”

      „Ei unustagi,” vastas ema. „Arvestades seda, mis sa mulle rääkisid…” Ta silmad tõmbusid pilukile. „Ära usalda ühtegi neist. Klanni ega isegi mitte seda, kellega sa voodis käisid. Nad on kõik – tunduvad kõik – nagu punt rästikuid. Nad veavad sind alt kohe, kui sa arvad, et oled turvaliselt pääsenud.”

      „Emps.” Miriam punastas. „Oh, ma ei usalda neid. Vähemalt mitte millegi sellisega, mis mulle tähtsana tundub.”

      „Siis oled sa targem, kui olin mina sinu vanuses.” Iris tõmbas kindad kätte. „Sõidutad sa vana daami koju? Või vähemalt pargini? Väljas on külm ja õudne õhtu. Eks ole, ma unustasin ehk küll sulle punase mütsikese teha, aga huntidel, kes kavatsevad midagi selle vana eidekese vastu, läheb igatahes kehvasti.”

      Pandimajapidaja

      „See