Peidus perekond. Vürstkaupmehed. Teine raamat. Charles Stross

see on erinev ja tõi teisele poole. Kust ma tean, kuhu see mu viiks, kui ma saaksin selle siin toimima?” Ta jäi vait ja põrnitses medaljoni. „Võib-olla polnud eriti hea mõte seda siin proovida,” ütles ta aeglaselt. „Tegelikult ma peaksin teisele poole minema ja seal uuesti proovima. Kui kusagil peaks olema veel kolmaski maailm, siis kust me teame, et neid ei või olla neli? Või veel rohkem? Kuidas me teame, et seda kaks korda järjest kasutades jõuame tagasi sinna, kust alustasime – et sellega reisimine on kommutatiivne? See tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid, kas pole?”

      „Jah…” Brill jäi vait.

      „Tead sa sellest midagi?” küsis Miriam.

      „Ei.” Brill raputas aeglaselt pead. „Ma ei tea – sellisest võimalusest pole kunagi räägitud. Miks peakski? Piisas sellest, kui sai reisida kahe maailma vahet, ilma tonte välja kutsumata. Kas uue mustri katsetamine pole mitte ohtlik? Kui see viib su juhtumisi maailma, kus ootavad ees metsloomad ja tormid…”

      „Nagunii on keegi seda proovinud.” Miriam kortsutas kulmu. „Arvad, et ei ole?”

      „Sa peaksid seda vanemate käest küsima,” soovitas Brill. „Ma saan rääkida ainult sellest, mida ma olen kuulnud.”

      „Nojah, igal juhul,” Miriam hõõrus jälle laupa, „kui see toimib, siis oleks see üks põrgulikult võimas hoob, millega Angbardi kangutada. Ma pean selle kaasa võtma ja teisele poole minema, enne kui püüan minna sinna, kust selle eelmine omanik tuli. Teisel pool uuesti katsetama.”

      „Saad sa seda teha?” küsis Brill.

      „Jah. Aga juba üksainuski üleminek tekitab jubeda peavalu, kui ma tablette ei võta. Ma arvan, et suudaksin teha kaks tunnise vahega käiku. Aga kui ma peaksin siis teisel pool – kuhu ma ka ei satuks – komistama millegi vastiku otsa ja vajaksin kiiret põgenemisteed, oleksin ma üsna hädas.”

      Pahaloomuline hüpertoonia poleks diagnoosina Brillile midagi öelnud, aga Miriam oli näinud, mida see inimestega teha võib. Eriti hästi oli ta näinud keskealist meest, kes polnud vaevunud võtma oma vererõhurohtu. Miriam oli olnud esmaabiruumis, kui kiirabi ta kohale tõi – silmad lahti, aga pärast tugevat insulti polnud kedagi enam kodus. Oli olnud kohal, kui ventilaator välja lülitati ja asuti surmatunnistust välja kirjutama. Ta raputas pead.

      „See tahab hoolikat planeerimist.”

      Miriam vaatas akna poole. Purunenud unistuste värvi taevast langesid lumehelbed. Väljas oli vastikult külm.

      „Ma peaksin minema teisele poole, ennast kusagil paika seadma ja välja magama ning siis järgmisel päeval üleminekut proovima, et ma saaksin kohe tagasi tulla, kui midagi valesti läheb. Häda on aga selles, et teisel pool on just niisama külm kui siin. Ja kui ma olen sunnitud põgenema, tuleb mul lõhkuva peavaluga kaks ööd metsas veeta. See ei tundu just väga hea mõttena. Ja ma ei saa väga palju asju endaga kaasa võtta.”

      Millal Paulie tagasi tuleb? mõtles ta. Tema oskaks nõu anda.

      „Aga postijaam?” küsis alati praktiliselt mõtlev Brill.

      „Posti…” Miriam tardus. „Aga ma ei saa…”

      „Üks on Fort Lofströmist kahe miili kaugusel tee ääres.” Brill näis mõtlikuna. „Paneme su riidesse nagu oraakli naise, sa oled teel rannikuäärsesse külla, kus on su abikaasa uus kogudus. Su vankri ratas läks katki ja…” Ta hoog sai otsa. „Oh. Sa ei räägi hoh’sprashe’t.”

      „Just.” Miriam noogutas. „Nii et see ei tööta, jah?”

      „Nii ei lähe jah.” Brill krimpsutas nina. „Vaat kus nuhtlus! Me võiksime koos minna,” lisas ta ettevaatlikult.

      „Ma arvan, et nii tulebki teha,” ütles Miriam. „Mina mängiksin näiteks tumma ema ja sina tütart – ma püüaksin vanem välja näha ja sina noorem. Mis sa arvad, kas see toimiks?”

      Brilliana noogutas aeglaselt ja Miriam luges sellest välja, et tema meelest see toimiks, aga erilist entusiasmi esile ei kutsunud. „Võibolla küll.”

      „Kui ma ei peaks tagasi tulema, siis jääksid sa maha keset tühermaad, mis see oligi… Hasleholmi lähistele, on ju?” mainis Miriam. „Teisest küljest oleksid sa õiges kohas. Saaksid minna Fort Lofströmi ja rääkida Angbardile, mis juhtus. Ta hoolitseks sinu eest,” lisas Miriam. „Ütle ainult, et mina käskisin sul kaasa tulla. Ta jääks seda uskuma.”

      „Ma ei taha tagasi minna,” väitis Brilliana kindlalt. „Mitte enne, kui ma olen seda imelist maailma rohkem näinud.”

      Miriam noogutas kaalutlevalt. „Mina ka mitte, tüdruk. Nii et me ei tee plaani selle kohta, mis saab siis, kui ma tagasi ei tule, eks? Me teeme parem plaani, mille kohaselt me läheme koos üle, veedame öö postijaamas ja hakkame siis mööda teed järgmise poole kõndima. Postijaamade vahe on umbes kakskümmend miili – pikk matk, aga mitte ka võimatu. Tee peal ma kaon ja jõuan sulle hiljem järele. Me veedame öö seal, siis tuleme tagasi siia maailma. Kuidas see tundub?”

      „Kolm päeva?” Brill näis mõtlikuna. „Ja sa tood mu siia tagasi?”

      „Muidugi.” Miriam mõtiskles veidi. „Ma arvan, et tahan veel teed,” otsustas ta. „Tahad ka?”

      „Oh, jah!” Brilliana ajas end innukalt sirgu. „Kas seda krahv Grey isiklikku segu on veel?”

      „Ma lähen vaatan.” Miriam kõndis Paulette’i kööki, mõtted käisid peas ringi nagu auto mootor tühikäigul. Ta lasi kannu vett, asetas selle soojendusplaadile ja hakkas teepakke otsima. Peab olema võimalus seda paremini korraldada, mõtles ta. Tegelikult jäi kõik liikuvuse taha. Kui tal õnnestuks kohtuda teel viieteistkümne miili kaugusele jõudnud Brilliga nii, et ta ei peaks ise seda maad maha käima… „Oh,” ütles ta, kui vesi keema hakkas.

      „Mis juhtus?” küsis Brill ta selja taga.

      „See on ju ilmne!” Miriam võttis kannu. „Ma oleksin pidanud kohe selle peale tulema.”

      „Tulema? Kuhu?”

      Miriam valas keevat vett teekannu. „See tähendab, et ma mõtlesin välja, mida ma pean tegema.” Ta pani teekannule kaane peale, tõstis kandikule ja võttis kandiku, et sellega tagasi elutuppa minna. „Lähme.”

      „Nii et sul on plaan?”

      „Jah.” Miriam lükkas köögiukse enda järel kinni. „See on üsna lihtne. Mulle tegi muret, kuidas talvel metsas ööbida, kuidas kohalikega suhelda või kuidas välimuselt sinuga kokku sobida. See kõik pole tähtis. Ma oleksin pidanud mõtlema sellele, kuidas ma ise teisel pool ringi liiguksin ja kellegi abita turvalise koha leiaksin. Õige?”

      „Kõlab mõistlikult.” Brilliana näis kahtlevat. „Aga kuidas sa seda teed, kui sa ei kõnni? Hobust sa ju kaasa võtta ei saa. Järele mõeldes – ma pole siin üldse hobuseid näinud…”

      Miriam hingas sügavalt sisse. „Brill, ma arvan, et kui Paulie tagasi jõuab, siis me läheme sisseoste tegema. On vaja maastikujalgratast, öönägemisseadet, õmblusmasinat ja kangast…“

      Nagu ikka, olid kõige suuremad raskused pisiasjadega. Lõpuks kulus Miriamil jalgratta ostmiseks kaks päeva. Esimese päeva täitis ta erialaste ajakirjade, rattafännide veebifoorumite ja ekstreemspordi telekanaliga. Teisel päeval käis ta ridamisi mööda poode, kus neoonvärvilisest liibuvast lükrast kombinesoonis noormehed talle vaikiva Brilli šokeeritud meeleheaks leebe üleolekuga oma kaupa kiitsid. Lõpuks osutus tema ihaldatud sõidukiks Dahoni kokkupandav, kroomitud alumiiniumraamiga mägiratas. See polnud väga kerge – koos kandekoti ja tööriistakarbiga rohkem kui kolmteist kilo –, aga selle üleviimine polnud talle probleem ja see polnud ka mänguasi. See oli tõeline mägijalgratas, mille sai seljakotti kokku pakkida ning mis veel olulisem – see võis kanda teda ja koormat metsarajal niisama kiiresti kui hobune.

      „Mis asi see on?” küsis Brill, kui Miriam oli selle Paulette’i elutoas vaibale laotatud ajalehtedel kokku pannud. „Näeb välja nii, nagu oleks see inimeste